Charlotte tort

Täna on emadepäev. Kui minu ema veel elas ja tavapäraselt toimekas oli, kuulus emadepäeva sisse alati emale küllaminek. Mummi valmistas alati hea lõuna ja koogi, nii et kodus jäi söögitegemine sellel päeval tihti tegemata. Üks kook, mida emale meeldis teha ja meile kõigile väga maitses, oli Charlotte. Minu jaoks oli see tollal liiga keeruline, et Charlotte tegemist kodus ette võtta. Või no olid siis muud toimetused olulisemad. Aga ema tegi Charlottet kohupiima-rullbiskviidi viiludega, mis oli täidetud millegi vahukooretarretise-laadsega. Igatahes maitses see ülihea ja üldse mitte liiga magus.

Ma ei ole ema retsepti leidnud ja minu Charlotte pärineb megapaksust kokaraamatust ‘The Silver Spoon’.

L1020163

Charlotte valmistamiseks on vaja teha biskviitpõhi ja vanilli-vahukoorekreem.

Biskviitpõhja tegemiseks läheb vaja:

– Võid, vormi määrimiseks
– 80 g sõelutud koogijahu
– 80 g sõelutud kartulijahu
– 6 munakollast, 6 munavalget
– 150 g peensuhkrut

Kuumuta ahi 180 kraadini. Määri 26-cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm võiga ja raputa kergelt üle jahuga. Vahusta munakollased heledaks vahuks. Vahusta munavalged teises kausis, kuna moodustuvad selged munavalge-tipud.  Sega munavalgevaht õrnalt vahustatud mnakollastega. Sõelu väikeste koguste kaupa juurde jahud, voldi suure lusikaga munavahu sisse. Vala segu koogivormi ja küpseta umbes 40 minutit. Võta ahjust välja ja lase vormis jahtuda. Seejärel kummuta biskviitpõhi küpsetuspaberiga kaetud töölauale.

Kreem:

– 4 lehte zelatiini
– 500 ml piima
– mõned tilgad vaniljeekstrakti või üks vanillikaun
– 6 munakollast
– 150 g peensuhkrut
– 100 ml vahukoort
– 200 g vaarikaid
– 100 g maasikalõike
– 100 g mustikaid

Pane zelatiinilehed väikses kausis veega paisuma. Kuumuta piim koos vaniljekauna või vaniljeekstraktiga keemiseni, eemalda tulelt. Eemalda vaniljekaun. Vahusta munakollased suhkruga teises väikses potis heledaks vahuks, sega väikse nirena juurde kuumutatud piim. Pigista zelatiin käte vahel kuivemaks, lisa muna-piimasegule. Kuumuta vaiksel tulel, kuni kreem muutub veidi paksemaks, umbes 15 minutit. Jälgi hoolega, et muna tükki ei läheks. Eemalda tulelt ja pane kreemipott jäävanni jahtuma.

Lõika biskviitpõhi horisontaalselt pooleks. Lõika ühest põhjast väiksem ümmargune ring ning aseta see umbes 2-liitrise ümara kausi põhja. Vooderda kausi ääred biskviidilõikudega.

Vahusta vahukoor ja sega see koos marjadega jahtunud vaniljekreemi hulka. Vala segu biskviidiga vooderdatud kaussi ning kata teisest biskviidipõhjast lõigatud suurema ringiga. Kata kauss toidukilega ning hoia külmikus 24 tundi.

Serveerimiseks kummuta tort kausist välja taldrikule.

 

L1020167

 

L1020165

Bali, aprill 2016

Meie Bali reis oli väga vahva. See väike saareke oma umbes 4 miljoni asukaga näitab ennast väga mitmest erinevast küljest. Hinduism, vanad templid, igasugused nikerdatud kujud, lopsakas loodus, soe vihm ja troopiline kliima, riisipõllud, kohviistandus, tervendajad, jooga ja väga sõbralikud inimesed – see on peamine, mis sellelt reisilt meelde jäi. Bali on tänapäeval ka väga vastuoluline – suhteliselt madal elatustase vaheldub luksuslike hotellidega, kus üks öö maksab kohaliku taksojuhi mitmekordse kuupalga. Niipalju, kui meid teenindanud taksojuhtidelt – hotellitöötajatelt uurisime, siis reisinud on väga vähesed. Keskmine palk lihtsalt sellist kulu ei võimalda. Paar hotellitöötajat olid aga leiba teeninud kruiisilaevadel ning seeläbi isegi  Euroopas ja Skandinaavias käinud.

 

Four Seasons, Sayan

Öises pimeduses Ubudisse hotelli jõudes oli rõõm kohalejõudmise üle suur, kuid ilma kohvriteta selles lämmatavas palavuses olla keris positiivsust ikka kõvasti maha. Meie esimene päev mööduski seetõttu veidi murelikult, oodates infot oma pagasi kohta. Õnneks järgmisel hommikul jõudsid meie kohvrid ikka kohale ja nendega koos tuli välja ka ‘puhkusepäike’ 🙂

Four Seasons hotell Sayan’s on juba 19 aastat vana. Natuke andis see tunda ka, eriti sanitaartehnika osas. Samas, nagu Four Seasonsis ikka, basseiniga villad olid väga armsad ja privaatsed ja mugavad.

 

Hotell ise asub põhimõtteliselt keset dzunglit jõe ja riisipõldude ääres, kus looduse hääled on nii valjud, et peaaegu segavad und. Kliima on siin köögiviljade viljenemiseks ideaalne, nii et hotelli-alal on armsad peenrad, kus kasvab alates aaloest kuni baklazaanini kõik võimalik. Õitsevad põõsad, banaanipuud, kookospalmid, selle pildi tahaks mällu söövitada.

 

Four Seasonsi hommikusöögid olid head. Troopikale kohaselt palju puuvilju, jogurtid, omletid või mis iganes soov oli, seda ka sai. Eriti hea oli selles hotellis pakutud passion-fruit.  Raivo meelest nägi see küll väga mitteapetiitne välja ja tema ei olnud nõus seda vilja proovima. Aga armas hommikusöök oli koos ilusate vaadetega otse džunglile.

 

Ubud

Kuigi oleks võinud, siis Ubudis me palju aega ei veetnud. Puhkusepäevi on seekord napilt ja ei raatsinud nii palju hotellist väljuda. Ühel õhtul me siiski Ubudis õhtust sõime, restoranis Three Monkeys. Sealne õhtusöök oli lihtne, kuid täitsa hea. Pärast jalutasime Palace’sse kohalikku meeleolukat Legong tantsuetendust vaatama.

