Keerulised ajad

Viimasest postitusest on nüüd jupp aega möödas. Vahel veeretab elu ette keerulisi sündmusi ja kõige kõrvalt ei ole leidnud jõudu pliidiäärseid toimetusi üles kribada. Kohe pärast oma 84-ndat sünnipäeva, septembri teisel nädalal, kukkus ema hooldekodus ja murdis puusaluu. Esialgne info arstilt ja Pärnu haigla õdedelt oli ehmatav – arvati, et voodist ta enam ei tõuse ja kui ma ema vaatamas käisin, ei tundnud ta mind ära. Seda seekord küll, õnneks, tänu tugevatele rahustitele, mida talle antud oldi. Paari nädala pärast õnnestus ema Tallinnasse Järve hooldekodusse toimetada ja seal ta nüüd on. Dementsus on üsna kiirelt süvenenud ja väga kurb on seda kõike näha. Mõtisklen tihti, kas ja miks see elusügis ikka nii peab olema – kogu elu, pere, lapsed, lapselapsed ununenud, inimväärikas olemine ära võetud, tooli külge kinni seotud. Küll aga küsib ema alati, kui teda külastan, et kas ta saaks minuga koju tulla ja et ta ei taha midagi muud, kui ainult minuga koos olla. See, et ma ei saa ega ei suuda seda tema ainsana järelejäänud soovi täita, paneb rinnust valusasti kokku tõmbama. See soov on ju siiras ja mõistan seda. Ma tahaks täpselt sama, kui oleksin tema asemel.

No ja siis septembri lõpus jäi Katarina haigeks. Esimesed haiguse päevad ei olnud tavalisest viirushaigusest üldse erinevad – kurk veidi valus, palavik, kuid mitte ka üleliia kõrge. Kui palavik ka veel neljandal päeval ikka tõusis, läksime arsti juurde ja kehvad vereproovid olid väga ehmatavad – maksanäitajad korrast ära, raud arsti sõnul olematu. Antibiootikumid ei olnud pühapäevaks midagi paremaks teinud ja esmaspäeval olime jälle arstil – nüüd olid vereproovid veel halvemad ja teisipäeval otsustas arsti Katarina haiglasse saata. Haiglas selgus kolmapäevaks see, mida isegi olin googeldades kahtlustanud – Katarinal on mononukleoos. Mononukleoosi põhjustab Epstein-Barr viirus, mis on maailmas kõige levinum viirus üldse – 90% täiskasvanuteks on seda viirust põdenud ning saavutanud seeläbi immuunsuse. Seda enam oli minu jaoks üllatav, et esimest korda sellest haigusest üldse kuulsin. Mononukleoosi põdemine võttis lõppkokkuvõttes kolm nädalat. Kolm nädalat koolist puudumist, kolm nädalat muretsemist, haigla ja arstide vahet jooksmist. Ma tean, et see ei ole kõige hullem asi maailmas, kuid piisavalt hull minu jaoks. Ja, arvestades veel kogu selle haiguse tõttu nõrgenenud immuunsust ja pikka taastumisaega, tuleb meil veel sellega mõnda aega elada.

Täna on sügisese koolivaheaja viimane päev ja homme läheb Katarina jälle kooli. Selle viimase nädala veetsime koos Elise ja Karliga Abu Dhabis – ammutasime päikesest D-vitamiini ning nautisime kuuma ilma. Lennukis sai Katarina küll endale piisknakkuste kaitseks maski ette ning seda erilist kohtlemist tundus ta pigem nautivat. Samas võtsime seekord väga rahulikult, istusime peamiselt varjus, magasime palju, sõime ja ringi sõitmisega ennast väga ei väsitanud.

Tomatitaimed said kasvuhoonesse

Täna käisime Luige laadal ja ostsime ära kõik tomatitaimed Saaremaale ja linnakoju. Uskumatu, kuid osad sordid, mida tahtsin, olid laupäeval kella kaheteistkümneks juba osadel müüjatel otsas. Samas valik, mille tegime, oli ikkagi päris kirju. Ja no Mallet ja Tolstoid jätkus mõlemat kaks taime ikkagi, lisaks veel kolme eri sorti kollast tomatit, Härja süda, Valve ja veel mingid, mille nime ma juba ära unustasin. Kokku 25 taime.

Nüüd jääb veel pöialt hoida, et taimekesed ilusasti kasvaksid ja öökülma ei tuleks enam ja et maakoju mõeldud taimed ka kenasti järgmisel nädalal Saaremaale transporditud saaks.

kasvuhoone_1 kasvuhoone_2 kasvuhoone_3