Lendamine äriklassis

Esimene võimalus äriklassis pikka lendu lennata tuli eelmise aasta kevadel kui sõitsime Balile. Ega algselt sellist plaani polnudki, olin alati äriklassi pileteid ikka üle mõistuse kalliks pidanud ning mulle tundus, et mugavamad toolid ja viisakam söögivalik ja ei saa seda hinda kuidagi väärt olla. Lõppude lõpuks ei ole need lennud ju kunagi pikemad kui pool ööpäevast. Kui äriklassi pilet hind sellise reisi puhul tunnihinnaks teisendada, tähendaks see 250-350 eurot tunnis ühe inimese kohta. Igasugune ratsionaalne mõtlemine ütleb sellile kulule ju ’Ei’.

Seekord juhtus aga, et Finnairi lehel pileteid broneerides jäi silma, et äriklassi pileteid saab viimasel hetkel oksjonilt osta (s.t oma tavaklassi pileteid saab teatud hinnaga upgrade’da) – sellist võimalust lennufirmad pakuvad kui äriklassis kohti üle on ning koha saab siis see, kes rohkem pakub. Olin enne Bali reisi just dividende saanud ning nii jäi see Finnairi reklaam ka silma. Mõtlesin, et prooviks siis ja loobuda saab ju alati. Ma täpselt ei mäleta, kuid suurusjärgus oli minu panus ca 400 eurot ühe inimese kohta, s,t 1200 eurot siis kokku meile kolmele. Mõtlesin, et kui mul peaks veadama ja mul õnnestuks oksjonil kohad saada, siis olgu see väke üllatus Raivole ja Katarinale. Noh ja rõõm oligi suur, sest nii läkski. Raivole ja Katarinale vahetult enne sõitu sellest teada andes, arvas Raivo, et ma täitsa hulluks läinud olen, kuigi lõppkokkuvõttes oleme me nüüd kõik nagu ärahellitatud lapsed, kes  kitsastel istmetel pikka aega istudes pahuraks muutuvad

Ma pean tunnistama, et see, mis mind äriklassis ootas, ületas mu ootuseid. Nojah, olekski võib-olla parem kui ma nendest tegelikest eelisteks siiani ei teaks, sest selle teadmisega koos lõppes minu tahtmine pikkasid lennureise turistiklassis ette võtta. See ilmselt ei sõltunud lennukisse sisenemisel kandikul klaasist pokaalidest shampust pakkuvast stjuuardist ega ka niivõrd Marimekko tekkidest või mahukast kosmeetikakotist, mis Clarinsi kreeme, susse, sokke ja silmaklappe sisaldasid, vaid minu jaoks eelkõige sellest personaalsest ruumist, mida äriklassis pakutakse. Privaatsed kookonid, kus isegi siis kui võõra inimese kõrval istud, jätavad piisavalt ruumi, et justkui oma pesas olla. Samaväärselt oluline on, et tooli saab praktiliselt voodiks alla lasta ning ei pea sundasendis pikka aega istuma. Nii sa siis lesid seal, vaatad filme, loed raamatut ja lased ennast hea-paremaga teenindada. Sellega, mida oled korralikust menüüst juba reisi alguses ise välja valinud. Ja lõpuks, kui kohale jõuad, ei olegi väsinud nagu zombie, jalad ka ei valuta ning pead ilusasti (või no enam-vähem) päeva vastu, et järgmisel öösel juba päris voodis korralikult välja puhata. Kui reis ise kestab maksimum 7 päeva, on tegelikult võit võimalikult mittekoormavast lennureisist lõppkokkuvõttes ikkagi päris oluline, sest väsinuna ei tunne ju õieti millestki rõõmu, olgu meri nii helesinine, liiv nii valge või palmid nii rohelised kui tahes.

Olles Finnairiga äriklassis sõitmisest Balile vaimustunud, uurisime võimalusi ka pika otsa Balilt tagasi äriklassis sõita, kuid seekord see ei õnnestunud. Kogu lend oli üle broneeritud ning seega sõitsime tagasi nii, nagu seda varasemalt olime alati teinud. No ega see maailmalõpp ju ei ole, kuid kogu reis tundus ikka väga palju pikema ja väsitavamana.

Nüüd on sellest aasta möödas ja Finnairile on meil kõrvale panna Emirate’si, Air Mauritiuse ja Condori lennufirmade äriklassi kogemus. Emirates’ga sõitsime eelmise aasta sügisel Seychellidele, Air Mauritiusega seekord Mauritiusele ning sealt tagasi Saksa lennufirma Condoriga. Kui Emirates ja Air Mauritius jätsid Finnairiga võrreldes pigem kesisema mulje nii istmete kui teeninduskvaliteedi poolest, siis Condor oli tõeline üllatus. Olin enne reisi just Condori üsna halbu lennureview’sid lugenud, et kuidas teenindajad on ülbed ja tähelepanematud ning lennukid vanad. Nii et ma ei oodanud midagi, lootsin ainult, et saab vähemalt pooleldi lesides need pikad 12 tundi veeta, mis siis, et 15 aastat vanas lennukis. Ja seda ma sain, kuid lisaks veel äriklassi parima teeninduse ja parima toiduvaliku. Reisi alguses ei saanudki sellest kuidagi aru, shampusekandikuga keegi lennukisse sisenedes ei oodanud –  sättisime oma asjad vaikselt üles pagasiruumi ning vaatasime, kas pistikupesad telefoni ja iPadi laadimiseks ikka olemas olid. Pakutav filmivalik oli ka kuidagi kesine, nii et midagi erilist ei tundunud ees ootavat. See, mis aga üle ootuste üllatas, oli toiduvalik ja rõõmus teenindus. Ma arvan, et hommikusöögiks pakutud quiche oli parim, mis ma üldse saanud olen – mahlane ja hea soolase muretaignaga, lisaks puuviljasalat ja jogurt ning imehea suussulav croissant. Mõtlesin alguses, et jätan hommikusöögi üldse vahele (tegelikult olime söönud hommikul kell viis hotellis, siis lennujaamas, nii et oma järge ootas kolmas hommikusöök juba ), kuid maitsesin ja nii see läks – midagi ei jäänud järgi. Kõige tipuks veel hea kohv, päris piimaga (mitte pisikese kauasäiliva topsikoorega) ja värske apelsinimahl.

Pärast hommikusööki oli kõht nii täis, et ägisesin, kuid seedimine teeb oma töö ja hoolimata non-stop lamamisest neli tundi järjest läks kõht lõunaks ikka tühjaks.

Lõuna saabudes, nagu ikka, pakuti jooke ja pakikese soolapähkleid. Mis seekord üllatas, oli soolapakike tomatimahla juures, mis mõtted nostalgiliselt nõuka aja lõppu viisid. Meenus, et vanalinnas Kaarmanni poes müüdi linna parimat tomatimahla ning vene ajal oli täiesti tavaline, et kausikesest sa lusikaga soola ja pipart tomatimahlale juurde lisada. Nüanss, mis oli täiesti ununenud ja mida nüüd seal äriklassis istudes tore meenutada oli

Lõunast ma tegelikult suurt ei hoolinud, kõht oli lihtsalt liiga täis. Siiski – basiilikupesto ning väikses pudelikeses balsamiäädikas oli armas lisand salatile, kus küll lisatud paprika minu jaoks asja kahjuks ära rikkus. Aga soe saiavalik oli hea, kuigi see samuti sarnanes sellega, mis varem ka teistes äriklassides pakutud oli. Menüüst tellitud kalast riisiga ei suutnud ma praktiliselt ühtegi ampsu võtta ja Raivo ei hoolinud ka tellitud veiselihast suurt midagi. No aga ega ju medium rare veisefilee ootus ongi lennukis, ükskõik, mis klassis, veidi  liiast Desserdi näol ootas meid aga viimase lisandina juustuvalik ja shokolaadikook, mille juurde pakuti imehead dessertveini, oli just see viimane täpp ’i’ peal. Mina alkoholist suurt ei hooli, kuid magustoidu kõrvale sai lisaks tavapärasele valida ka konjakit või Bailey’t, mida varem pole küll ette tulnud (aga võib-olla pole ka osanud tähele panna).

Paar tundi enne maandumist pakuti veel midagi, mis mulle just nagu rusikas silmaauku sobis – perfektne Petit Four imehea tillukese beseekattega sidrunikoogi, puuviljasalati ja kooretarretisega oli just see vajalik, mis sellesse hetke sobis. Koos hea kohviga, mida serveeriti ’päris’ kohvitassist ning rõõmsate teenindajatega ning samal ajal ekraanil jooksva filmiga oli see ilus lõpp meie pikale lennureisile Condori äriklassis.

Condor Airlines: eelroog

Condor Airlines: eelroog

Air Mauritius - business class

Air Mauritius – business class

Mauritius, aprill 2017

Natuke on isegi imelik pärast 9 kuud postituse pausi kuskilt jälle alustada. Nende 9 kuu sisse on jäänud veel üks ilus reis Seychellidele, interjööridisaini tudeerimine ja diplomi saamine, kahel väga ägedal proffidele mõeldud sisustusmessil käimine Pariisis ja Milanos, kolme korteri sisustamine Rotermannis (!), oma kodu magamistoa remont, rääkimata hulllust aastaaruannete auditeerimise perioodist, mis alles üle-eelmisel nädalal viimase üldkoosolekuga päädis ning uue aktsiaemissiooni ettevalmistamisest. Huhh!! No aga plaanis on nendest kodusistusmõtetest ka lähemalt kirjutada, ehk ma ikka jõuan selleni peagi.

Reisimisest nii palju, et selle kompromissi leidmine 7 päeva sisse üks ilus reis mahutada tähendab minu jaoks kõikide selliste sihtkohtade välistamist, kus aeg võrreldes Eestiga tagurpidi on. Isegi 6 tundi ajavahet tundub mulle liig – kõigepealt harju kaks päeva, siis neli päeva on tunne o.k ja tagasi tulles on jälle bioloogiline kell sassis. Nii et seni kuni oleme seotud koolivaheaegade ja lühikeste puhkustega, tuleb maailmakaardilt ikka need samas või ligilähedases laiuskraadis ilusad kohad leida, kuhu nädalaks põgeneda saaks. Ja ega just üleliia palju neid valikuid polegi. Kunagi käisime igal aastal Egiptuses päikest ja sooja otsimas, kuid ägenenud poliitilise olukorra tõttu sinna enam väga ei kutsu. Edasi saaks minna Dubaisse või Abu-Dhabisse, kuid pilvelõhkujad rannas ei ole ikka see päris. No ja siis järgmisena ootavadki juba imeilusad Seychellid ja Mauritius. Mina võiks vist vabalt kaks korda aastas ka Seychellidel käia, kuid teada-tuntud luksusliku sihtkohana on ilusad hotellid seal ca kolmandiku võrra kallimad kui Mauritiusel. Samas need kaks korda kui oleme Seychellidel käinud (üks kord Mahe’l, teine Praslinil), on need ikka unustamatu mälestuse jätnud. Võiks vist lõputult palmi all seal randadel istuda, et valge liiva/helesinise laguuni/erkroheliste palmide pilt mällu aegade lõpuni slavestuks.

Mauritiusele tulime seekord läbi Pariisi – Air Baltic lendab hetkel sinna otse. Pariisist edasi Air Mauritiusega ca 11 tundi ja nii siia kohale jõuabki. Kokkuvõttes, kontorist väljusin reedel kell kaks päeval ja Mauritiuse hotellis kohal olime laupäeva hommikul umbes kell 12. Aeg on siin tund aega Eestist ees, nii et uksest ukseni 21 tundi, mille sees on ka 3,5 tundi ooteaega kahe lennu vahel Pariisis. Tagasi sõidame halbade review’de poolest tuntud Condor-ga läbi Frankfurti.

Mauritiusel oleme seekord jälle oma lemmik hotelli-ketis Four Seasons. Muretsesin veidi, sest TripAdvisoris vaheldusid head arvustused mitte nii headega, kuid mulle siin meeldib. Hästi palju rohelist ja loodust, abivalmis hotellipersonal ja minu maitsele sobiv restorani – ja söögivalik.  Mauritiusel ei ole rannas kõrgeid kaljusid ega mägesid, nii et kogu kuursrt on ühtlaselt madalal tasapinnal, mis teeb kõndimise meie villast ramda ning restoranide ja basseinide juurde väga lihtsaks. Igal ajal on võimalik liikumiseks tellida ka golfi-autod või võtta jalgratta, kuid minu meelest on see nii lühikeste vahemaade jaoks mõttetu. Jala saab palju kiiremini ja väike liigutamine selle chillimise kõrval on ainult hea.


maur_korred

Laupäev, kui kohale jõudsime, tervitas meid suhteliselt tugeva tuule ja pilvedega. Ilmateade oli mind selles osas juba ette hoiatanud, nii et ega ma ei imestanud. Samas nüüd on kaks päeva olnud ilus selge või siis mõnede pilvedega taevas. Ma pean ütlema, et päike ikka mõjub positiivselt. Mitte, et mu soov oleks päikese käes ennast ära põletada, vaid lihtsalt see visuaalne ilu erksinise taevas, sini-sinise mere ning ilusa rohelise loodusega lihtsalt mõjub nii hästi. Kõige selle kõrval selline paras 28-30 kraadi sooja ja piisavalt privaatsust ning tunne on kohe, et elu on ilus 🙂

maur_the_path

maur_beach

maur_pool

Nagu juba mainisin, siis meie majake ei olnud seekord vaatega ookeanile, vaid oma väikese lopsaka aiaga. See intensiivne linnulaul ja külluslik oodus meenutab veidi isegi Kaigu talus olemist, v.a hommikune ja õhtune mõnus soojus, mida Eestis ikka haruharva ette tuleb. Villa ise oli ilus, kõik vajalik olemas, s.h terrass basseiniga, elutuba, köök ja Katarinale eraldi magamistuba. Millegi üle kaevata ei saa, võib-olla ainult minu silm märkas liiga valget LED-valgust laekarniisidel, Four Seasonsi kohta suhteliselt lihtsat vannituba ning shampoonipudeleid, kust shampooni kättesaamiseks pidi erakordselt suure pingutuse tegema 🙂 No ja wifi on siin ikka eriti aeglane, kuigi ka see nüanss siinpool maakera ei üllata. Samas on ikka patt millegi üle kurta, arvestades Mauritiuse keskmist sissetulekut kuus, mis jääb praegu kuskil 670 euro kanti kuus. Teisest küljest jälle, hotelli hinnad on siin suhteliselt samal tasemel teiste sarnaste FS hotellide hindadega, nii et ega ka investeeringute suurusel suurt vahet ilmselt ei ole ja pigem on küsimus kujunduslikes valikutes.

maur_villa

maur_terrass_1

maur_terrass

maur_elutuba

maur_magamistuba

 

Ühest hotellist  ei saa rääkida ilma  hommikusöögist  rääkimata ja siin tuleb tõdeda, et see midagi väga eriliselt luksuslikku ei olnud. Samas jällegi, kõik oli olemas – suur valik puuvilju, juustud-singid, munad nii nagu soovid ning erinevad jogurtid. Hommikusöögile lisas väärtust võimalus tellida just sellist värsket mahla, nagu soovid, olgu see siis porgandi, ingveri, peedi või lihtsalt kiivi, ananassi, papaia ja apelsini segu. Kõik valmis otse silme all ja ülikiiresti. Pannkoogid olid samuti olemas ja sinna juurde hea ja armas teenindus ning tegelikult oli kõik kokkuvõttes hea. Lihtsalt võrreldes mõne teise samas klassis hommikusöögiga jäi valik ikkagi kuidagi kesiseks.

Lõunat sõime iga päev rannas/basseini ääres asuvas restoranis. Sellega on nagu ikka, et alguses proovid paari erinevat valikut menüüst ja ülejäänud päevad lased sama rada pidi minna. Nii sõin mina neli viimast päeva tuunikala või lõhe nigirisid ja papaia salatit, Raivo valis sama või siis jäi Caprese salati juurde ning Katarina tavaliseks lõunamenüüks oli Margarita pizza, mis neil kuidagi eriti hea ja mahlane oli. Õhtusöögiks saime valida kolme erineva restorani, Prantsuse, Itaalia ja Aasia menüüde vahel, kus lõpuks jäi meie valik kas siis Prantsuse või Itaalia juurde. Ühel õhtul proovisime ka Aasia buffeed, kuid meie suhteliselt väikese taldrikutäie juures ei tasu buffee ennast lihtsalt ära. Kokkuvõttes olid söögid üsna ok, kuid jällegi, valik oli pigem väike.

maur_breakfast

Üks tore asi, mis siia kanti reisisdega kaasneb, on lisaks soojale õhule ka soe meri ning sellega kaasnevad võimalused igat laadi veesporti teha. Esimest korda elus lasid nii Katarina kui Raivo endale veesuusatamist ja -lauatamist õpetada, väga impressive minu meelest 🙂 Mina ise jään sellistes asjades ikka pealtvaatajaks, ilmselt lõpeks see muidu mõne vigastuse või merepõhjaga tutvumisega, ei hakka seda nalja tegema 🙂 Aga Raivo ja Katarina mõlemad said ilusasti hakkama, täna on ainult mõlemad oma haigete lihastega jännis.

maur_kata_waterboard

 

Kui ilmast rääkida, siis Mauritiusel on kaks aastaaega – suvi, mis kestab novembrist aprillini ja talv, mis on maist oktoobrini. Samas, sellist selget ja väga suurt vahet nendel perioodidel ei ole, vihma sajab aeg-ajalt kogu aeg, tänu millele on siin ka ilus lopsakas loodus. Temperatuur on suvel umbes 27 kraadi, talvekuudel umbes 22. Praegu, meie puhkuse ajal, on kogu aeg mõnusalt soe, kuigi iga päev või siis öösel on ka vihma sadanud. Need vihmad on aga lühiajalised, nagu troopikas ikka.  Nii et mõnus on, ei ole liiga kuum, suurt tuult samuti ei ole ning vihm ei ole seni meid häirinud.

Oma reisi ajal käisime ühel korral ka kopteriga saarele tiiru peale tegemas. Õigemini, poolele saarele. Lahe oli näha Mauritiuse erinevaid piirkondi, sõita üle paljude suhkruistanduste, siis vaadata linnulennult kogu rannikuala ja sellele tipitud villasid ja hotelle ning näha ka pealinna, kuhu minu imestuseks mahtusid ka kõrgemad hooned. Sinna pealinna minema küll ei kipu, ei raatsi kuidagi oma rohelisest-sinisest visuaalist loobuda. Saare keskel on hulk mägesid, kõrgemad umbes 3 km kõrgused, mis on populaarsed matkajate hulgas. Eriti äge oli helikopteriga üle mäetipu lennates kiviviske kaugusel näha meest mediteerimas, kuidagi ulmeline tundus see 🙂

mauritius_magi-2

No ja lõpetuseks – eksju, just selline üks õige puhkus olema peabki 😉

maur_vorkkiik

Bali, aprill 2016

Meie Bali reis oli väga vahva. See väike saareke oma umbes 4 miljoni asukaga näitab ennast väga mitmest erinevast küljest. Hinduism, vanad templid, igasugused nikerdatud kujud, lopsakas loodus, soe vihm ja troopiline kliima, riisipõllud, kohviistandus, tervendajad, jooga ja väga sõbralikud inimesed – see on peamine, mis sellelt reisilt meelde jäi. Bali on tänapäeval ka väga vastuoluline – suhteliselt madal elatustase vaheldub luksuslike hotellidega, kus üks öö maksab kohaliku taksojuhi mitmekordse kuupalga. Niipalju, kui meid teenindanud taksojuhtidelt – hotellitöötajatelt uurisime, siis reisinud on väga vähesed. Keskmine palk lihtsalt sellist kulu ei võimalda. Paar hotellitöötajat olid aga leiba teeninud kruiisilaevadel ning seeläbi isegi  Euroopas ja Skandinaavias käinud.

 

Four Seasons, Sayan

Öises pimeduses Ubudisse hotelli jõudes oli rõõm kohalejõudmise üle suur, kuid ilma kohvriteta selles lämmatavas palavuses olla keris positiivsust ikka kõvasti maha. Meie esimene päev mööduski seetõttu veidi murelikult, oodates infot oma pagasi kohta. Õnneks järgmisel hommikul jõudsid meie kohvrid ikka kohale ja nendega koos tuli välja ka ‘puhkusepäike’ 🙂

Four Seasons hotell Sayan’s on juba 19 aastat vana. Natuke andis see tunda ka, eriti sanitaartehnika osas. Samas, nagu Four Seasonsis ikka, basseiniga villad olid väga armsad ja privaatsed ja mugavad.

 

Hotell ise asub põhimõtteliselt keset dzunglit jõe ja riisipõldude ääres, kus looduse hääled on nii valjud, et peaaegu segavad und. Kliima on siin köögiviljade viljenemiseks ideaalne, nii et hotelli-alal on armsad peenrad, kus kasvab alates aaloest kuni baklazaanini kõik võimalik. Õitsevad põõsad, banaanipuud, kookospalmid, selle pildi tahaks mällu söövitada.

 

Four Seasonsi hommikusöögid olid head. Troopikale kohaselt palju puuvilju, jogurtid, omletid või mis iganes soov oli, seda ka sai. Eriti hea oli selles hotellis pakutud passion-fruit.  Raivo meelest nägi see küll väga mitteapetiitne välja ja tema ei olnud nõus seda vilja proovima. Aga armas hommikusöök oli koos ilusate vaadetega otse džunglile.

 

Ubud

Kuigi oleks võinud, siis Ubudis me palju aega ei veetnud. Puhkusepäevi on seekord napilt ja ei raatsinud nii palju hotellist väljuda. Ühel õhtul me siiski Ubudis õhtust sõime, restoranis Three Monkeys. Sealne õhtusöök oli lihtne, kuid täitsa hea. Pärast jalutasime Palace’sse kohalikku meeleolukat Legong tantsuetendust vaatama.

Kolme päeva jooksul jõudsime veel külastada Bali loomaaeda ja kohviistandust. Viimase kogemus oli päris tore – degusteerisime erinevaid kohvisorte, teed ja kakaod imelise vaatega riisipõllule. Istanduses kasutatakse erilist kohvibade valmistusprotsessi, mille tulemusel valmib maailma kalleim kohvi Kopi Luwak. Selle protsessi eripära seisneb selles, et oad läbivad kõigepealt toddy cat seedeelundkonna, peale mida alles hakatakse ubasid tradistioonilisel viisil kuivatama ja röstima. Selliste ubade kilohind on kuskil 280 euro kandis. Raatsisime paar tassi viie peale ikka degusteerida. Maitse oli mahe ja päris hea, kuigi miskipärast oli tassi põhjas paks puru, nagu tökat. Igatahes ostsin kaasa ka kaks 250-grammist ubade pakki. Jääb siis järgmisteks jõuludeks ja kõikidele kommenteerimiseks 🙂

 

Mulia Villas, Nusa Dua

Taksosõit Ubudist Nusa Duasse võttis umbes 1,5 tundi. Taksojuhi sõnul on Nusa Duas palju kuumem kui seda oli džunglis Ubudis, kuid mina vahet ei märganud. Pigem oli ikka ookeani ääres rohkem õhku. Sõidu ajal muutusid meie autost paistvad vaated kohalikest käsitööle pühendatud küladest rohkem linnalikuks. Liiklus on siin ikka väga kaootiline ja meie silmile ikka täiesti ‘turvamata’. Tänavatel oli lisaks autodele ja veokitele palju rollereid ja mootorrattaid, kes kõik justkui suures ühtlases tohuvabohus liikusid, kuid õnneks olid kiirused suhteliselt madalad. Meie kõrval sõitis vahepeal selline kastiga auto, mis vedas betoonposte, mille otsas omakorda istus kaks uljaspead :):

Mulia hotell koosneb põhimõtteliselt kahest eraldi alast: Mulia hotell ja The Mulia. Kui esimeses on hotellihooned tubadega, siis teises villad. Villade juurde omakorda kuuluvad butlerid, kes kliente nõustavad, nende jaoks jaoks söögikohti broneerivad ja kui soovi on, siis ka toas oleva Jacuzzi veega täidavad. Meile pakuti abi ka kohvrite lahtipakkimiseks, kuid seda otsustasime ikka ise teha, ei tahtnud kedagi oma privaattsooni lasta :p

Mulia kuurort on hiiglaslik. Jala siin naljalt selle 30-kraadise palavusega ei liigu. Kõik tehnika on top-notch ja nii villad, restoranid kui basseinialad disainitud. Hotell on ainult mõni aasta vana, nii et kõik on veel uus ja rikkumata. Rannas olevad päikesetoolid on väga pehmed ja mugavad, põhimõtteliselt nagu voodid.

Hommiku- ja õhtusöögid on head, kuigi Balil olles me ühtegi väga suurt toiduelamust saanud ei ole. Ka hommikusöögimahlad ei ole vist värskelt pressitud või siis on neid lahjendatud, igatahes erinevad on need Mulias küll Four Seasonsis pakutust. Söögikohtade puuduseks on minu meelest, et need on enamuses hoones sees ja minu meelest on seal liiga külm, et ennast mugavalt tunda. Tahaks ju igal söögikorral nautida pigem ookeanivaadet, mitte niipalju suurepäraselt disainitud sisekujundust.

Basseini- ja merevesi on soe, ilmselt umbes 30 kraadi või isegi rohkem. Mulle selline sobib. Basseinis asuv baar ja vaikselt mängiv lounge-muusika tekitavad chilli tunde.

Meie villas oli hästi mõnus suur vannituba Jacuzzi vanniga, mõnusalt suure dushi ja jaapani wc-pottidega. Vannitoatarbed olid samuti väga head, sellised, mida isegi igapäevaselt võiks kasutada. Elutoa osa koos pehmete diivanite ja patjadega oli samuti ‘nagu päris’. Väga mõnus ja suur puuviljavaagen kuhjas puuviljadega samuti. Ainuke mure oli, et kuna kõht oli kogu aeg täis, siis ei jaksanud neid puuvilju väga palju süüa :p

 

 

 

Spaakogemus Uluwatus, Bvlgari hotellis

Kuna Bali juba selline tervise taastamise, joogatamise ja spaade osas tuntud koht on, siis otsustasin kuulda võtta Annaliisa soovitusi ja broneerida üks näohoolitsus Bvlgari hotelli spaas. Tripadvisoris ei olegi Bvlgari hotell nii palju tärne saanud kui Four Seasons Sayan või Mulia Villas, kus me pesitsesime, kuigi minu meelest asjatult. Võib-olla on puuduseks kaugus teistest küladest, võib-olla ka mitte nii maksimaalselt hea köök, kuid nii palju kui ma seda hotelli seestpoolt tänu spaa külastamisele nägin, siis vaated ja heaolu selles hotellis on lihtsalt imeline. Väike, armas, eraldatud, ‘balilik’, väga armsa teenindusega tõeline relax-sihtkoht. Vaated ookeanile olid imelised – villad kalju servadel, otse merele, segamatult. Nii, nagu oli meil ka Four Seasons hotellides Seychellidel ja Koh-Samuis. Selles hotellis ööbides saaks nautida imelist päikeseloojangut igal õhtul otse oma terrassil.

Samuti oli kalju servale ehitatud spaa-tuba. Mulle meeldis väga. Vaikne tuuleke puhus, palav ei olnud ja terapist oli imeline. 90 minutiline hoolitsusprogramm lendas linnulennul ja tundus, nagu oleksin maailma tipus täitsa üksi, kuid siiski turvaliselt ja hoolitsetult. Pärast hoolitsust sain nautida imelist ookeanivaadet, kõrvale kohalikku teed ja küpsiseid. Mida veel tahta. Üldse ei tahtnud sealt lahkuda.

 

Potato Head, Seminyak

Annaliisa soovitusel suundusime ühel õhtul Seminyak’i Potato Head Beach Club’i sööma. Nusa Duast kulus sinna taksoga jõudmiseks umbes tund. Seminyak on hoopis teistsugune linnake, kui olime seda siiani Nusa Dua’s ja Ubud’s näinud. Väiksed poekesed, noored inimesed, isegi paar kaubanduskeskust jäi silma. Pool tunnikest vaatasime enne Potato Head’i minemist ühel poekeste tänaval ringi ja enamiku aja sellest  veetsime Free People poes, kust väljusime lõpuks päris mitme kleidi ja topiga. Kuidagi fun oli seal 🙂 Meeste peale oli ka mõeldud ja täpselt riietuskabiini ette oli väike pingike pandud, nii et saime kõikidele oma ostudele meeste kinnitused ka :p

Potato Head’i jõudes kiskus suu naerule, sest päris sellist Beach Club’i ei osanudki ette kujutada. Rahvast oli ülipalju ja kuna restorani kohad olin enne kinni pannud, siis lasime ennast kohe lauda juhatada. Sinna ei raatsinudki aga istuma jääda, sest ümbrus vajas uudistamist. See tunne seal oli, nagu oleks Las Vegase basseinipeol – rahvas basseinis, rannas, lounge-toolidel tundis ennast väga mõnusalt. Lahe muusika mängis ja üleüldse oli kõik väga chill. Täpselt selline koht, kus oleks võinud 20 aastat tagasi hommikuni sõpradega aega veeta. Kõige selle juurde ülisoe öine õhk ja väga mõnus teenindus. Igatahes väga lahe õhtu oli!

 

Tüdrukute trip Pariisi

Jaanuaris Terje ja Meriliniga lõunal käies tekkis mõte ette võtta üks tõeliselt naiselik nädalavahetus Pariisis. Mõte meeldis meile kõigile ja üsna kiiresti sai lennupiletid ja hotell broneeritud ja plaan paika. Märtsi viimasel, lihavõtte-nädalavahetuse laupäeva varahommikul siis läbi Riia Pariisi poole startisimegi. Minu esimene only-girls reis üldse.

Pool kümme hommikul Pariisi jõudes istusime otsekohe taksosse ja poole tunni pärast olime juba hotellis Rochester Champs Elysees. Hotelli vastuvõtt oli sõbralik ja hoolimata varasest kohalejõudmisest saime ühe meie kahest toast juba kätte. Korraks toas mahaistudes ja Google Map’s teekonda märkides me rohkem ei kannatanud ja suunasime sammud kuulsa makroonivalmistaja Laduree kohvikusse.

Kohvik oli täpselt nii ajaloohõnguline, kui ühelt 1862. aastal alguse saanud pagariärilt võiks oodata. Otse loomulikult oli kohvikus järjekord ja kõik tänavapoolses osas olevad lauad hommikusöögilistest täis. Meie aga hommikusööki ei soovinud (kell neli hommikul sõin jogurtit/võileiba veel kodus olles ja lennukis sai ka juustu/veini manustatud), nii et pärast pisikest ootamist lasime ennast suunata hoopis kohviku teises otsas asuvasse baari, kus tuliselt oodatud koogid/makroonid/kohv kiiremini kättesaadavad olid. Baarileti taha maha istudes leidsin menüüst St. Honore koogi ja makroonidest enam ei hoolinud. Ja see oli lihtsalt imehea! Profitroolid-karamell-lehttaingapõhi ja vahukoor – need kõik olid nii kerged, õhulised ja maitsvad, nii et nautisin iga suutäit.

Kohvi ja koogid söödud ning selle kõige eest hingehinda makstes oli meil täpselt 25 minutit aega, et jõuda meie lõunasöögikohta Eiffeli torni lähedal, restorani 20 Eiffel. Sinna me täpselt kella 12.00-ks ka jalutades jõudsime. Tegemist on lihtsa, kuid armsalt kohaliku hõnguga restoraniga. Valisin menüüst pardikoiva, mis jällegi oli imehea – pehme liha ja mõnusalt krõbedaks küpsetatud nahaga – täpselt nii, nagu üks Confit peab olema.

Pärast lõunat jalutasime Eiffeli torni alla. Vahepeal oli muidu pilvisesse taevasse päike ilmunud, nii et nautisime kevadist hõngu Eiffeli torni taustal 🙂 Hirm-pikkades järjekordades seista ei olnud isu ja ilmtingimata Eifelli torni tippu ka ei tahtnud sõita, nii et varsti seadsime sammud meie järgmise sihtkoha – D’Orsay muusemi poole. Tegemist on ühe maailma suurima kunstimuuseumiga Louvre kõrval, kus võib lõpmatuseni ilusaid ajaloolisi maale imetleda. Paar tundi seal veetsimegi ja sättisime siis sammud Champs Elysee poole tagasi, et anda endale enne õhtuseid üritusi korraks sega hotellis hinge tõmmata.

Õhtul ootas meid ees kauaoodatud Moulin Rouge kabaree, kuid enne seda oli meil õhtusöögiks broneeritud laud populaarsesse söögikohta La Cave Gourmande‘sse Montmartrel, mis asub kuulsast kabareest 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kuna jõudsime siia plaanitust ca veerand tundi hiljem, siis läks söömisega kiireks. Piirdusime küll vaid eelroa ja magustoiduga (jälle magustoit!), kuid söögid ei jõudnud lauda nii kiiresti ja restoranipidaja/omanik oli selline prantsaslikult veidi uhke, nii et ei julgenudki väga tagant torkida :p Aga need  eelroad, mis me sõime, olid taaskord väga head. Terje ja Merilin võtsid lehttaignas küpsetatud kitsejuustu koos salatiga (mille headusest rääkisid veel Tallinnas tagasi olles) ja mina sõin graafilõhet. Viimane oli hea, kuid samas mitte midagi erakordset. Nalja sai aga magustoiduga. Meil minutid kulusid oodates ja närveerisime, et ei jõua Moulin Rouge’i kella üheksaks kohale. No ja siis toodi Merilinile ja Terjele nende magustoiduks tellitud profitroolid. Mis ei olnud lihtsalt 2-3 profitrooli, vaid hiiglaslik taldrikutäis magustoitu koos hiiglaslikult suure vahukooremäega. Merilin tõmbas seda nähes kopsud õhku täis ja ütles Terjele, et ‘noh, hakka sööma’! Ja nii nad siis vehkisid seda taldrikutäit magustoitu ülihelikiirusel süüa 🙂 Pärast naersime selle üle veel korduvalt.

Moulin Rouge’s olin varem käinud, kuid sellest on juba 20 aastat möödas. Suurt tookordsest ei mäleta, kuid tundus, et saal oli nüüd inimesi rohkem täis tuubitud. Sisuliselt istusid kõik külg-külje kõrval ja mingit liikumisruumi ei olnud. Hoolimata meie hilisest kohalejõudmisest paigutati meid täitsa o.k lauda saali keskele . Nägime etendust hästi ja nautisime.  Seekord oli tegemist tsirkuselaadse kavaga, kus lisaks traditsioonilisele kabareele koos paljude poolpaljaste naistega olid laval klounid, kõhurääkija ja rulluisutajad, kes tegid uskumatuid trikke väga väikesel põrandapinnal. No ja siis veel suur akvaarium madudega, kus ujus lisaks nendele suurtele ja paksudele roomajatele ka noor naine. Maod üritasid vahepeal akvaariumist välja rahva hulka põgeneda, kuid tüdruk sai neil ikka sabast kinni. Vahepeal tundus, et viimasel hetkel :p

Vimased pool tundi Moulin Rouge’s olime pikast päevast juba nii väsinud, et unistasime ainult hotellivoodist. Õnneks oli kabaree ees hulk taksosid, nii et sinna jõudmisega läks lihtsasti. Igatahes olime väga rahul meie esimese Pariisi-päevaga ja klõpasime mälestuseks selle päeva viimase ‘teletupsu-pildi’ 🙂

Järgmisel hommikul, pühapäeval, sõime minu algatusel hommikusööki hotellis, mis küll, peab ütlema, midagi erilist ei olnud. Küll aga saime söödud kiiresti ja kõhud täis ka, nii et seadsime sammud kiiresti meie selle päeva põhiatraktsiooni – Versailles’i lossi poole. Versailles’i sõitsime rongiga. Rongijaam oli rõske ja minu meelest halvas korras – kuskilt lagedest tilkus läbi ja üldse oli kuidagi tühi ja kõle. Võrreldes Londoni rongijaamadega tundus, et need vist ei ole Pariisis väga populaarsed. Või siis, kes teab, on süüdi viimase aja ISIS’e terrorirünnakud, mis paneb inimesi rahvarohkeid kohti lihtsalt vältima. Nii nagu me Merilini algatusel ei sõitnud kordagi metrooga, vaid käisime jala või siis võtsime takso.

Igatahes, hoolimata väikesest segadusest väljumisaegadega, saime lõpuks ikka rongile ja Versailles’i poole teele. Sõit võttis ca 35-40 minutit ja olimegi kohal. Lossi juurde jõudes tabas meid tõeline ehmatus – nii pikka järjekorda polnud osanud ette kujutada. Saba lookles lossiesisel väljakul ussina edasi-tagasi umbes 5-6 korda, enne kui katuse alla jõudis. Ega meil muud teha ei jäänud, kui ise ka sellest osa võtta. Siiski, tuleb pattu tunnistada, poole järjekorra peal leidsime võimaluse ennast ettepoole smuugeldada koos mingi jaapanlaste grupiga. No taha ei julgenud pärast seda sammu enam vaadata ja leppisime jaapanlaste kergete naerupursetega meie aadressil. Aga vähemalt olime kokku hoidnud hulga aega. No teiste arvelt ja polnud ilus, kuid olen juba oma südametunnistuselt hurjutada saanud, nii et rahu sellega 🙂

Versailles’i loss oli seest isegi väiksem kui oskasin arvata. Paljud ruumid on ilmselt turistidele suletud ka. Ilus oli, kuid siiski, kuidagi suursugusem mälestus on mul nii Talvepaleest Peterburis kui ka Buckingham Palace’st Londonis.  Lossi aed oli küll ilus ja võisime ette kujutada, kui suursugune see võiks olla suvel kõikide nende lillede ja töötavate purskkaevudega. Nüüd kevadel oli kõik siiski veel veidi hall ja külm.

Minu kindel soov oli näha Marie Antoinette majakest, kuhu jõudmiseks võtsime ette veel üsna pika jalutuskäigu läbi lossi aia ja viimasel jupil ka jalgrattasõidu. Jällegi pean ütlema, et see kõik, mida nägime, ei tundunud üldse nii suursugune. Muidugi, tänapäevaste harjumustega võrreldes on ka Marie Antoinette pisikese maja näol tegemist Eesti mõistes ehk karjamõisaga. Lihtsalt, filmide ja eelarvamuste põhjal ootasin midagi luksuslikumat.

See, et me Pariisi tagasi oma broneeritud söögikohta Au Bougnat’i Notre Dame juures täpselt broneeritud ajal, kell 15:00 jõudsime,  on muidugi fenomenaalne. Eks meil oli vedamist ka, et tagasitulles kohe rongile saime, kuid samas jõudsime ka Versailles kõik ära näha, mida soovisime. Igatahes täpselt me kohale jõudsime ja selle pisikese restorani näol oli taas tegemist väga armsa väikese prantsasliku kohaga, kus ka toit imemaitsev oli. Kuna õhtuks oli meil pühapäeval planeeritud Viljari algatusel väga luksuslik õhtusöök, siis piirdusime kergemate toitudega ja magustoitu! ei söönud. Aga minu risotto pestokastme ja tiigerkrevettidega oli imehea. Terje ja Merilin sõid ravioole, mis samuti ainult kiidusõnu teenisid.

Pärast lõunat jalutasime läbi Notre Dame kirikust. Kunagi 20 aastat tagasi ronisime Raivoga ka tornide tippu, kuid tookord ei olnud nii pikkasid sabasid. Kiriku sees oli aga suursugune, nagu ikka. Väga ilus.

Enne hotelli minemist käisime veel läbi Le Conciergerie keskaegsest vanglast, kus ka Marie Antoinette oma surmanuhtlust ootas. Karm ikka see vanglate värk. Samas võrreldes tavaliste kongidega oli Marie Antoinette kamber luksuslik oma laua, tapeedi ja vaibaga. Aga lihtsalt väga õudne ette kujutada kogu seda ahastust.

Luksuslik õhtusöök ootas meid restoranis Le Keller, mis asub Champs Elysees Plaza hotellis. Kohalejõudmise hetkest alates oli tunda selle restorani luksuslikku hõngu. Alates shampusest ja eelroogadest kuni magustoitudeni oli kõik lihtsalt imeline ja väga maitsev. Samuti nagu oli imeline meie arve – 360 eurot kulus kolme peale. Seega vist kalleim õhtusöök, mis minu elus üldse olnud on, kuid samas vist ka üks parimaid.

Pühapäeva ööl vastu esmaspäeva magasin välja kogu oma kahe päeva väsimuse ja esmaspäev, meie viimane päev Pariisis, võis jälle hommikusäras alata. Viimast väljendit kasutada ei ole vist küll kohane, sest esmaspäev tervitas meid vihma, tuule ja äikesega. Hommikusöök väga lahedas hommikusöögikohvikus Le Pain Quoitidien Charron, söödud, suundusime (seekord vihmase ilma tõttu taksoga) Louvre‘sse, kuhu sissesaamiseks tuli taaskord sabas seista ja oodata. Midagi ülihullu küll ei olnud ja pärast mõnda aega Itaalia kunstnike saalis edasi-tagasi uitamist leidsime üles ka Mona Lisa maali. Mulle isiklikult meeldib Louvre muuseum ikkagi rohkem kui D’Orsay. Peamiselt oma hea liigendatuse ja erinevate kunstisuundade tõttu. Samas, olles Louvres nüüd vist juba neli korda käinud, ma järgmised 10 aastat skipin seda muuseumi ja leian Pariisist mõne väiksema ja vähem rahvarohkema kunstimuuseumi 🙂

Meie viimane ‘peatuskoht’ Pariisis oli Galeries Lafayette, minu lemmik-kaubamaja 🙂 Teades, kuivõrd selles kaubamajas on võimalik ‘pea kaotada’, siis tegin oma ‘plaani’ juba enne ära ja kulutasin kaks tundi peamiselt Satellite ehteleti ja pesuosakonna riiulite ees.

Igatahes, väga lahe tüdrukute trip oli meil ja tagasiteel unistasime juba järgmisest reisist, mille ette võtame 🙂

Abu Dhabi, oktoober 2015

Abu Dhabi reis oli Katarina haiguse tõttu kuni viimase hetkeni küsimärgi all – kas ikka saame minna, kas kurk läheb paremaks, ega mingit uut koledat sümptomit välja ei löö. Antibiootikumid ja maskid lennuki jaoks kotti kaasa pakitud, võtsime reisi ikka ette. Ja ma arvan, et see oli hea. Sügisest koolivaheaega külmas, niiskes ja pimedas Eestis veeta oleks olnud veel kurvem.

Me oleme Dubais mõned korrad käinud, kuid Abu Dhabis olime alles esimest korda. Kui ma maailmakaardil ringi vaatasin ja sellist kohta otsisin, kuhu sõitmine ei võtaks üle mõistuse palju aega ja kus oleks kindla peale soe, siis ega väga palju variante ei leidnudki. Kreeka, Hispaania ja Türgi on lähemal, kuid ilmad on seal oktoobris heitlikud. Egiptusesse ei tahtnud minna ja Tai või paradiisisaared jäävad ainult kuuepäevaseks reisiks liiga kaugeks. Nii tunduski Abu Dhabi hea kompromiss olema. Ja pean tunnistama, et kompromiss see oligi – päike, soojus, suhteliselt hea hotell ning võimalus ka Elise ja Karliga aega veeta olid kõik need positiivsed osad meie reisist. Mis mulle ei meeldinud, olid linnamüra, pidevalt üle pea lendavad helikopterid ja lennukid ning arusaamatu seisev meri, kuhu mind seekord hoolimata soojusest ei tõmmanud. Liiatigi ujusid seal ühel päeval mingid jubedad veel peal hõljuvad molluskid, mis nägid pigem välja nagu inimese siseelundid, mitte mereelukad. No ja ma ei ole siiani päris kindel, kas need ikka olid mereelukad :S

Ühe tõsisemat laadi kultuuritripi tegime ikka ka – seekord meie hotellist üle kanali paistvasse tutt-uude mošeesse. Sinna sõitmiseks kasutasime Uberit, mille osas Elise ja Karl aga väga halva teeninduse osaliseks said. Taksojuht ajas nad nimelt täiesti vales kohas autost välja, mille peale tekkis segadus mošee turvameestega, kes neid sellest kohast kiiresti lahkuda palus. Kuna kõnniteid mošee ümbruses ei olnud, ei jäänud Karlil ja Elisel muud üle kui uuesti takso võtta. Kogu selle jandi peale kulus lõppkokkuvõttes hunnik aega, sest lastel oli raha hotelli jäänud ja selleks, et taksole maksta, pidid nad kõigepealt hotelli raha järele sõitma. Telefoniühendus ja internet kadusid ka samal ajal müstiliselt ära ja olime paar tundi täiesti teadmatuses, miks meie pool perest äkki kuskile kadunud oli. No aga kõik see sekeldus oli ikka natuke  naljakas ka 🙂

Aga mošee ise oli väga ilus. Arhitektuuriliselt. Valge ja kuldne, mosaiikpõrandate ja käsitsi kootud tohutute suurte vaipadega. Ainult et selleks, et seda kõike näha, pidime me ennast mustadesse laenurüüdesse riietuma. Ma saan aru muidugi teise kultuuri austamisest ja sellest, et islami pühakodades peabki käituma nii, nagu kohalikud tavad nõuavad, kuid veidi oli ikka alandav ka. Meeste/naiste erinevus ja erinevad kehtivad reeglid selles kultuuris ilmselt jääbki mulle mõistetamatuks. Ja ega see riietus ainuke asi olnud, mis imelikke tundeid tekitas. Raivo tegi meist kahest mošees pilti, kuid selle pidi ta kohe juurde tulnud turvamehe käsul peatselt ära kustutama. Kohalikud tavad ei luba nimelt naisest mošees kinni võtta ja selliselt jäädvustatud pilt on keelatud. Ära kustutati pilt ka telefoni arhiivist, et mitte ühtegi jälge sellest valest sammust alles ei jääks. Ma ei ole südamepõhjani solvunud, saan aru ja aktsepteerin, kuid väga kaua seal viibida ikka ei tahtnud. Aga mošee ise oli sellest hoolimata tõesti täielik pärl!