Kolme päeva jooksul jõudsime veel külastada Bali loomaaeda ja kohviistandust. Viimase kogemus oli päris tore – degusteerisime erinevaid kohvisorte, teed ja kakaod imelise vaatega riisipõllule. Istanduses kasutatakse erilist kohvibade valmistusprotsessi, mille tulemusel valmib maailma kalleim kohvi Kopi Luwak. Selle protsessi eripära seisneb selles, et oad läbivad kõigepealt toddy cat seedeelundkonna, peale mida alles hakatakse ubasid tradistioonilisel viisil kuivatama ja röstima. Selliste ubade kilohind on kuskil 280 euro kandis. Raatsisime paar tassi viie peale ikka degusteerida. Maitse oli mahe ja päris hea, kuigi miskipärast oli tassi põhjas paks puru, nagu tökat. Igatahes ostsin kaasa ka kaks 250-grammist ubade pakki. Jääb siis järgmisteks jõuludeks ja kõikidele kommenteerimiseks 🙂

 

Mulia Villas, Nusa Dua

Taksosõit Ubudist Nusa Duasse võttis umbes 1,5 tundi. Taksojuhi sõnul on Nusa Duas palju kuumem kui seda oli džunglis Ubudis, kuid mina vahet ei märganud. Pigem oli ikka ookeani ääres rohkem õhku. Sõidu ajal muutusid meie autost paistvad vaated kohalikest käsitööle pühendatud küladest rohkem linnalikuks. Liiklus on siin ikka väga kaootiline ja meie silmile ikka täiesti ‘turvamata’. Tänavatel oli lisaks autodele ja veokitele palju rollereid ja mootorrattaid, kes kõik justkui suures ühtlases tohuvabohus liikusid, kuid õnneks olid kiirused suhteliselt madalad. Meie kõrval sõitis vahepeal selline kastiga auto, mis vedas betoonposte, mille otsas omakorda istus kaks uljaspead :):

Mulia hotell koosneb põhimõtteliselt kahest eraldi alast: Mulia hotell ja The Mulia. Kui esimeses on hotellihooned tubadega, siis teises villad. Villade juurde omakorda kuuluvad butlerid, kes kliente nõustavad, nende jaoks jaoks söögikohti broneerivad ja kui soovi on, siis ka toas oleva Jacuzzi veega täidavad. Meile pakuti abi ka kohvrite lahtipakkimiseks, kuid seda otsustasime ikka ise teha, ei tahtnud kedagi oma privaattsooni lasta :p

Mulia kuurort on hiiglaslik. Jala siin naljalt selle 30-kraadise palavusega ei liigu. Kõik tehnika on top-notch ja nii villad, restoranid kui basseinialad disainitud. Hotell on ainult mõni aasta vana, nii et kõik on veel uus ja rikkumata. Rannas olevad päikesetoolid on väga pehmed ja mugavad, põhimõtteliselt nagu voodid.

Hommiku- ja õhtusöögid on head, kuigi Balil olles me ühtegi väga suurt toiduelamust saanud ei ole. Ka hommikusöögimahlad ei ole vist värskelt pressitud või siis on neid lahjendatud, igatahes erinevad on need Mulias küll Four Seasonsis pakutust. Söögikohtade puuduseks on minu meelest, et need on enamuses hoones sees ja minu meelest on seal liiga külm, et ennast mugavalt tunda. Tahaks ju igal söögikorral nautida pigem ookeanivaadet, mitte niipalju suurepäraselt disainitud sisekujundust.

Basseini- ja merevesi on soe, ilmselt umbes 30 kraadi või isegi rohkem. Mulle selline sobib. Basseinis asuv baar ja vaikselt mängiv lounge-muusika tekitavad chilli tunde.

Meie villas oli hästi mõnus suur vannituba Jacuzzi vanniga, mõnusalt suure dushi ja jaapani wc-pottidega. Vannitoatarbed olid samuti väga head, sellised, mida isegi igapäevaselt võiks kasutada. Elutoa osa koos pehmete diivanite ja patjadega oli samuti ‘nagu päris’. Väga mõnus ja suur puuviljavaagen kuhjas puuviljadega samuti. Ainuke mure oli, et kuna kõht oli kogu aeg täis, siis ei jaksanud neid puuvilju väga palju süüa :p

 

 

 

Spaakogemus Uluwatus, Bvlgari hotellis

Kuna Bali juba selline tervise taastamise, joogatamise ja spaade osas tuntud koht on, siis otsustasin kuulda võtta Annaliisa soovitusi ja broneerida üks näohoolitsus Bvlgari hotelli spaas. Tripadvisoris ei olegi Bvlgari hotell nii palju tärne saanud kui Four Seasons Sayan või Mulia Villas, kus me pesitsesime, kuigi minu meelest asjatult. Võib-olla on puuduseks kaugus teistest küladest, võib-olla ka mitte nii maksimaalselt hea köök, kuid nii palju kui ma seda hotelli seestpoolt tänu spaa külastamisele nägin, siis vaated ja heaolu selles hotellis on lihtsalt imeline. Väike, armas, eraldatud, ‘balilik’, väga armsa teenindusega tõeline relax-sihtkoht. Vaated ookeanile olid imelised – villad kalju servadel, otse merele, segamatult. Nii, nagu oli meil ka Four Seasons hotellides Seychellidel ja Koh-Samuis. Selles hotellis ööbides saaks nautida imelist päikeseloojangut igal õhtul otse oma terrassil.

Samuti oli kalju servale ehitatud spaa-tuba. Mulle meeldis väga. Vaikne tuuleke puhus, palav ei olnud ja terapist oli imeline. 90 minutiline hoolitsusprogramm lendas linnulennul ja tundus, nagu oleksin maailma tipus täitsa üksi, kuid siiski turvaliselt ja hoolitsetult. Pärast hoolitsust sain nautida imelist ookeanivaadet, kõrvale kohalikku teed ja küpsiseid. Mida veel tahta. Üldse ei tahtnud sealt lahkuda.

 

Potato Head, Seminyak

Annaliisa soovitusel suundusime ühel õhtul Seminyak’i Potato Head Beach Club’i sööma. Nusa Duast kulus sinna taksoga jõudmiseks umbes tund. Seminyak on hoopis teistsugune linnake, kui olime seda siiani Nusa Dua’s ja Ubud’s näinud. Väiksed poekesed, noored inimesed, isegi paar kaubanduskeskust jäi silma. Pool tunnikest vaatasime enne Potato Head’i minemist ühel poekeste tänaval ringi ja enamiku aja sellest  veetsime Free People poes, kust väljusime lõpuks päris mitme kleidi ja topiga. Kuidagi fun oli seal 🙂 Meeste peale oli ka mõeldud ja täpselt riietuskabiini ette oli väike pingike pandud, nii et saime kõikidele oma ostudele meeste kinnitused ka :p

Potato Head’i jõudes kiskus suu naerule, sest päris sellist Beach Club’i ei osanudki ette kujutada. Rahvast oli ülipalju ja kuna restorani kohad olin enne kinni pannud, siis lasime ennast kohe lauda juhatada. Sinna ei raatsinudki aga istuma jääda, sest ümbrus vajas uudistamist. See tunne seal oli, nagu oleks Las Vegase basseinipeol – rahvas basseinis, rannas, lounge-toolidel tundis ennast väga mõnusalt. Lahe muusika mängis ja üleüldse oli kõik väga chill. Täpselt selline koht, kus oleks võinud 20 aastat tagasi hommikuni sõpradega aega veeta. Kõige selle juurde ülisoe öine õhk ja väga mõnus teenindus. Igatahes väga lahe õhtu oli!

 

Tüdrukute trip Pariisi

Jaanuaris Terje ja Meriliniga lõunal käies tekkis mõte ette võtta üks tõeliselt naiselik nädalavahetus Pariisis. Mõte meeldis meile kõigile ja üsna kiiresti sai lennupiletid ja hotell broneeritud ja plaan paika. Märtsi viimasel, lihavõtte-nädalavahetuse laupäeva varahommikul siis läbi Riia Pariisi poole startisimegi. Minu esimene only-girls reis üldse.

Pool kümme hommikul Pariisi jõudes istusime otsekohe taksosse ja poole tunni pärast olime juba hotellis Rochester Champs Elysees. Hotelli vastuvõtt oli sõbralik ja hoolimata varasest kohalejõudmisest saime ühe meie kahest toast juba kätte. Korraks toas mahaistudes ja Google Map’s teekonda märkides me rohkem ei kannatanud ja suunasime sammud kuulsa makroonivalmistaja Laduree kohvikusse.

Kohvik oli täpselt nii ajaloohõnguline, kui ühelt 1862. aastal alguse saanud pagariärilt võiks oodata. Otse loomulikult oli kohvikus järjekord ja kõik tänavapoolses osas olevad lauad hommikusöögilistest täis. Meie aga hommikusööki ei soovinud (kell neli hommikul sõin jogurtit/võileiba veel kodus olles ja lennukis sai ka juustu/veini manustatud), nii et pärast pisikest ootamist lasime ennast suunata hoopis kohviku teises otsas asuvasse baari, kus tuliselt oodatud koogid/makroonid/kohv kiiremini kättesaadavad olid. Baarileti taha maha istudes leidsin menüüst St. Honore koogi ja makroonidest enam ei hoolinud. Ja see oli lihtsalt imehea! Profitroolid-karamell-lehttaingapõhi ja vahukoor – need kõik olid nii kerged, õhulised ja maitsvad, nii et nautisin iga suutäit.

Kohvi ja koogid söödud ning selle kõige eest hingehinda makstes oli meil täpselt 25 minutit aega, et jõuda meie lõunasöögikohta Eiffeli torni lähedal, restorani 20 Eiffel. Sinna me täpselt kella 12.00-ks ka jalutades jõudsime. Tegemist on lihtsa, kuid armsalt kohaliku hõnguga restoraniga. Valisin menüüst pardikoiva, mis jällegi oli imehea – pehme liha ja mõnusalt krõbedaks küpsetatud nahaga – täpselt nii, nagu üks Confit peab olema.

Pärast lõunat jalutasime Eiffeli torni alla. Vahepeal oli muidu pilvisesse taevasse päike ilmunud, nii et nautisime kevadist hõngu Eiffeli torni taustal 🙂 Hirm-pikkades järjekordades seista ei olnud isu ja ilmtingimata Eifelli torni tippu ka ei tahtnud sõita, nii et varsti seadsime sammud meie järgmise sihtkoha – D’Orsay muusemi poole. Tegemist on ühe maailma suurima kunstimuuseumiga Louvre kõrval, kus võib lõpmatuseni ilusaid ajaloolisi maale imetleda. Paar tundi seal veetsimegi ja sättisime siis sammud Champs Elysee poole tagasi, et anda endale enne õhtuseid üritusi korraks sega hotellis hinge tõmmata.

Õhtul ootas meid ees kauaoodatud Moulin Rouge kabaree, kuid enne seda oli meil õhtusöögiks broneeritud laud populaarsesse söögikohta La Cave Gourmande‘sse Montmartrel, mis asub kuulsast kabareest 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kuna jõudsime siia plaanitust ca veerand tundi hiljem, siis läks söömisega kiireks. Piirdusime küll vaid eelroa ja magustoiduga (jälle magustoit!), kuid söögid ei jõudnud lauda nii kiiresti ja restoranipidaja/omanik oli selline prantsaslikult veidi uhke, nii et ei julgenudki väga tagant torkida :p Aga need  eelroad, mis me sõime, olid taaskord väga head. Terje ja Merilin võtsid lehttaignas küpsetatud kitsejuustu koos salatiga (mille headusest rääkisid veel Tallinnas tagasi olles) ja mina sõin graafilõhet. Viimane oli hea, kuid samas mitte midagi erakordset. Nalja sai aga magustoiduga. Meil minutid kulusid oodates ja närveerisime, et ei jõua Moulin Rouge’i kella üheksaks kohale. No ja siis toodi Merilinile ja Terjele nende magustoiduks tellitud profitroolid. Mis ei olnud lihtsalt 2-3 profitrooli, vaid hiiglaslik taldrikutäis magustoitu koos hiiglaslikult suure vahukooremäega. Merilin tõmbas seda nähes kopsud õhku täis ja ütles Terjele, et ‘noh, hakka sööma’! Ja nii nad siis vehkisid seda taldrikutäit magustoitu ülihelikiirusel süüa 🙂 Pärast naersime selle üle veel korduvalt.

Moulin Rouge’s olin varem käinud, kuid sellest on juba 20 aastat möödas. Suurt tookordsest ei mäleta, kuid tundus, et saal oli nüüd inimesi rohkem täis tuubitud. Sisuliselt istusid kõik külg-külje kõrval ja mingit liikumisruumi ei olnud. Hoolimata meie hilisest kohalejõudmisest paigutati meid täitsa o.k lauda saali keskele . Nägime etendust hästi ja nautisime.  Seekord oli tegemist tsirkuselaadse kavaga, kus lisaks traditsioonilisele kabareele koos paljude poolpaljaste naistega olid laval klounid, kõhurääkija ja rulluisutajad, kes tegid uskumatuid trikke väga väikesel põrandapinnal. No ja siis veel suur akvaarium madudega, kus ujus lisaks nendele suurtele ja paksudele roomajatele ka noor naine. Maod üritasid vahepeal akvaariumist välja rahva hulka põgeneda, kuid tüdruk sai neil ikka sabast kinni. Vahepeal tundus, et viimasel hetkel :p

Vimased pool tundi Moulin Rouge’s olime pikast päevast juba nii väsinud, et unistasime ainult hotellivoodist. Õnneks oli kabaree ees hulk taksosid, nii et sinna jõudmisega läks lihtsasti. Igatahes olime väga rahul meie esimese Pariisi-päevaga ja klõpasime mälestuseks selle päeva viimase ‘teletupsu-pildi’ 🙂

Järgmisel hommikul, pühapäeval, sõime minu algatusel hommikusööki hotellis, mis küll, peab ütlema, midagi erilist ei olnud. Küll aga saime söödud kiiresti ja kõhud täis ka, nii et seadsime sammud kiiresti meie selle päeva põhiatraktsiooni – Versailles’i lossi poole. Versailles’i sõitsime rongiga. Rongijaam oli rõske ja minu meelest halvas korras – kuskilt lagedest tilkus läbi ja üldse oli kuidagi tühi ja kõle. Võrreldes Londoni rongijaamadega tundus, et need vist ei ole Pariisis väga populaarsed. Või siis, kes teab, on süüdi viimase aja ISIS’e terrorirünnakud, mis paneb inimesi rahvarohkeid kohti lihtsalt vältima. Nii nagu me Merilini algatusel ei sõitnud kordagi metrooga, vaid käisime jala või siis võtsime takso.

Igatahes, hoolimata väikesest segadusest väljumisaegadega, saime lõpuks ikka rongile ja Versailles’i poole teele. Sõit võttis ca 35-40 minutit ja olimegi kohal. Lossi juurde jõudes tabas meid tõeline ehmatus – nii pikka järjekorda polnud osanud ette kujutada. Saba lookles lossiesisel väljakul ussina edasi-tagasi umbes 5-6 korda, enne kui katuse alla jõudis. Ega meil muud teha ei jäänud, kui ise ka sellest osa võtta. Siiski, tuleb pattu tunnistada, poole järjekorra peal leidsime võimaluse ennast ettepoole smuugeldada koos mingi jaapanlaste grupiga. No taha ei julgenud pärast seda sammu enam vaadata ja leppisime jaapanlaste kergete naerupursetega meie aadressil. Aga vähemalt olime kokku hoidnud hulga aega. No teiste arvelt ja polnud ilus, kuid olen juba oma südametunnistuselt hurjutada saanud, nii et rahu sellega 🙂

Versailles’i loss oli seest isegi väiksem kui oskasin arvata. Paljud ruumid on ilmselt turistidele suletud ka. Ilus oli, kuid siiski, kuidagi suursugusem mälestus on mul nii Talvepaleest Peterburis kui ka Buckingham Palace’st Londonis.  Lossi aed oli küll ilus ja võisime ette kujutada, kui suursugune see võiks olla suvel kõikide nende lillede ja töötavate purskkaevudega. Nüüd kevadel oli kõik siiski veel veidi hall ja külm.

Minu kindel soov oli näha Marie Antoinette majakest, kuhu jõudmiseks võtsime ette veel üsna pika jalutuskäigu läbi lossi aia ja viimasel jupil ka jalgrattasõidu. Jällegi pean ütlema, et see kõik, mida nägime, ei tundunud üldse nii suursugune. Muidugi, tänapäevaste harjumustega võrreldes on ka Marie Antoinette pisikese maja näol tegemist Eesti mõistes ehk karjamõisaga. Lihtsalt, filmide ja eelarvamuste põhjal ootasin midagi luksuslikumat.

See, et me Pariisi tagasi oma broneeritud söögikohta Au Bougnat’i Notre Dame juures täpselt broneeritud ajal, kell 15:00 jõudsime,  on muidugi fenomenaalne. Eks meil oli vedamist ka, et tagasitulles kohe rongile saime, kuid samas jõudsime ka Versailles kõik ära näha, mida soovisime. Igatahes täpselt me kohale jõudsime ja selle pisikese restorani näol oli taas tegemist väga armsa väikese prantsasliku kohaga, kus ka toit imemaitsev oli. Kuna õhtuks oli meil pühapäeval planeeritud Viljari algatusel väga luksuslik õhtusöök, siis piirdusime kergemate toitudega ja magustoitu! ei söönud. Aga minu risotto pestokastme ja tiigerkrevettidega oli imehea. Terje ja Merilin sõid ravioole, mis samuti ainult kiidusõnu teenisid.

Pärast lõunat jalutasime läbi Notre Dame kirikust. Kunagi 20 aastat tagasi ronisime Raivoga ka tornide tippu, kuid tookord ei olnud nii pikkasid sabasid. Kiriku sees oli aga suursugune, nagu ikka. Väga ilus.

Enne hotelli minemist käisime veel läbi Le Conciergerie keskaegsest vanglast, kus ka Marie Antoinette oma surmanuhtlust ootas. Karm ikka see vanglate värk. Samas võrreldes tavaliste kongidega oli Marie Antoinette kamber luksuslik oma laua, tapeedi ja vaibaga. Aga lihtsalt väga õudne ette kujutada kogu seda ahastust.

Luksuslik õhtusöök ootas meid restoranis Le Keller, mis asub Champs Elysees Plaza hotellis. Kohalejõudmise hetkest alates oli tunda selle restorani luksuslikku hõngu. Alates shampusest ja eelroogadest kuni magustoitudeni oli kõik lihtsalt imeline ja väga maitsev. Samuti nagu oli imeline meie arve – 360 eurot kulus kolme peale. Seega vist kalleim õhtusöök, mis minu elus üldse olnud on, kuid samas vist ka üks parimaid.

Pühapäeva ööl vastu esmaspäeva magasin välja kogu oma kahe päeva väsimuse ja esmaspäev, meie viimane päev Pariisis, võis jälle hommikusäras alata. Viimast väljendit kasutada ei ole vist küll kohane, sest esmaspäev tervitas meid vihma, tuule ja äikesega. Hommikusöök väga lahedas hommikusöögikohvikus Le Pain Quoitidien Charron, söödud, suundusime (seekord vihmase ilma tõttu taksoga) Louvre‘sse, kuhu sissesaamiseks tuli taaskord sabas seista ja oodata. Midagi ülihullu küll ei olnud ja pärast mõnda aega Itaalia kunstnike saalis edasi-tagasi uitamist leidsime üles ka Mona Lisa maali. Mulle isiklikult meeldib Louvre muuseum ikkagi rohkem kui D’Orsay. Peamiselt oma hea liigendatuse ja erinevate kunstisuundade tõttu. Samas, olles Louvres nüüd vist juba neli korda käinud, ma järgmised 10 aastat skipin seda muuseumi ja leian Pariisist mõne väiksema ja vähem rahvarohkema kunstimuuseumi 🙂

Meie viimane ‘peatuskoht’ Pariisis oli Galeries Lafayette, minu lemmik-kaubamaja 🙂 Teades, kuivõrd selles kaubamajas on võimalik ‘pea kaotada’, siis tegin oma ‘plaani’ juba enne ära ja kulutasin kaks tundi peamiselt Satellite ehteleti ja pesuosakonna riiulite ees.

Igatahes, väga lahe tüdrukute trip oli meil ja tagasiteel unistasime juba järgmisest reisist, mille ette võtame 🙂

Kohupiima-purukook

Märtsikuu on just see õige kuu, millal valmistada kohupiimakooke. Lihavõtete ja pashani on veel aega, kuid nüüd olen juba kahe nädala jooksul kaks korda teinud lihtsat ja maitsvat kohupiimakooki, mis saab ahju poole tunniga. Retsept on pärit Lia Virkuse ja Pille Endeni kokaraamatust ‘Kevadtoidud”.

L1020095

Põhi:
150 g võid
1,5 dl tumedat suhkrut
1 munakollane
2 dl nisujahu
2 dl täisteranisujahu
3tl küpsetuspulbrit
1tl vaniljesiirupit

Täidis:
3 muna
1 munavalge
2tl vaniljesiirupit
2dl tumedat suhkrut (kasutasin 1 dl pruuni roosuhkrut ja 1 dl tumedat muscavado suhkrut)
500g maitsestamata kohupiima (kasutasin Saidafarmi kohupiima)
1dl hapukoort
3sl kartulijahu
1 laimi või väikese sidruni riivitud koor ja mahl

Peale:
tuhksuhkrut

Kuumuta ahi 160 kraadini.

Sulata põhja jaoks või. Sega omavahel kuivained, lisa neile munakollane, väheke jahtunud või ja vaniljesiirup. Sega ühtlaselt puruseks seguks. Suru 3/4 tainast 26 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhja.

Täidise jaoks vahusta munad ja munavalge suhkrutega tugevaks vahuks, sõelu hulka kartulijahu ja sega läbi. Sega kohupiim hapukoorega ja laimist pressitud mahla ja riivitud koorega, kalla munavahu hulka ning sega ettevaatlikult läbi (et munavaht ikka kohevaks jääks). Kalla kohupiimasegu koogipõhjale.

Puista peale ülejäänud purutainas ning küpseta ahjus tund aega või kuni kook on kaunilt kuldkollane. Lase jahtuda ja puista serveerides üle tuhksuhkruga.

L1020100 L1020097

Ekleerid

Igasugused keedutaignaküpsetised on ühed sellistest kookidest, mis mulle väga hullult maitsevad, kuid mille valmistamist ma olen alati aukartlikult liiga keeruliseks pidanud. Üks kord varem, aastaid tagasi, olen kohupiimataskuid teinud ja need tulid head, kuid sinnapaika see jäigi. Kui ma eelmise aasta sügisel Kertu Lukase hõrkude prantsuse küpsetiste kursusel käisin, siis uskusin siiralt, et nüüd ma hakkangi kodus ekleere valmistama. Võib-olla olekski hakanud, kuid igasugused emotsionaalselt rasked sündmused tulid ette ja päris tükk aega nüüd juba ei ole seda õiget sädet midagi köögis ette võtta endas leidnud.

Aga eile oli teistsugune päev. Raivo sõitis hommikul vennaga maale ja mina jäin koju üksi toimetama. Või no Katarinaga, kuid tema lehvib ikka kuskil päeval ringi, nii et kodu ja köök olid minu päralt ja otseselt kellegi toidueelistuste pärast muretsema ei pidanud. Nii mul olid siis suured plaanid valmistada dim-sum’e ja ekleere ja siis aasiapäraseid nuudleid ja kanarooga. Viimasega sain hakkama, dim sum’deni ei jõudnud, sest olin poest bambusevõrsete asemel kogemata idusid koju toonud ning ekleerid mässasin ka kuidagi valmis. Kusjuures ‘mässamine’ on täitsa õige sõna selle kohta. Tainas tuli õige ja keedukreem tuli õige, kuid keedukreemi tuuletaskute sisse pritsimine käis mul lihtsalt täiesti üle jõu. Võib-olla jäi oskustest puudu, kuid ilmselt ka riistadest, sest kuigi mul igasuguseid pritsimisotsikuid oli, siis üks oli liiga väike ja kreem sellest läbi ei mahtunud ja järgmine oli liiga suur ja jättis tuuletaskute põhja suured augud :p Kõige lõpuks ei tulnud shokolaadiglasuur mul selline õige välja – minu meelest jäi see liiga paks ja kuivades kadus shokolaadilt igasugune läige. Aga positiivne kogu selle loo juures on see, et ekleerid maitsesid minu meelest väga hästi. Ja kreem tuli väga hea – potist seekord kraanikaussi midagi ei jõudnudki, kõik ülejäägid sai lusikaga ära söödud 🙂 Ühesõnaga, ideaalsetest väikestest ekleeridest on asi kaugel ja uhkustada nendega ma ei saa, kuid Angelika Kangi kooke ka ostma minna ei olnud mitte mingit soovi, nii et läks asja ette ikka.

Ekleerid

Nüüd siis sellest, kuidas ma neid tegin (kogus umbes 20tk):

Tainas:

125g piima
125g vett
115g võid
1/4 tl suhkrut
1/4 tl soola
140g jahu
kuni 5 muna

Kuumuta ahi 180 kraadini. Pane piim, vesi, või, suhkur ja sool paksupõhjalisse kastrulisse ja kuumuta keemiseni. Tõsta pliidilt ära, sõelu hulka jahu ja sega ühtlaseks. Pane pliidile tagasi ja spaatliga pidevalt segades kuumuta 2-3 minutit. Tõsta tulelt ära ja pane tainas segajasse (kasutasin Kitchen Aidi mikserit segamisotsikuga). Lase aeglasel kiirusel segades jahtuda ja hakka ükshaaval mune lisama. Nüüd on oluline vaadata, et tainas saavutaks oma õige konsistentsi – see peab olema täpselt nii paks, et lusikaga tõstes langeks taina tipp tagasi. Kui tipp jääb püsima, on tainas liiga paks ja tuleb mune lisada. Kui tippu üldse pole, on juba liiga palju mune lisatud (minul kulus seekord 4 XL-suurusega muna). Nii, kui tainas on ühtlane, läikiv ja taina tipp vajub alla, pane tainas pritskotti ja pritsi küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile umbes 1,5 cm paksused ja 5-6 cm pikkused tainaribad. Küpseta ahjus 18-20 minutit, kuni ekleerid on ilusasti kerkinud. Paota ahjuust, lase niiskus ahjust välja ja küpseta veel 5 minutit. Võta ahjust välja ja lase jahtuda.

