Lendamine äriklassis

Esimene võimalus äriklassis pikka lendu lennata tuli eelmise aasta kevadel kui sõitsime Balile. Ega algselt sellist plaani polnudki, olin alati äriklassi pileteid ikka üle mõistuse kalliks pidanud ning mulle tundus, et mugavamad toolid ja viisakam söögivalik ja ei saa seda hinda kuidagi väärt olla. Lõppude lõpuks ei ole need lennud ju kunagi pikemad kui pool ööpäevast. Kui äriklassi pilet hind sellise reisi puhul tunnihinnaks teisendada, tähendaks see 250-350 eurot tunnis ühe inimese kohta. Igasugune ratsionaalne mõtlemine ütleb sellile kulule ju ’Ei’.

Seekord juhtus aga, et Finnairi lehel pileteid broneerides jäi silma, et äriklassi pileteid saab viimasel hetkel oksjonilt osta (s.t oma tavaklassi pileteid saab teatud hinnaga upgrade’da) – sellist võimalust lennufirmad pakuvad kui äriklassis kohti üle on ning koha saab siis see, kes rohkem pakub. Olin enne Bali reisi just dividende saanud ning nii jäi see Finnairi reklaam ka silma. Mõtlesin, et prooviks siis ja loobuda saab ju alati. Ma täpselt ei mäleta, kuid suurusjärgus oli minu panus ca 400 eurot ühe inimese kohta, s,t 1200 eurot siis kokku meile kolmele. Mõtlesin, et kui mul peaks veadama ja mul õnnestuks oksjonil kohad saada, siis olgu see väke üllatus Raivole ja Katarinale. Noh ja rõõm oligi suur, sest nii läkski. Raivole ja Katarinale vahetult enne sõitu sellest teada andes, arvas Raivo, et ma täitsa hulluks läinud olen, kuigi lõppkokkuvõttes oleme me nüüd kõik nagu ärahellitatud lapsed, kes  kitsastel istmetel pikka aega istudes pahuraks muutuvad

Ma pean tunnistama, et see, mis mind äriklassis ootas, ületas mu ootuseid. Nojah, olekski võib-olla parem kui ma nendest tegelikest eelisteks siiani ei teaks, sest selle teadmisega koos lõppes minu tahtmine pikkasid lennureise turistiklassis ette võtta. See ilmselt ei sõltunud lennukisse sisenemisel kandikul klaasist pokaalidest shampust pakkuvast stjuuardist ega ka niivõrd Marimekko tekkidest või mahukast kosmeetikakotist, mis Clarinsi kreeme, susse, sokke ja silmaklappe sisaldasid, vaid minu jaoks eelkõige sellest personaalsest ruumist, mida äriklassis pakutakse. Privaatsed kookonid, kus isegi siis kui võõra inimese kõrval istud, jätavad piisavalt ruumi, et justkui oma pesas olla. Samaväärselt oluline on, et tooli saab praktiliselt voodiks alla lasta ning ei pea sundasendis pikka aega istuma. Nii sa siis lesid seal, vaatad filme, loed raamatut ja lased ennast hea-paremaga teenindada. Sellega, mida oled korralikust menüüst juba reisi alguses ise välja valinud. Ja lõpuks, kui kohale jõuad, ei olegi väsinud nagu zombie, jalad ka ei valuta ning pead ilusasti (või no enam-vähem) päeva vastu, et järgmisel öösel juba päris voodis korralikult välja puhata. Kui reis ise kestab maksimum 7 päeva, on tegelikult võit võimalikult mittekoormavast lennureisist lõppkokkuvõttes ikkagi päris oluline, sest väsinuna ei tunne ju õieti millestki rõõmu, olgu meri nii helesinine, liiv nii valge või palmid nii rohelised kui tahes.

Olles Finnairiga äriklassis sõitmisest Balile vaimustunud, uurisime võimalusi ka pika otsa Balilt tagasi äriklassis sõita, kuid seekord see ei õnnestunud. Kogu lend oli üle broneeritud ning seega sõitsime tagasi nii, nagu seda varasemalt olime alati teinud. No ega see maailmalõpp ju ei ole, kuid kogu reis tundus ikka väga palju pikema ja väsitavamana.

