Jaanisekeldused 2016

Selle aasta Jaaniõhtu tõotas kõike ilusat – oli oodata ilusat sooja ilma ja Kaigu talu oli külalisteootuses hubane ja õdus. Enam-vähem olin jõudnud ka kõik aknalauad ja nurgad tolmuimejaga üle käia ning magamiskohad ette valmistada. Shokolaadikook sai ka eelmisel õhtul ahju ja õnnestus hästi. Kala oli soolas ja külmkapp head-paremat täis. Nii et neljapäeva hommikul ärkasin tundega, et kõik on kontrolli all. Päris nii aga ikka ei läinud ja sain päris hea õppetunni. Hommikul ei olnud veel häda midagi, võtsin kohe rabarberikoogi ja kohupiima-rullbiskviidi ette ja teadsin, et Karin teeb veel ühe kohupiimakoogi ja kartulisalatit. Kell tiksus vaikselt kolmeni ja väikese pausi kiires päevakavas tekitasid ootamatud külalised. Mulle meeldib Kaigul võõrustada ja ilusa ilmaga on mõnus õuetoa terrassil istuda ja kohvitada-jutustada. Tundsin isegi, et väike aja mahavõtmine oli hea – jalad said puhata ja väga ei muretsenud õhtusöögi pärast. Külaliste lahkudes tekkis aga must pilv pea kohale – olin õhtu menüüd planeerides ikka väga oma võimekust üle hinnanud ja minu planeerimatus lõppes sellega, et suur osa kirjapandud menüüst jäi ikka tegemata – ei jõudnud ma tomatisalsa ega kodujuustukastme segamiseni, parmesaniga lillkapsavorm ja aasiapärased suhkruherned jäid samuti tegemata ning tagatipuks veel juba valmis tehtud seened valge veini kastmes ununesid kööki ja meenutasid ennast kell pool kaks öösel täpselt enne magamaminekut. Lisaks sai Hubert kätte ühe eelmisel päeval Kuressaarest ostetud Ciabatta-paki, nii et lõhe kõrvale mõeldud krõbe ahjusai lõppes enne kui külaliste isu.

Tegelikult ka see, mis tehtud sai, õnnestus tänu Karini ja tema ema suurele abile, kes aitasid koristada, lõikuda ja nõusid edasi-tagasi toimetada. Lisaks see äärmiselt positiivne-motiveeriv olemine, lihtsalt superarmsad olid nad!

Nüüd aga õppetunnist – esiteks planeerisin ma Jaaniõhtuks täiesti uutmoodi menüü. Kui tavaliselt on laual toite, mida olen saanud eelmisel päeval ette valmistada (a’la kasuka salat), siis seekord nõudis menüü suures osas vahetult enne toimetamist. Samas oleks saanud palju ka hommikupoole ära teha – porgandid ja kartulid lõigata ja külma vette ootele panna, samuti oleks saanud ette valmistada lillkapsad, herned puhastada ja kõik pliidi äärde valmis sättida. Liha oleks saanud samuti juba varem tükeldada ja tegelikult ka eelmisel päeval grillil testida. Seda tehes oleks hulga aega kokku hoidnud ja kindlasti varem kui kell 11 õhtul sooja toidu söömiseni jõudnud. No ja kell oli vist juba 12 läbi kui koogivalikuni jõudsime. Millest on väga kahju, sest kes siis ikka keset ööd nii väga tahab kooki süüa ja meeste maitsemeel oli selleks ajaks vist ka juba unustusehõlma vajunud 🙂

Oh, lõppude lõpuks oli aga ikka tore Jaaniõhtu ja ma loodan, et minu külalised minu desperate olemise andeks annavad. Järgmisel korral pole siis ehk enda kogemustest saadud tarkuseterad ununenud 🙂

Jaan_maasikad

 

Jaan_laud_enne_külalisi

Jaan-seltskond_2016

 

Kaigu Õuetuba

Kõik ei ole veel valmis. Kuidas saakski üks majake üldse valmis olla, kui pooled seinad puudu on :p Aga peaaegu lõpusirgel juba ja esimene külaliste võõrustamine minu töökaaslaste näol on ka tehtud. Olen ikka väga, väga õnnelik. Meie kuldlõikeline maja (see kuldlõige pärineb Raivo ideedevaramust muidugi) kukkus täpselt selline välja, nagu oma peas olin kokku leiutanud  ja vist isegi veel parem. Terrassi ehitasime suuremaks kui esialgu plaanisime ja suure majaga sarnase ilusa aiapiirde ka. Ma küll kujutan ette, et meie arhitekt Illimar Truverk ei ole karjuvas vaimustuses sellest stiilide tohuvabohust, kuid mulle meeldib. See olemine ja see fiiling ja see mugavus ja õhtune loojuv päike 🙂 Ja mälestus sellest, kuidas ma seisin sellel muruplatsil päikese käes eelmisel suvel, kui veel isegi täpsed mõtted enda peas ei olnud settinud ning unistasin selles kohast. Ja arutasime Raivoga, et peakski äkki ühe katusealuse juurde ehitama. Või kui me Raivo, Elise ja Katarinaga 2008. aastal just selle koha peal asetsenud väikeses kämpingumajas esimest korda Kaigu talu värskete omanikena ööbisime.

Praegu, ilma seinteta majas istudes, kus miski ei piira vaadet metsale ja põllule, on isegi oma visuaalsed eelised. Lihtsalt tahaks külma tuule eest sellel soojavaesel suvel peitu pugeda, kaminaga toa soojaks kütta ja siis lihtsalt nautida. Ausalt öeldes isegi ei tea, kuidas ma raatsin seda Kaigul olemise aega enam tulevikus rohimise/koristamise/kokkamise peale raisata 😉

 

ouetuba_1

ouetuba_8

Diivanid tellisin Iskust ja tugitoolid Softrendist. Tugitoolide katted on ostetud Laura Ashley veebipoest.

ouetuba_laud

Tammepuidust lauad valmistas minu jooniste järgi meie pere hea mööblimeister Kermo Kesa. Lauad on viimistletud õlivahaga.

ouetuba_2

Kilim vaip on valmistatud Afganistanis. Veebipood Carpet Vista on olnud minu vaipade tellimisel hea koostööpartner.

 

ouetuba_11

Suur söögilaud mahutab 12 inimest päikeseloojangu taustal õhtusööki nautima. Toolid firmalt Sika-Design.

 

ouetuba_6

Ilmastikukindel korvmööbel on firmalt Sika-Design ja kiik Dedon’lt.

ouetuba_7

Vastupidavast mdf-plaadist köögimööbli valmistas samuti Kermo Kesa. Ahi kütab mõnusat soojust, seda isegi praegu, kui pooled seinad majal veel puuduvad. Meie õuetoale paneb mugavuse tipu kohvimasin, veinikülmik ja üks pisike tööpinna all asetsev külmik, kus on hea hoida pealelõuna-kooki, mahla või kohvi peale piima-koort.

Selgase külast

Selgase on iidne küla. Vanim asustusjälg on pärit nooremast kiviajast (umbes 5000-1800 aastat eKr), milleks on venekujuline kivikirves. Pronksiaja lõpult (u. 500 aastat eKr) on pärit mõned kivikalmed, mis asuvad Mustjala—Kihelkonna maantee ja Alasele mineva tee ristmiku lähedal. Neist mõnikümmend meetrit ida pool on noorema rauaaja (umbes 800-1050. aastast) kivikalme, mida rahvasuu Rootsi kuninga hauaks kutsub.

Pidula, Abula, Kõõru, Selgase piirkond oli I aastatuhande lõpul eKr kuni meie ajaarvamise alguseni üks tähtsamaid Loode-Saaremaa asustuskeskusi.
Kõige vanemad selles piirkonnas välja selgitatud põllud on pärit paari tuhande aasta tagant. Selgase on üks neid paiku, kus levivad kerged mullad, mis primitiivsete maanharimisvahenditega kõige kergemini saaki annavad. Sellest ka põlluharimise ja asustuse pikk traditsioon. Selgasel nagu ka teistes ümbruskonna külades on aga silmatorkavalt suur olnud ka teiste elatusalade osatähtsus, nagu tõrva- ja lubjapõletamine, puutööndus. Sellest
annavad tunnistust mitmed endiste lubja- ja tõrvaahjude jäänused. 1860. aastate lõpul, eriti pärast 1868.a. viljaikaldust lisandus Selgase küla
traditsioonilistele tegevusaladele veel üks – suvine töölkäimine mandri mõisates. Peamiseks tööks sai kraavikaevamine. See tegevusala püsis ka 20. saj. algul. Talude päriseksostmine algas 19. saj. 70. aastatel Mustjala riigimõisa maadel ja lõppes 20. saj. algul Pidula mõisale kuuluvate maadega. Kohtade päriseksostmise järgset aega kuni 30. aastate lõpuni võib pidada Selgase küla hiilgeajaks. Elati küll suhteliselt vaeselt ja lisa tuli teenida ka kodust kaugemal, ometi oli külas 28 suitsu, kõigil oma katus pea kohal ja tühja kõhtu ei kannatanud keegi. Need pered olid järgmised: kaks Võismat, Alase, Välja, kaks Kaldat, Värava, Peetri, Kaigu, Mihkli, Saadu Paadegu, Männigu, Jaagu, Liuma, Riina, Juhani, Kopli, Adri, Alliga, Jurna, Ridiga, Lepa, Toompuu, Kõnnu, Metsa, Allivare, Miiligu. Enne sõda töötas Selgasel ka lauavabrik, mis oli tol ajal Mustjala valla ainus tööstusettevõte. Sõjajärgsel ajal on Selgasel hulk aastaid dolomiiti murtud ning seda tehakse veel tänagi.