Kreem:

400g piima
400g vahukoort
1 vaniljekaun
8 munarebu
160g suhkrut
60g maisitärklist
50g võid

Vala piim, koor, vaniljekaun ja pool suhkrust kastrulisse ning kuumuta keemiseni. Samal ajal sega munarebud ülejäänud suhkru ja maisitärklisega ühtlaseks. Vala keemiseni kuumutatud piima-koore segu munarebudele, sega pidevalt. Vala segu tagasi kastrulisse ning kuumuta pidevalt segades keemiseni. Tõsta kuumuselt maha, lase mõni minut jahtuda ja sega juurde või. Kata toidukilega nii, et kile puutuks vastu kreemi (nii ei teki kreemile nahka) ning jahuta kreem jäävannis.

Shokolaadiglasuur:

220g tumedat shokolaadi, soovitavalt 70%-list
100g võid
1 sl tumedat suhkrusiirupit
5 tl vett

Sulata shokolaad koos või ja suhkrusiirupiga veevannil, sega ühtlaseks ja lisa vesi. Jahuta toatemperatuurini.

Tee ekleeride alla väike auguke ja pritsi kreem sealt sisse. Kasta ekleeride pealmine kiht glasuuri sisse. Kaunista kullapuruga, kui kodus olemas on 🙂

 

Abu Dhabi, oktoober 2015

Abu Dhabi reis oli Katarina haiguse tõttu kuni viimase hetkeni küsimärgi all – kas ikka saame minna, kas kurk läheb paremaks, ega mingit uut koledat sümptomit välja ei löö. Antibiootikumid ja maskid lennuki jaoks kotti kaasa pakitud, võtsime reisi ikka ette. Ja ma arvan, et see oli hea. Sügisest koolivaheaega külmas, niiskes ja pimedas Eestis veeta oleks olnud veel kurvem.

Me oleme Dubais mõned korrad käinud, kuid Abu Dhabis olime alles esimest korda. Kui ma maailmakaardil ringi vaatasin ja sellist kohta otsisin, kuhu sõitmine ei võtaks üle mõistuse palju aega ja kus oleks kindla peale soe, siis ega väga palju variante ei leidnudki. Kreeka, Hispaania ja Türgi on lähemal, kuid ilmad on seal oktoobris heitlikud. Egiptusesse ei tahtnud minna ja Tai või paradiisisaared jäävad ainult kuuepäevaseks reisiks liiga kaugeks. Nii tunduski Abu Dhabi hea kompromiss olema. Ja pean tunnistama, et kompromiss see oligi – päike, soojus, suhteliselt hea hotell ning võimalus ka Elise ja Karliga aega veeta olid kõik need positiivsed osad meie reisist. Mis mulle ei meeldinud, olid linnamüra, pidevalt üle pea lendavad helikopterid ja lennukid ning arusaamatu seisev meri, kuhu mind seekord hoolimata soojusest ei tõmmanud. Liiatigi ujusid seal ühel päeval mingid jubedad veel peal hõljuvad molluskid, mis nägid pigem välja nagu inimese siseelundid, mitte mereelukad. No ja ma ei ole siiani päris kindel, kas need ikka olid mereelukad :S

Ühe tõsisemat laadi kultuuritripi tegime ikka ka – seekord meie hotellist üle kanali paistvasse tutt-uude mošeesse. Sinna sõitmiseks kasutasime Uberit, mille osas Elise ja Karl aga väga halva teeninduse osaliseks said. Taksojuht ajas nad nimelt täiesti vales kohas autost välja, mille peale tekkis segadus mošee turvameestega, kes neid sellest kohast kiiresti lahkuda palus. Kuna kõnniteid mošee ümbruses ei olnud, ei jäänud Karlil ja Elisel muud üle kui uuesti takso võtta. Kogu selle jandi peale kulus lõppkokkuvõttes hunnik aega, sest lastel oli raha hotelli jäänud ja selleks, et taksole maksta, pidid nad kõigepealt hotelli raha järele sõitma. Telefoniühendus ja internet kadusid ka samal ajal müstiliselt ära ja olime paar tundi täiesti teadmatuses, miks meie pool perest äkki kuskile kadunud oli. No aga kõik see sekeldus oli ikka natuke  naljakas ka 🙂

Aga mošee ise oli väga ilus. Arhitektuuriliselt. Valge ja kuldne, mosaiikpõrandate ja käsitsi kootud tohutute suurte vaipadega. Ainult et selleks, et seda kõike näha, pidime me ennast mustadesse laenurüüdesse riietuma. Ma saan aru muidugi teise kultuuri austamisest ja sellest, et islami pühakodades peabki käituma nii, nagu kohalikud tavad nõuavad, kuid veidi oli ikka alandav ka. Meeste/naiste erinevus ja erinevad kehtivad reeglid selles kultuuris ilmselt jääbki mulle mõistetamatuks. Ja ega see riietus ainuke asi olnud, mis imelikke tundeid tekitas. Raivo tegi meist kahest mošees pilti, kuid selle pidi ta kohe juurde tulnud turvamehe käsul peatselt ära kustutama. Kohalikud tavad ei luba nimelt naisest mošees kinni võtta ja selliselt jäädvustatud pilt on keelatud. Ära kustutati pilt ka telefoni arhiivist, et mitte ühtegi jälge sellest valest sammust alles ei jääks. Ma ei ole südamepõhjani solvunud, saan aru ja aktsepteerin, kuid väga kaua seal viibida ikka ei tahtnud. Aga mošee ise oli sellest hoolimata tõesti täielik pärl!