Ühe hotellist väljasõidu tegime veel ja käisime Abu Dhabile ülaltpoolt pilku heitmas – Jumeirah Etihad Towers’is. Seal kõige kõrgemal, 74. korrusel, asub vaateplatvorm ja kohvik ‘High Tea’, kuhu, nagu ma aru sain, oli vaja kohad broneerida. Hiljem selgus muidugi, et ka ilma kohvikut külastamata võib vaateplatvormile minna ja pidime pikali kukkuma, kui aru saime, mida meie broneering tähendas – nimelt ilmatumalt palju erinevaid pisikesi kooke ja võileivakesi, soolaseid ja magusaid, serveerituna ainult meile, 12-l pisikesel vaagnal, mis oli omakorda sätitud kolmele erinevale tasapinnale. Neid ilusaid pisikesi nikerdisi vaadates sain ma aru, et ilmselt meeldib kohalikele roosa värv – praktiliselt kõik koogid olid roosad või punased, kaasa arvatud väike roosa shokolaadist kingake. Jõudsime nendest ära süüa umbes pooled ja tunda suuri süümepiinasid oma toiduga patustamise üle 🙂

Vaated sealt 74-lt korruselt olid toredad, kuid jällegi erinevad Londonis või New Yorkis nähtust – kuigi Abu Dhabi ei ole väike, siis kõik need pooleliolevad tehis-saarekesed tegid vaate kuidagi lagedaks. Jäi üle vaid ette kujutada, milline võiks vaade olla mõne aasta pärast, kui saarekesed hooneid või hotelle täis on ning praegu tühjana seisvatel sildadel autod kiiresti vuravad.

Lõppkokkuvõtteks oli seekord meie reis minu meelest selles mõttes hästi sätitud, et kodust sõitsime ära pühapäeval ja tagasi olime järgmise laupäeva hilisõhtul. Nii jäi ära kogu tavapärane tööpäeva-lõpu pakkimisstress ja tagasi tulles jõudsin kohvrist kõik mustad riided ära pesta. Ja viis tervet päeva Abu Dhabis veeta oli täiesti paras küll!

Meie hotell - Shangri-La Qaryat Al Beri

Meie hotell – Shangri-La Qaryat Al Beri

Grand Mosque ja Katarina

Tutt-uued koraanid

Hotellis enne õhtusööki

Hotellis enne õhtusööki

 

Abu_Dhabi_Katarina

Meie 16-aastane Katarina

Elise

Ja meie 25-aastane Elise

Elise_me_Abu_Dhabi

 

Seyschellid, märts 2015

 

Lõpuks ometi. Meie nädalane puhkus on alanud. Puhkus, mille planeerisime ja broneerisime juba jaanuari keskel, Kata kolmas veerand oli alles alanud, nagu ka minu aastaaruannete trall. Radissoni tehing oli samuti veel kahe nädala taga. Kaks viimast nädalat on kulunud veebruari kokkuvõtetele, nii et napilt jõudsin kõik vajaliku tehtud. Kaks tundi jäi aega isegi üle, mille jooksul scrollisin meeleheitlikult oma tegemata tööde listi läbi – äkki ikka olen midagi unustanud.

Istume lennukis ja lendame Amsterdami poole. Kell on pool kaheksa õhtul ja Amsterdamis paar tundi ooteaega ees enne lendu Dubaisse. Dubais on kahe lennu vahel ainult tund, nii et tuleb pöialt hoida, et Amsterdamist lend ikka plaanipäraselt väljuks. Kui kõik läheb hästi, jõuame homme pool kaks Mahe saarele.

***

Paradiisisaarel kohal. Imeilus, soe, mõnusalt niiske, linnulaul, suured nahkhiired lendavad üle taevalaotuse. Four Seasons’i Villas ootas meid shampus, kook ja puuviljad. Ainuke asi, milles puudust tunneme, on meie kohver – see kahjuks koos meiega kohale ei jõudnud. Väga-väga loodan, et põhjuseks oli liiga väike ajavaru kahe lennu vahel Dubais ja meie kohver tuleb koos järgmise lennuga homme hommikul.

Panoraamvaade meie rõdult

Panoraamvaade meie terrassilt

 

Meie tuba

Meie tuba

Kata selfie meie vannitoas :)

Kata selfie meie vannitoas 🙂

Saabumise shampus

Saabumise shampus

 

 

Hommikusöök

Ühe imeilusa puhkusepäeva taiusliku alguse tagab imehea hommikusöök. Just selline ootas meid täna. Mulle meeldis ka, et teenindus ei olnud liiga ametlikult ilus, vaid monusalt relax. Värvilised kohvitassid selle juures tekitasid hea koduse tunde. No ja KÕIK oli valikus olemas – kuus erinevat varsket mahla, omlett just selliste lisanditega, nagu soovid, jogurtid, croissanted, pisikeses quiched, juustud, ahjutomatid, raakimata suurest valikust eksootilistest puuviljadest, mille koiki nimesid ma isegi ei tea.

 

Puuvilja - ja värskelt pressitud mahlade valik

Puuvilja – ja värskelt pressitud mahlade valik

Meie teine hommik :)

Meie teine hommik 🙂

Sellised värvilised linnukesed lõbustasid meid hommikuti söögilauas :)

Sellised värvilised linnukesed lõbustasid meid hommikuti söögilauas 🙂

Terve rida aasiapäraseid hommikusööke. Dim-sum nämm :)

Terve rida aasiapäraseid hommikusööke. Dim-sum nämm 🙂

 

 

Spa

Täna võtsime naudingutelt viimast ja lasime ennast Spa’s hellitada. Raivo ei kartnud väänamist ja valu ja julges Tai massaazi kasuks otsustada. Katarina lasi juustele kookoseõli hooldust teha ja mina proovisin Kundalini seljamassaazi. Kuigi ma palju ei tea ei tsakratest ega energialiikumise parandamisest, siis tunne oli, et just seda see massaaz tegi. Liigutas miskit, mis juba jupp aega kuskile kadunud oli. Ja see lõhn massaaziõlil.. lihtsalt luksuslik. Ei mingit rohu ega tee lõhna, vaid puhas troopiline lill 🙂 Ainuke valu, mis kogu selle spaatamisega kaasnes, oli hind. Ja see hind oli veel spaamenüü odavamast otsast.

Jalavann

The Beach

Ma olin täesti veendunud, et olles näinud Koh Samui ja Malediivide ilusaid randu, ei suuda Seychellid mind üllatada. Aga mul ei olnud õigus. Siinne rannajoon on pikk ja valget pehmet liiva jagub piisavalt, et mitte tunda ennast surutuna kõikide teiste külastajate vahele. Rohelus selle ümber ja ajaga ümaraks uhutud kaljud annavad kõigele veidi dramaatilise näo.

Ookean on soe, sama soe kui õhk. Ja lained. Suured, kuid mitte hiiglaslikud. Katarina naudib lainetes möllamist täiega, küll lauaga ja ilma. Ja mina lasen lihtsalt ennast soolases vees kanda, enda pinnalhoidmiseks just midagi suurt tegema ei pea 🙂

beach3

Kata ja Raivo mänguseisu peale mõtlemas. Malemängu võtsime päris mitu korda ette :)

Kata ja Raivo mänguseisu peale mõtlemas. Malemängu võtsime päris mitu korda ette 🙂

Chill 🙂

 

Lõuna

Kuigi otseselt kõht lõunaks ei minul ega Raivol tühjaks ei läinud, siis pakkusin näljasele Katarinale pizza Margarita söömisel ikka seltsi ja valisin endale kas mõne salati või siis carpaccio. Tuunikala ja punast riff-ahvenat kordamööda, njamm, njamm 🙂 No ja vaade meie lõunasöögilauast oli ka ni chill,  et vahelduseks oli hea seal istuda 🙂

 

Vaade lõunarestoranist

 

Tuunikalacarpaccio

Punase riff-ahvena cheviche

 

 

Kalalkäik

Et meie puhkusenädal liiga üksluiseks ei kujuneks, otsustasime pika kaalumise peale ikka kalalkäimise ette võtta. Selle oleks aga vabalt võinud ka ära jätta, sest plaanitud nelja tunni asemel olime oma rannas tagasi juba kahe tunni pärast. Meie ebaõnnestunud tripi põhjuseid oli peamiselt kaks: kalad olid kuumuse eest ennast sügavale merepõhja peitnud ning kohalikud kalamehed meie kaatris väga sõnaahtrad. Võiks suisa öelda, et tundsime ennast veidi üleliigsena. Sõnagi lausumata pandi õnged vette ja jäädi ootama. Mõtlesime juba, et  meil ei õnnestu mitte ühtegi elukat merest välja tõmmata, kuid ühe õnge otsas näkkas siiski. Raivol oli au kala meie paati tõmmata ja saime ühe pildi ka mälestuseks tehtud. Kohalike sõnul oli tegemist tuunikalaga, mis nendes vetes väga tavaline on ja mida väga väärtuslikuks ei peetagi.