1572 loodi Selgase karjamõis. Nimelt läänistas hertsog Magnus 1572.a. Diedrich von Essenile meeslääniõiguse järgi Pidula vakusest Selgase (saksa keeles kirjutatud ka Selliel, Selli, Zellie) külast kolm tühja adramaad ja kaks üksjalga ning Abula vakusest Rahtla (Rachtel) külast 1 üksjala, millistest maadest kujuneski Selgase mõis. 1690.a. tagastati Selgase, kuid taastati Essenitele 1730.a. 1737. aastal müüs Diedrich von Essen Selgase mõisa maanõunik Mathias Chr. Stakelbergile, kes ühendas ostu Pidula mõisaga. Pidula mõis ja sellega koos endise Selgase mõisa maad läksid abielusidemete tõttu 1787.a. Tollidele.

Kuni 1646. aastani kuulus Selgase Kihelkonna kirikukihelkonda. Pärast seda sai Mustjala oma pastori ja muutus iseseisvaks kirikukihelkonnaks, mille koosseisu läks ka Selgase küla. Kui 1784.a. loodi külakoolid, siis tehti üks neist ka Selgasele. Mis aastal täpselt kool loodi, pole täpselt teadagi ent 1817. a. õppisid Selgase külakoolis Selgase ja Jauni lapsed ning koolmeistriks oli Jurna Mats. 19. saj. lõpul ja 20. saj. algul õppisid Selgase lapsed juba Maeva külakoolis.

Selgase külast on üles kirjutatud ka hulk rahvaluulet. Peeter Süda on kirja pannud Kõnnu Kaarli nooriku Mari hukkamise ja Reo Risu tekkeloo. Pulmakombeid ja laule on üles kirjutatud Jaagult pärit Reet Nõmmelt. Terve Mustjala kihelkonna tuntumaid rahvalaulikuid on olnud Rahtla külas sündinud, 1858. a. Selgase Peetri Taavitiga abiellunud Reet Kaju. Tema pojatütar Leen Peru, samuti tuntud laulik, on oma vanaema meenutanud:
“Ta laulas palju laule. Meil naised kedrasid peaaegu iga õhta tule otsa all ja laulasid. Siis tulid Pidula Toll ja Kõnnu Sass (endised Pidula ja Kõnnu mõisnikud) sinna sisse kuulama ja laule kirjutama. Vanad naised laulsid ja saksad käisid sageli seal kuulamas.”

Selgase kaart aastast 1933:

Selgase_1933

http://www.ra.ee/dgs/_display.php?web=.saaga_laiendus.kaardid&fns=ERA.T-3.24.870&pgn=&img=erat-0-3_024_0000870_00001_k1.tif&tpl=zoomify&prc=100&hash=d0fb3b8e7527c59837a65c5933c26c05

Mõtted aidast

Meie Kaigu talu aida uksepiidale on toksitud aastaarv 1868. Oi, kuidas tahaks ajas rännata ja kasvõi korrakski piiluda elu-olu sellel ajal. Saaremaal alles siis algas suurem rahvuslik ja ühiskondlik läbikäimine ülejäänud Eestiga – aastal 1864 oli Saaremaal ainult 20 “Eesti Postimehe” tellijat (sealjuures elanikke oli Saaremaal toona umbes kolm tuhat). Ilmselt olid siis needki pigem Kuressaarest ja mõisahärrad.

Aastal 1868, aida ehitamise aastal, oli Kaigu talu peremees Jahn Kaigu Kirs (1832-1913) ja perenaine Liso Kirs (s. 1820), kellel oli kaks poega (Taavi, s 1854 ja Toomas, s. 1860) ja üks tütar (Ado, s. 1856). Seega võib ette kujutada, kuidas need kolm 8.-14. aastast last aida valmimist kenasti pealt nägid ja suure tõenäosusega aitas vanem poeg Taavi toona lausa uut  hoonet ehitada. Rahvusarhiivist leidsin Selgase küla kaardi aastast 1876, kus väikse musta ruuduna on näha ka ait (Kaigu talukoht on märgitud kaardil numbriga 58):

Selgase_1876

Muidugi on võimalik, et ait oli Kaigu talus ka enne 1868. aastat olemas, kuid selle kohta meil mingeid täpsemaid andmeid ei ole. Aastast 1796 pärit kaardil, kui talukoht veel Kaigo Peetri nime kandis, aita veel peal ei ole.

IMG_0817-1.JPGIMG_0816-0.JPG
Kui aida ajaloost üldiselt rääkida, siis ait on välja arenenud iidsete aegade sammaslavast, kus hoiti jahisaaki, et kiskjad seda kätte ei saaks. Saaremaal kasutati nii vilja-, riide-, kala-, liha- kui ka võrguaitasid ja ega me täpselt ei tea, milliseks otstarbeks Kaigu talu ait kasutusel oli, kuigi kala- ja võrguaida võiks ilmselt välistada. Kuna aidas oli kaks kambrit, siis ilmselt võidi seda kasutada ka kahel erineval otstarbel.

Kui me Kaigu talu 2008.aastal ostsime, oli aidas veel muldpõrand. Täna on meil seal kaks kambrit kokku nelja voodikohaga, kuid külmemate ilmadega
on seal siiski veidi niiske ja umbne, nii et väga tihti ei ole aita uneajaks kasutatud.

IMG_0820.JPG