Ühe hotellist väljasõidu tegime veel ja käisime Abu Dhabile ülaltpoolt pilku heitmas – Jumeirah Etihad Towers’is. Seal kõige kõrgemal, 74. korrusel, asub vaateplatvorm ja kohvik ‘High Tea’, kuhu, nagu ma aru sain, oli vaja kohad broneerida. Hiljem selgus muidugi, et ka ilma kohvikut külastamata võib vaateplatvormile minna ja pidime pikali kukkuma, kui aru saime, mida meie broneering tähendas – nimelt ilmatumalt palju erinevaid pisikesi kooke ja võileivakesi, soolaseid ja magusaid, serveerituna ainult meile, 12-l pisikesel vaagnal, mis oli omakorda sätitud kolmele erinevale tasapinnale. Neid ilusaid pisikesi nikerdisi vaadates sain ma aru, et ilmselt meeldib kohalikele roosa värv – praktiliselt kõik koogid olid roosad või punased, kaasa arvatud väike roosa shokolaadist kingake. Jõudsime nendest ära süüa umbes pooled ja tunda suuri süümepiinasid oma toiduga patustamise üle 🙂

Vaated sealt 74-lt korruselt olid toredad, kuid jällegi erinevad Londonis või New Yorkis nähtust – kuigi Abu Dhabi ei ole väike, siis kõik need pooleliolevad tehis-saarekesed tegid vaate kuidagi lagedaks. Jäi üle vaid ette kujutada, milline võiks vaade olla mõne aasta pärast, kui saarekesed hooneid või hotelle täis on ning praegu tühjana seisvatel sildadel autod kiiresti vuravad.

Lõppkokkuvõtteks oli seekord meie reis minu meelest selles mõttes hästi sätitud, et kodust sõitsime ära pühapäeval ja tagasi olime järgmise laupäeva hilisõhtul. Nii jäi ära kogu tavapärane tööpäeva-lõpu pakkimisstress ja tagasi tulles jõudsin kohvrist kõik mustad riided ära pesta. Ja viis tervet päeva Abu Dhabis veeta oli täiesti paras küll!

Meie hotell - Shangri-La Qaryat Al Beri

Meie hotell – Shangri-La Qaryat Al Beri

Grand Mosque ja Katarina

Tutt-uued koraanid

Hotellis enne õhtusööki

Hotellis enne õhtusööki

 

Abu_Dhabi_Katarina

Meie 16-aastane Katarina

Elise

Ja meie 25-aastane Elise

Elise_me_Abu_Dhabi

 

Keerulised ajad

Viimasest postitusest on nüüd jupp aega möödas. Vahel veeretab elu ette keerulisi sündmusi ja kõige kõrvalt ei ole leidnud jõudu pliidiäärseid toimetusi üles kribada. Kohe pärast oma 84-ndat sünnipäeva, septembri teisel nädalal, kukkus ema hooldekodus ja murdis puusaluu. Esialgne info arstilt ja Pärnu haigla õdedelt oli ehmatav – arvati, et voodist ta enam ei tõuse ja kui ma ema vaatamas käisin, ei tundnud ta mind ära. Seda seekord küll, õnneks, tänu tugevatele rahustitele, mida talle antud oldi. Paari nädala pärast õnnestus ema Tallinnasse Järve hooldekodusse toimetada ja seal ta nüüd on. Dementsus on üsna kiirelt süvenenud ja väga kurb on seda kõike näha. Mõtisklen tihti, kas ja miks see elusügis ikka nii peab olema – kogu elu, pere, lapsed, lapselapsed ununenud, inimväärikas olemine ära võetud, tooli külge kinni seotud. Küll aga küsib ema alati, kui teda külastan, et kas ta saaks minuga koju tulla ja et ta ei taha midagi muud, kui ainult minuga koos olla. See, et ma ei saa ega ei suuda seda tema ainsana järelejäänud soovi täita, paneb rinnust valusasti kokku tõmbama. See soov on ju siiras ja mõistan seda. Ma tahaks täpselt sama, kui oleksin tema asemel.

No ja siis septembri lõpus jäi Katarina haigeks. Esimesed haiguse päevad ei olnud tavalisest viirushaigusest üldse erinevad – kurk veidi valus, palavik, kuid mitte ka üleliia kõrge. Kui palavik ka veel neljandal päeval ikka tõusis, läksime arsti juurde ja kehvad vereproovid olid väga ehmatavad – maksanäitajad korrast ära, raud arsti sõnul olematu. Antibiootikumid ei olnud pühapäevaks midagi paremaks teinud ja esmaspäeval olime jälle arstil – nüüd olid vereproovid veel halvemad ja teisipäeval otsustas arsti Katarina haiglasse saata. Haiglas selgus kolmapäevaks see, mida isegi olin googeldades kahtlustanud – Katarinal on mononukleoos. Mononukleoosi põhjustab Epstein-Barr viirus, mis on maailmas kõige levinum viirus üldse – 90% täiskasvanuteks on seda viirust põdenud ning saavutanud seeläbi immuunsuse. Seda enam oli minu jaoks üllatav, et esimest korda sellest haigusest üldse kuulsin. Mononukleoosi põdemine võttis lõppkokkuvõttes kolm nädalat. Kolm nädalat koolist puudumist, kolm nädalat muretsemist, haigla ja arstide vahet jooksmist. Ma tean, et see ei ole kõige hullem asi maailmas, kuid piisavalt hull minu jaoks. Ja, arvestades veel kogu selle haiguse tõttu nõrgenenud immuunsust ja pikka taastumisaega, tuleb meil veel sellega mõnda aega elada.

Täna on sügisese koolivaheaja viimane päev ja homme läheb Katarina jälle kooli. Selle viimase nädala veetsime koos Elise ja Karliga Abu Dhabis – ammutasime päikesest D-vitamiini ning nautisime kuuma ilma. Lennukis sai Katarina küll endale piisknakkuste kaitseks maski ette ning seda erilist kohtlemist tundus ta pigem nautivat. Samas võtsime seekord väga rahulikult, istusime peamiselt varjus, magasime palju, sõime ja ringi sõitmisega ennast väga ei väsitanud.

Veel üks Tosca kook – seekord ploomidega

Mind on kodus järgiproovitud Tosca kookide juures jäänud häirima, et kunagi ei ole need välja kukkunud täpselt nii, nagu kohvikutes – peal selline karamelliselt paks mandlikate ning põhi veidi kreemjas. Kõik minu kodus tehtud Tosca koogid on pigem keeksise põhjaga ja kate on ka justkui liiga õhuke ja rabe. Eelmisel nädalal isegi googeldasin veidi rahvusvahelises meedias ja oma üllatuseks märkasin, et ka selle koogi sünnimaal Rootsis tehtud koogid tunduvad pildil pigem keeksi kui kreemja põhjaga. Nii et.. äkki see on mingi Eesti toiduainetööstuse omapära Tosca kooki kuidagi teisiti teha..?

Igatahes, sellel aastal valiti Türi õunafestivali parimaks koogiks just õuna Tosca kook ja retsept riputati ka internetti ilusasti üles. Nii et tekkis vastupandamatu soov proovida. Samas, armastan väga ploome ja Eesti heade ploomide ostmise ja söömise aeg on just nüüd, nii et minu ahju läks see kook hoopis ploomi- mitte õunaviiludega. Ja mul on hea meel, et läks. Tulemuseks oli kõige (minu jaoks) autentsem Tosca kook, mille ma kunagi olen teinud. Keeksine tuli põhi küll, kuid mandlikate oli seekord täpselt nii paks ja karamelline, kui ühel õigel sedasorti koogil olema peab.

toscakook_ploomidega_1

Aga retsept siis siin:

Põhi:
3 muna
1,5 dl suhkrut
3 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 apelsini riivitud koor
0,5 apelsini pressitud mahl
100 g võid
400 g õunatükke (või ploomiviilud)

Kate:
150 g mandlilaaste
1 dl suhkrut
100 g võid
1 dl 35% koort
1 spl siirupit
1 spl nisujahu

Vahusta munad ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa jahu ja küpsetuspulbri segu, riivitud apelsinikoor, pressitud mahl ning sulatatud või. Määri tainas lahtikäivasse 24-cm võiga määritud ümmargusse vormi, aseta peale õunatükid. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit.

Katte jaoks sega kastrulis mandlilaastud, suhkur, või, (vahustamata) koor, siirup ja jahu. Kuumuta keemiseni ja jätka keetmist keskmisel tulel pideval segades umbes 10 minutit, kuni segu on kuldse värvusega ja paksenenud. Vala eelküpsetatud põhjale ja küpseta 225-kraadises ahjus veel 5-10 minutit kuniks kate on pealt krõbe ja pruun. Serveeri jahtunult.

toscakook_ploomidega

Pizza Margherita

Kõik pizzad, mida ma siiani oma elus olen kodus teinud, on n.ö ‘eestindatud’ – paksu  ja pehme pärmitaignapõhjaga ning rikkaliku kattega. Tegelikult aga on ju selle ehtsa õhukese põhjaga Itaalia pizza tegemine kõige lihtsam ja sobib laupäevasesse päeva hästi – hommikul saab taigna kerkima panna, siis poes ära käia ja pizzale sobivad katted osta, kokku segada tomatikaste ning 8 minutit ahjus ja ongi valmis! Kuna ahjus olemise aeg on lühike, saab iga pereliige ka just enda jaoks sobiva katte kokku panna – allolevas retseptis jagub pizzapõhjasid just neljale.

pizza_margherita

Pizzapõhi:
10 g värsket pärmi või 5 g kuivpärmi
325 ml leiget vett
500 g Itaalia ‘0’ jahu
2 tl soola

Tomatikaste:
400 g Itaalia konserv-ploomtomateid
1 kuhjaga tl kuivatatud oreganot
1 tl soola
2 spl oliiviõli

2*125g palli pühvli-mozzarellat, nõrutatud ja viilutatud
peotäis värskeid basiilikulehti

Sega pärm leige veega. Sega jahu ja sool. Vala jahu kaussi ning tee keskele väike süvend. Vala pärmivesi süvendisse. Sõtku (mina tegin seda Kitchen Aid abil) tainast 10 minutit. Määri kauss õliga ning tõsta taignapall sooja kohta kerkima. Kui tainas on kerkinud kahekordseks (võib võtta 1,5 tundi – 2 tundi aega), sõtku tainast uuesti ning jaga neljaks väiksemaks palliks. Kergita uuesti, kuni pallid on mahult kahekordsed.

Kuumuta ahi 280-kraadini. Kui kasutad pizza-alust, siis hoia ka see ahjus, et pizzapõhi ka alt hästi krõbedaks küpseks.

Tomatikastme tegemiseks purusta ploomtomatid saumikseriga. Lisa oregano, sool ja oliiviõli ning sega hästi läbi.

Rulli taignapall jahusel laual ümmarguseks ringiks. Tõsta see kuumale pizza-alusele, määri tomatikastmega ning pane peale mozzarella-viilud. Küpseta ahjus 8-10 minutit. Tõsta pizza taldrikule ning aseta peale värskeid basiilikulehti.

Variatsioonid:
Meie peres on Katarina lemmikuks lihtne Margherita-pizza, kuid mulle meeldib katteks peale panna ka veidi teravat chorizo-vorsti ning värsket tomatit. Hea lihtne lõuna oli 🙂

pizza_vorstiga

Tosca kook õuntega

Kui nädal tagasi Mari-Liisi Facebooki postitus õuntega Tosca koogi tegemiseks silma jäi, siis retsepti uudistades teadsin kohe, et see tuleb hea. Õunad koos pähklite ja juba pildilt näha olnud mahlakus panid suu vett jooksma. Ja täpselt nii oligi. Olin eile hommikul ühele päevale langevate paljude toimetuste tõttu veidi murelik, kuid mahutasin koogitegemise ikka ära. Ja kui siis lõpuks pealelõunal kohvi tegin ja koogi maitsemiseks laua taha istusin, siis oli mul ainult hea meel, et selle ikka ette võtsin.

ouna-toscakook

Retsept ise on aga siin:

Põhi:

2 muna

1 dl suhkrut

150 g võid, sulatatult

noaotsaga soola

2,5 dl nisujahu

1 kuhjaga tl küpsetuspulbrit

0,5 dl piima

 

Õunakate:

3-4 õuna

40 g võid

1 dl suhkrut

1 spl kaneeli

 

Mandlikate:

60 g võid

1 dl suhkrut

1 sl nisujahu

0,5 dl piima

100 g mandlilaaste

Kuumuta ahi 200 kraadini.
Vahusta munad suhkruga heledaks vahuks. Sega omavahel kuivained, lisa ettevaatlikult segades muna-suhkruvahule. Sega tainasse ka piim ja sulatatud ning jahutatud või.
Kata 23 cm lahtikäiva koogivormi põhi küpsetuspaberiga, määri servad võiga. Vala tainas vormi ja küpseta 20 minutit.
Põhja küpsemise ajal valmista õunatäidis ja mandlikate.
Õunatäidise jaoks puhasta ja viiluta õunad. Sulata pannil või, lisa suhkur ja kuumuta vaiksel tulel aeg-ajalt segades, kuni suhkur on lahustunud. Lisa pannile õunaviilud ja küpseta neid või-suhkru segus umbes 15 minutit, aeg-ajalt õrnalt segades. Tõsta pann tulelt.
Mandlikatte tegemiseks kuumuta kõik koostisained potis keemiseni.
Laota eelküpsetatud põhjale karamelliseeritud õunaviilud, nendele määri mandlikate. Tõsta ahju kuumus 225-le ja küpseta kooki veel 10 minutit.
Lase koogil vormis jahtuda. Seejärel eemalda vormist ja lase hea maitsta! Kook sobib ideaalselt ka päev varem valmis teha, siis on ta isegi veel maitsvam ja mahlasem!

ouna_toskakook1