Raivo ja tuunikala

Raivo ja tuunikala

 

mina_kaater1

 

Kala käes ja aru saades, et mitut tundi ootamist ei tahaks enam ette võtta, palusime kaptenil meid ühe pisikese saare randa ujuma sõidutada. Rand oli ilus ja metsik. Jalutasime veidi, korjasime huvitavamaid teokarpe ja piilusime metsistunud dzunglisse. Igaks juhuks kolama siiski ei läinud. Kes teab, äkki sajab veel mõni kookospähkel pähe 😛

 

***

Kell saab kohe seitse hommikul. Raivo ja Katarina magavad alles. Algab meie puhkuse kolmas päev. Öösel sadas vihma, nagu ka eile päeval. Terrassile astudes oli tunda natuke südasuvist Saaremaa-hommiku lõhna. Sellist värsket ja niisket. Soe on, vihm, pilved ja öö ei olnud õhutemperatuuri langetanud. Ilusad kollase noka ja kollaste jalgadega pisikesed linnud lendavad terrassipiirdele jalgu puhkama ja säutsuvad samal ajal kõrvulukustavalt. Ookeanimüha läbisegi erinevate loodusehäältega. Lihtsalt imeline.

***

 

Õhtud

Seychellid asuvad veidi allpool ekvaatorit, mis tähendab, et nii päeva kui ka öö pikkus on aastaringselt 12 tundi. Päike tõusis umbes pool seitse igal hommikul ja loojus pool seitse igal õhtul. Meile selline rütm sobis hästi – tõusime koos päiksega ja kohe pärast päikeseloojangut sõime õhtust. Magama läksime juba 9-10 ajal. Tähistaevas meie pea kohal oli lihtsalt imeline – selge ja särav oma miljonite kalliskividega 🙂

Päikeseloojang meie väikesest õuemajakesest

Päikeseloojang meie väikesest õuemajakesest

 

Lahkumine

Seekord olime oma reisi sättinud nii, et saaksime ka viimase päeva puhkusepäeva puhkamiseks ja mitte lennusõitudele kulutada. Ilusa lõpu meie ilusal puhkuse ilusale viimasele päevale pani koka üllatus õhtusöögil 🙂

 

Rooma, oktoober 2014

Reisides tundub tihti uskumatu, kui palju jõuab paari päevaga. Laupäeval Vatican, Colosseum, Hispaania trepid ja Phanteon. Pühapäeval Ostia Antica ja veelkord Phanteon (laupäeva õhtul olid uksed juba kinni). Vahele lõunad, kohvid ja õhtusöögid. Ja Rooma parim jäätisekohvik, kus trügimine meenutas nõukogude aega ja jäätis oli peaaegu sama hea. Või no hea küll, maitsevalik oli üüratu ja super (sh Opera Italia, pistaatsia, Oreo (Kata!!), kohvi, Amaretto, karamelli, mustika jne), kuid nõukaaegsele Varblase jäätisekohviku plombiirile shokolaadipuruga jäi ikka alla. Minu meelest, ilmselt lapsepõlvenostalgia süü 🙂

Niisiis laupäeva hommikul suundusime oma rendiautoga otse Vaticani poole. Liiklus Roomas on hullupöörane ja kuigi minu jaoks oli ärevaks tegevaid olukordi rohkem kui vaja, siis itaallaste punase tule alt läbi ‘hiilimine’ ajas itsitama küll. Ega sellest ei ole ju siis midagi kui hästi aeglaselt sõita, ettevaatlikkust ühe itaallase jaoks on ju ikka rohkem kui küllalt. Seda enam, et selline käitumine tunduski hea praktika valdkonda kuuluvat ja punase tule taga seismine hakkas ka endale mõttetu ajaraiskamisena paistma.

Muidugi oli Vaticani jõudes parkimiskohtade leidmisega probleeme ning siin on Smart’i omamine tõesti ülimalt smart valik, sest hoolimata selle auto pisikesest pikkusest võib seda siin ka teega risti parkida. Lõpuks leidsime parkla, kus bussidele märgistatud kohale parkimine ainuvõimalik lahendus oli. Lükkasime paar eurosenti parkimisautomaati ja asetasime kviitungi autoaknale. Ilmselt poleks ka seda natukest vaja olnud, sest mõni tund hiljem tagasi jõudes ei olnud vist keegi meie auto ega selle korrektse parkimise vastu huvi tundnud. Veelgi enam, ka ülejäänud bussidele mõeldud ala oli selleks hetkeks sõiduautosid täis pargitud.

Vaticani muuseum on pilgeni täis kallist kunsti ja selle täisväärtuslikuks nautimiseks oleks vaja palju aega ja palju vähem teisi külastajaid. Või siis väga head ettekujutlusvõimet, et mõelda ennast tühjadesse koridoridesse, kus kiirel sammul lendab mustas pikas rüüs munk, palveraamat käes. Ateistina ei saa ma aga kõike seda hiilgust vaadates mööda kiriku ja usu silmakirjalikkusest moraalsete väärtuste ja kasina eluviisi propageerimisel. Kas siin ei ole vastuolu? Aga samas oleks ratsionaalse inimesena huvitav teada, millised näevad välja Vaticani tootlusarvutused? 15 km igal sammul kunsti, marmorit ja kulda. Meie maksime oma piletite eest 41 eurot inimese kohta, et seda kõike näha. 6 päeva nädalas ja külastajaid täis hoone.. Nii see rikkus vaid suurenebki.

IMG_0603.JPG

Hall of Constantine - Raphael Rooms

Hall of Constantine – Raphael Rooms

IMG_0551-1.JPG

Peale muuseumikülastust kõndisime Saint Peters Square‘l, mille avarus natuke ahistavate muuseumiruumide kõrval oli just see, mida vaja. Päike lõõskas küll täie hooga lagipähe, nii et pärast paari selfie ja panoraampiltide tegemist suunasime sammud jälle auto poole.

Saint Peters Square

Saint Peters Square

Asi, millest Itaaliasse minnes üle ega ümber ei saa, on pizza ja pasta. Laupäeval maandusime Hispaania treppide kõrval asuvas restoranis Ciampini, kus otse loomulikult oli söök lihtsalt imehea. Ma ei tea, kuidas nad täpselt seda teevad, kuid see oliiviõli-küüslaugu-pipra-soola-peterselli kooslus pastakastmetes on lihtsalt perfecto.

Mõtlesime lõunasöögi lõpetuseks veel kohvi, kooki ja jäätist tellida, kuni Elisel sai hajameelset teenindajat oodates ilmselgelt kannatus otsa. Naersime hiljem veel korduvalt tema siira, kuid veidi pahase ürg-eestlaslikult sõnastatud küsimuse peale ‘kaua me siin veel konutame‘ 🙂 Igatahes küsisime meid unustanud teenindajalt seepeale el konto‘t.

Eelmisel korral, 10 aastat tagasi, Raivoga Roomas olles lähenesime 1723-1725 aastatel ehitatud Hispaania treppidele (Spanish steps , kuulsad oma laiuse ja 138 astme poolest) altpoolt, nüüd aga ülevalt. Kui all kõnnid mööda Prada, Chanel’i ja Dior’i poodidest ääristatud tänavaid, siis ülevalt vaadates on see kõik justkui peo peal ja tüütu sigin-sagin tundub pigem romantilisena. Seda ‘päris’ romantikat segasid aga roosimüüjad, kes kõigepealt sulle vägisi punaseid roose ‘kingitusena’ pihku surusid ja siis järgi kõndima ja raha küsima hakkasid. Nii mina, Elise kui ka Katarina saime endaga vägisi antud roosi kaasas kanda, et need hiljem jälle veidi kibestunud roosimüüjale tagastada. Some business, hey? 🙂

Fontana della Barcaccia

Fontana della Barcaccia

Järgmise sihtkohana ootas meid ees Colosseum. See kaunis ja massiivne maailmaime kannab lisaks arhitektuurile minu jaoks eelkõige julma Vana-Rooma ajastu tähendust. Vaadates siit kaugelt kahe aastatuhande tagant tundub kogu see piiramatu tapmine ja gladiaatorite võitlus justkui kuri muinasjutt, kuid toona oligi kõik päris ja see ilus ehitis püstitati vaid selleks, et linnarahvas saaks tapatalgutele üheskoos kaasa elada. Kuivõrd valikuid tollases ühiskonnas oli vähe, siis ega vist protestimine julmuse vastu väga populaarne ei olnud. Pigem vastupidi, rahvas ilmselt nautis pompöösseid vaatemänge. Ja kõiki soovijad, nagu näiteks hauakaevajaid või endiseid gladiaatorid, etendusi vaatama ei lubatudki.

Colosseum

Colosseum

Colosseumi kõrval asuva Forumi külastamise ajal hakkasime tasapisi juba väsima. Forumi nõlvalt paistvad endise Rooma tähtsamate hoonete varemed ja templite valged sambad tekitasid küll isu lihtsalt istuda ja ennast endistesse aegadesse unistada, kuid varsti pöörasime kinganinad ikka auto poole ja sõitsime hotelli.

Meil oli esialgu plaanis pühapäeval Pompeisse sõita, kuid Jõudsime Elise eestvedamisel lõpuks ühisele järeldusele, et ei raatsi viite tundi ühest päevast autosõidule kulutada. Nii tegime kompromissi ja miksisime ühe teise väga olulise endise Rooma strateegilise tähtsusega eeslinna Ostia Antica varemete külastamise ülejäänud päeva veetmisega Rooma vanalinnas.

Ostia Antica on 4 saj. e.m.a Tiberi jõe suudmesse rajatud Rooma sadamalinn. Minu jaoks eriti huvitavaks tegi selle külastuse eelnevalt vaadatud video, kus virtuaalselt rekonstrueeriti olemasolevatele müüridele hoonete tegelik välimus linna hiilgeajal. Mitmekorrulised majad, sadamahooned, kaid, amfiteater, saunad ja basseinid – tollane linn ei erinenud tänapäevasest kuigi palju, kõik funktsioonid olid olemas, lihtsalt veidi kunstilisemas ja värvilisemas vomis.

Ostia Antica peatänaval

Ostia Antica peatänaval

No kaks tuhat aastat tagasi võis ju naine Osticas näha täpselt samasugune välja, nagu Elise siin :)

No kaks tuhat aastat tagasi võis ju naine Osticas näha täpselt samasugune välja, nagu Elise siin 🙂

Vann Ostica Anticas

Vann Ostica Anticas

Ühis-wc Ostia Anticas

Ühis-wc Ostia Anticas

Kõhud tühjad, sõitsime Rooma kesklinna tagasi ja otsisime Pantheoni lähedal söögikoha. Pettuma jälle ei pidanud ja meie pastad-ravioolid-lasagned kadusid taldrikutelt kiiresti 🙂 Kahjuks aga jäin hätta oma pasta juurde kuuluva vähi lõikumisega. Kartes, et mõni sõrg peagi teise laua otsa või naaberlauda lendab, loobusin katsetamisest ja loovutasin oma vähisõrad Raivole, kes kiirelt nende hea sisu kätte sai ja pintslisse pistis. Vot nii..

Lõuna Pantheoni lähedal

Oi kui hea, aga vähki ei osanud ma küll süüa

Oi kui hea, aga vähki ei osanud ma küll süüa

Pühapäeva pealelõuna veetsime Pantheoni ümbruses. Midagi müstilist on selles kaks tuhat aastat tagasi ehitatud hiiglaslikus hoones, mis on erinevalt teistest samavanustest ehitistest ka pidevalt kasutuses olnud. Arheoloogide sõnul on hoone küll mitu korda hävinud ja siis jälle veidi erinevalt üles ehitatud, kuid muutumatuna on püsinud fassaad, mis just oma marmorsammastega võlubki. Lisaks muidugi Pantheoni kuplile, mis on samuti aegade jooksul muutumatuna püsinud. Imelik on mõelda, et Pantheon ehitati omal ajal maalilisse maakohta, kuid nüüd ümbritsevad teda mitu meetrit kõrgemal asuval maapinnal Rooma vanalinna majad ja idüllilised tänavad. Kõik see kultuurikiht, mida kõike on see näinud..

Pantheon õhtul

Pantheon õhtul

Pantheon

Pantheon

Pantheoni lähedal on üks Rooma parimaid jäätisekohvikuid Giolitti, kuhu sisenedes tuleb kõigepealt jäätise eest maksta (väike kahe palliga vahvlitops 2,50 eurot) ja saadud tšeki ettenäitamisel saad ka jäätise. Jäätise valimine kohviku esmakordsel külastamisel on aga keeruline, sest leti ees trügib hunnik inimesi, kellest läbi näha ei ole võimalik. Kui siis lõpuks järjekord sinuni jõuab, tuleb tellimus teha kiiresti, sest selja taga on juba uued kannatamatud. Nii siis valisimegi Elisega paremalt-vasakult isuäratavamaid valikuid ja viis Rooma parimat jäätist oligi käes. Veidi naljakas oli, kuidas müüjad jäätist vahvlitopsidesse ‘plätserdasid’. Ei midagi esteetilist ega ilusat olnud selles. Ei mingeid ilusaid ‘pallikesi’, jäätis lihtsalt topiti jõuga topsidesse. Ajaks, kui ma uksest välja sain, sulas see juba mööda käsi 🙂 Aga hea oli 🙂

Koogid Ci Gustas

Koogid Giolittis

 

 

 

 

 

 

 

 

Elise sünnipäevaüllatus

Elise sünnipäeva lähenedes mõtlesime, et teeks seekord tavaliste kingituste asemel Elisele sünnipäevaks reisiüllatuse. Alguses käis peas nädalavahetuseks Raymond Blanci kokakooli kursustele registreerida, kuid tasapisi keeras idee Pariisi sõitmise ja siis, pärast Raivoga mõtete jagamist, hoopis Rooma peale. Mõeldud-tehtud. Mis seal siis ikka, asusin otsima sobivaid lennupileteid ning TripAdvisorist hotellide review’sid lugema. Viimane ei olnudki aga nii lihtne kui arvasin ja seda lihtsal põhjusel – selgus, et Itaalias on tegemist veel turismi kõrghooajaga ning hotellide valikud vähenesid booking-com’s silmnähtavalt. Teades aga, et hotellid eraldavad vaid teatud arvu tube müügiportaalidele, siis otsustasin ühte hotelli e-kirja saata ja täpsemini uurida saadavuse ja hindade kohta. Sellise süütu mõtte teostamine viis aga kogu sünnipäevaüllatuse vägagi küsitavaks. Nimelt, minu hea ja usaldusväärne TripIt äpp korjas ISE minu meilivahetusest üles kirjavahetuse hotelliga ja genereeris ISE mulle uue reisi kuupäevadel, mille kohta hotelli päringu saatsin. Lisaks, täiesti müstiliselt, määras TripIt reisi korraldajaks (ehk siis selleks isikuks, kellel on kõik õigused TripIt’s reise muuta ja ette valmistada) Elise. Ja siis, otse loomulikult, saatis ISE Elisele e-maili, et näed, siin on sinu planeeritud ööbimine Roomas nendel ja nendel kuupäevadel ja sellises hotellis :p Mille peale Elise saatis mulle muidugi e-maili ja küsis, et what’s up 🙂 🙂 Hallooo, kuidas see võimalik on – isegi üllatust ei ole võimalik tänapäevases tehnoloogiamaailmas enam teha!! Ja ma arvan, et minu hägused kommentaarid, et ah, ma siin niisama surfan, ei tea, mis see TripIt toimetab, ei kostunud just väga usutavalt :p

No kõik lõppes ikkagi enam-vähem ilusasti ja Elise sünnipäevaõhtul olime ilma tema (täpse) teadmiseta Londonis restoranis Fera teda õhtusöögile ootamas ja kui ei muud, siis täpsed plaanid saime ikka siis avada 🙂

Restorani valis meile seekord Karl ja mulle väga meeldis see koht ja miljöö. Enne meie tellitud sööke pakuti lausa kaks ‘koka üllatust’, mis mõlemad olid väääga head. Minu eelroaks olid grillitud kammkarbid, millest paremaid ma ei ole saanud (kui, siis ainult Heimar Kuuskleri kokakoolitusel) ja tõesti maitsesid ülihõrgud. Oma tellitud pardipraega ma nii väga rahul ei olnud, ei tea, kas oli kokk liha kuidagi valesti lõiganud, oli see liiga vähe küpsenud (no täitsa toores oli tõesti), kuid ei saanud ma seda noaga lõigatud ega ka kõike ära söödud. Aga muidu oli täitsa nagu filmis 🙂

kurgikrõps ohtusöök

PS. Seekord ei saa mainimata jätta ka meie Londoni hotelli, kus ühe öö ööbisime. Ma julgeks öelda, et tegemist oli ühe armsaima ja parimat hommikusööki pakkunud hotelliga, kus Londonis olles ööbinud oleme –  Corinthia Hotel London asub Embankment metroojaama kõrval ja umbes 25 minuti jalgsitee kaugusel Sohost ja Regent Street’st. Väga harva saan hommikusöögiks värsket porgandimahla, kuid seal oli see olemas ning ka vannituba koos oma väikeste tarvikutega oli üliarmas 🙂

London_tuba London_hot

 

Corienthal_lobby

London_hommikusöök