Nüüd on sellest aasta möödas ja Finnairile on meil kõrvale panna Emirate’si, Air Mauritiuse ja Condori lennufirmade äriklassi kogemus. Emirates’ga sõitsime eelmise aasta sügisel Seychellidele, Air Mauritiusega seekord Mauritiusele ning sealt tagasi Saksa lennufirma Condoriga. Kui Emirates ja Air Mauritius jätsid Finnairiga võrreldes pigem kesisema mulje nii istmete kui teeninduskvaliteedi poolest, siis Condor oli tõeline üllatus. Olin enne reisi just Condori üsna halbu lennureview’sid lugenud, et kuidas teenindajad on ülbed ja tähelepanematud ning lennukid vanad. Nii et ma ei oodanud midagi, lootsin ainult, et saab vähemalt pooleldi lesides need pikad 12 tundi veeta, mis siis, et 15 aastat vanas lennukis. Ja seda ma sain, kuid lisaks veel äriklassi parima teeninduse ja parima toiduvaliku. Reisi alguses ei saanudki sellest kuidagi aru, shampusekandikuga keegi lennukisse sisenedes ei oodanud –  sättisime oma asjad vaikselt üles pagasiruumi ning vaatasime, kas pistikupesad telefoni ja iPadi laadimiseks ikka olemas olid. Pakutav filmivalik oli ka kuidagi kesine, nii et midagi erilist ei tundunud ees ootavat. See, mis aga üle ootuste üllatas, oli toiduvalik ja rõõmus teenindus. Ma arvan, et hommikusöögiks pakutud quiche oli parim, mis ma üldse saanud olen – mahlane ja hea soolase muretaignaga, lisaks puuviljasalat ja jogurt ning imehea suussulav croissant. Mõtlesin alguses, et jätan hommikusöögi üldse vahele (tegelikult olime söönud hommikul kell viis hotellis, siis lennujaamas, nii et oma järge ootas kolmas hommikusöök juba ), kuid maitsesin ja nii see läks – midagi ei jäänud järgi. Kõige tipuks veel hea kohv, päris piimaga (mitte pisikese kauasäiliva topsikoorega) ja värske apelsinimahl.

Pärast hommikusööki oli kõht nii täis, et ägisesin, kuid seedimine teeb oma töö ja hoolimata non-stop lamamisest neli tundi järjest läks kõht lõunaks ikka tühjaks.

Lõuna saabudes, nagu ikka, pakuti jooke ja pakikese soolapähkleid. Mis seekord üllatas, oli soolapakike tomatimahla juures, mis mõtted nostalgiliselt nõuka aja lõppu viisid. Meenus, et vanalinnas Kaarmanni poes müüdi linna parimat tomatimahla ning vene ajal oli täiesti tavaline, et kausikesest sa lusikaga soola ja pipart tomatimahlale juurde lisada. Nüanss, mis oli täiesti ununenud ja mida nüüd seal äriklassis istudes tore meenutada oli

Lõunast ma tegelikult suurt ei hoolinud, kõht oli lihtsalt liiga täis. Siiski – basiilikupesto ning väikses pudelikeses balsamiäädikas oli armas lisand salatile, kus küll lisatud paprika minu jaoks asja kahjuks ära rikkus. Aga soe saiavalik oli hea, kuigi see samuti sarnanes sellega, mis varem ka teistes äriklassides pakutud oli. Menüüst tellitud kalast riisiga ei suutnud ma praktiliselt ühtegi ampsu võtta ja Raivo ei hoolinud ka tellitud veiselihast suurt midagi. No aga ega ju medium rare veisefilee ootus ongi lennukis, ükskõik, mis klassis, veidi  liiast Desserdi näol ootas meid aga viimase lisandina juustuvalik ja shokolaadikook, mille juurde pakuti imehead dessertveini, oli just see viimane täpp ’i’ peal. Mina alkoholist suurt ei hooli, kuid magustoidu kõrvale sai lisaks tavapärasele valida ka konjakit või Bailey’t, mida varem pole küll ette tulnud (aga võib-olla pole ka osanud tähele panna).

Paar tundi enne maandumist pakuti veel midagi, mis mulle just nagu rusikas silmaauku sobis – perfektne Petit Four imehea tillukese beseekattega sidrunikoogi, puuviljasalati ja kooretarretisega oli just see vajalik, mis sellesse hetke sobis. Koos hea kohviga, mida serveeriti ’päris’ kohvitassist ning rõõmsate teenindajatega ning samal ajal ekraanil jooksva filmiga oli see ilus lõpp meie pikale lennureisile Condori äriklassis.

Condor Airlines: eelroog

Condor Airlines: eelroog

Air Mauritius - business class

Air Mauritius – business class

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga