Mahlategu

Sain endale linnakoju üleeile lõpuks mahlaauruti soetatud. Võiks ju arvata, et praegu on mahlaauruteid müügil igas poes, kuid ei – naiivsena uskusin, et saan auruti Stockmanni või Kaubamaja koduosakonnast, kuid seal ainult laiutati käsi, et meil küll sellist asja müügil ei ole. Onu Google aga aitab ikka ja sain oma poti lõpuks Bauhofist kätte. Allahindlusega ka veel – umbes 30 eurot maksiski see tarvilik vara.

Kui minu pingutus lõppes mahlaauruti ostmisega, siis mõtlisklen  ikkagi, kui lihtsaks on tehtud tänapäeval igasuguste köögitoimingute tegemine – iga asja jaoks on spetsiaalne tehnikavidin. Kas siis mikserdamiseks, taigna segamiseks, juurvilja lõikumiseks, viilutamiseks, kohvi jahvatamiseks või siis mahla pressimiseks. Krõbe sai tuleb rösterist, külmkapp on riknemiskartlikku toidutagavara täis, ahjul tuleb vaid nuppu keerata, auruahi aurutab köögivilju nii, et kõik head vitamiinid alles jäävad, gurmeekohvi tuleb kohvimasinast ja tagatipuks peseb nõudepesumasin nõud. See, mis tänapäeval teeb masin, tegid meie vanavanemate osavad käed veel 100 aastat tagasi. 100 aastat  – see ei ole ju üldse pikk aeg, kuid igapäevaelu on muutunud tundmatuseni. Võiks ju järeldada, et kogu selle vaba ajaga, mis meil tänu tehnikasaavutustele lisaks tekkinud on, oleme miskit tarka peale hakanud. Kõige üldisemas mõttes see aga ei ole ju sugugi nii – ei ole meie hulgas kordades rohkem ‘Einstein’-e ega ‘Newton’-eid, endiselt on sõjaoht igapäevane, inimestes kurjus ja suur võimuiha. Ohjah, aga tegelikult ei tahtnud ma üldse filosofeerida. Olin lihtsalt õnnelik, et pärast reedest tööpäeva jõudsin oma uue mahlaaurutiga ja kahe tunniga teha valmis kuus pudelit aurutatud vaarika – ja punase sõstra mahla.

Eelmisel aastal jäi mul mahlategu vahele – peamiselt seetõttu, et Saaremaal ei kandnud ei vaarika – ega sõstrapõõsad veel piisavalt marju ning kodus, kus ma ka turult marju osta saan,  mul mahlaaurutajat polnud. Samas olen ma isetehtud mahlade suur austaja – võib-olla on see lapsepõlvenostalgia (kodus oli meil alati enda tehtud mahla) või siis teadlik valik juua seda, mille sisu on täpselt teada. Kauplustes müüdavad pakendatud mahlad on minu meelest liiga magusad ja ökoletid lihtsaid mahlu ei paku. Siinkohal ei saa ma aru, miks koduseid marjamahlu peab tikutulega taga otsima – ma ausõna ei taha sõstrabalsamit brändiga, vaid lihtsalt täiesti puhast marjadest tehtud mahla.

Mis aga mahlategemist ennast puudutab, siis see on tõesti puhas rõõm – see lõhn, mis köögi vallutab ja mahlatorust tulev erkpunane mahl on selline luksus, mida ainult koduköögis tunda saab. Lisaks saab tänapäeval mahlad armsatesse pudelitesse villida ja selleks ei ole vaja tervet eelnevat talve limonaadi- või konjakipudeleid koguda. Mulle meeldib seda väikest luksust endale lubada, et mahlapudelid (interneti)poest osta. Eriti armsad on minu meelest Kilneri firma tooted, kes hakkas moosipurke ja mahlapudeleid tootma juba 19. sajandil Inglismaal. Olen ikka väga ’in’ igasugustes ‘ajalooga’ toodetes – mõnus on mõelda, et selliseid purke ja pudeleid on perenaised kasutanud juba siis, kui veel mahlaaurutit olemaski ei olnud.

Pean ütlema, et tegelikult mul kindlat retesepti mahlategemiseks polegi, kuid rusikareegel on selline, et 1 kg punaste sõstarde kohta arvesta umbes 250 g. suhkrut (jah, seda tundub palju, kuid sõstrad on hapud ja liiga haput mahla ju ka väga juua ei taha. Lisaks on aurutatud mahl ju tegelikult siirup – valmis morsi tegemiseks kulub üks osa mahla ja kolm osa vett, nii et lõppude-lõpuks see suhkrusisaldus nii suur ju ei olegi). Minu 8-liitrisesse potti on paras mahutada umbes 4 kg marju – sellest tuleb siis umbes 4-5 liitrit mahla. Pane aurutaja alumisse potti umbes kolmveerand poti jagu vett ning kõige ülemisse ossa, sõela, aseta sõstrad ja suhkur vaheldumisi. Pane potile kaas peale ja lase keema. Siis vähenda kuumust mõõdukani ning lase umbes pool tundi vaikselt aurustuda. Samal ajal pane puhtad pudelid 125 kraadi peale ahju kuumenema ning keeda korgi küljes olevad kummid läbi – seda tuleb teha, et mahla sisse ei satuks kääritavaid baktereid.

Kui marjad on pool tundi aurustunud, lase voolikust kaussi umbes ühe liitri jagu mahla ning vala see siis uuesti sõstardele. Nii peab tegema, et ei tekiks olukorda, kus suhkur ei ole esimestes jagudes veel piisavalt lahustunud ning mahl võib tulla ebaühtlase maitsega – esimene pudel liiga hapu ja viimane liiga magus. Suur osa mahlast tekib esimese tunni jooksul ning selle võib kenasti pudelitesse lasta ning kohe õhukindlalt sulgeda. Mina lasin oma 4 kg sõstraid aga veel tunnikese keskmisel tulel podiseda ja sain järgmise tunni pärast veel 750 ml mahla lisaks. Nii et veidi kannatust 🙂

See sõstraülejääk, mis aurutamisprotsessist üle jääb, sobib suurepäraselt komposti (mida minul veel kahjuks ei ole, kuid millest unistan). Nii et – head oma mahla nautimist! 🙂

mahlad_1 (2)

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga