Natuke uuest hobist

See lugu algab lapsepõlvest. Ma võisin olla umbes kolmene või neljane. Elasime veel Tehnika tänava kahetoalises naabritega ühise vannitoaga korteris, kus sooja vee saamiseks pidi ahju kütma. Ega ma palju sellest ajast ei mäleta, kuid pühapäevased vanniskäimised, magamistoa väikseksjäänud võrevoodi, mustvalge telekas, silmadeni ulatuvad köögikapid ning naabrite korterist pidevalt kostev klaverimäng on meeles. See läbi seinte kostuv klaverimäng kuulub selgelt asjade hulka, mis minus lapsepõlvenostalgiat tekitab. Hiljem, peaaegu täiskasvanuna, sain teada, et pala, mida lõpmatult palju kordi kuulsin, oli Beethoveni ‘Elisele’. See on lugu, mida mängivad klaveril meie mõlemad tütred ja mille viis on endiselt armas.

Nagu kõikidele tüdrukutele, meeldis ka mulle nukkudega kodu mängida. Meie väikeses korteris olid sellised majast veidi väljaulatuvad aknad, kus sai ette kujutada, et see minu päris enda kodu on. Sättisin seal siis nukke ja unistasin, et minu väike pesa oleks täidetud minu päris enda mööbliga, mis küll nukkudega sama mõõtu, kuid siiski nagu päris oleks. Unistused pidid suured olema, sest mingit pisikest mööblit mul ju ei olnud. Kui siis isa emale ühel päeval puidust valgeks värvitud maitseaineriiuli ehitas igasuguste erinevas suuruses väikeste avadega ning ema need Soomest saadud maitseainepurgikestega täitis, oli minu järgmiseks suureks unistuseks see maitseaineriiul endale saada. Ma pinnisin isalt lapsena isegi lubaduse välja ka mulle samasugune kunagi ehitada – siis, kui mul on oma kodu ja oma pere. Sellist uut riiulit ma ei saanud, küll aga jäi kuskile see ema-isa vana riiul, mille saatus küll tänaseks kuskile unustustehõlma vajunud on. Ilmselt jäi lihtsalt mõnda korterisse, mis müüdud sai.

Ma olin kuuene kui kolisime kolmetoalisesse kõigi mugavustega (loe: vannitoa ja sooja veega) korterisse tänases Juhkentali (tookord Liivalaia) tänavas. Ma mäletan seda lõputut uhkuse tunnet, mäletan ruudulist lakitud parketti ja valget köögimööblit. Ilusaid kardinaid ja loomulikult esimest päris enda tuba. Tuba rohelise tapeedi ja roheliste lilledega kardinatel. Ma olin lõputult õnnelik – panin oma kaisukaru ja -kutsu voodile istuma ning palusin isalt fotoaparaati, et saaks oma toast pilti teha. Tegimegi ja pikka aega olid need pildid mul kuskil fotode karbis. Praegu aga jälle ei mäleta, kuhu need said.

Hiljem ehitas isa minu palvel tuppa valged raamaturiiulid ja lukustatava kapi, mille võti oli ainult minul. Millalgi, juba  keskkoolis, sain endale sellise laiema kušeti, millelt jalad alt ära keerasime ning sellega madala magamisaseme tekitasime. Siis õmblesin endale ka Soome sõbranna magamistoast inspiratsiooni saades triibulise puuvillase vatiiniga voodikatte ja olin väga õnnelik oma ‘moodsa’ magamistoa üle.

Selles Juhkentali tänava kortermajas oli mul mitu sõpra, kelle juures vaheldumisi käisime. Mäletan, et ühe sõbra, Tõnise, kodu oli sellel ajal eriti äge – esikus oli pehme tumepruun ruuduline tapeet, vannitoas oli ilus vannitoamööbel ja Tõnise toas oli voodi asetatud risti seinaga, mitte piki seina, nagu sellel ajal kõikide mu sõprade, s.h minu enda toas. Ma ei tea, millega Tõnise vanemad tegelesid, kuid arvestades nõuka-ajal kauplustes olevat valikut olid nende võimalused ja ligipääs defitsiitsele kaubale ilmselgelt keskmisest suuremad.

Üks ehe mälestus lapsepõlveaja igatsusest ilusa kodu järele on mul veel, nagu ilmselt ka tuhandetel teistel tüdrukutel, kes ‘Bullerby laste’ fännid olid. Võisin kordi ja kordi lugeda, hästi aeglaselt ja kõike silme ette maalides, kuida Liisa endale sünnipäevaks päris oma toa sai. Valge mööbli, lillelise tapeedi ja kaltsuvaipadega põrandal. See tuba oli minu jaoks nagu päike 🙂

Läbi mitme aastakümne, kahe korteri, ühe ridaelamu, praeguse linnakodu ja Saaremaa maakodu on elu ette veeretanud võimalusi oma kodu järjest rohkem kujundada. Alustades meie esimesest kahetoalisest korterist Tammsaare teel, selle pisikesest köögist, isa pandud armsate väikeste roosidega tapeedist magamistoas, valgeks värvitud vanast vanaema riidekapist ja televiisorist (!) aastal 1990 ning lõpetades kaks suve tagasi ehitatud uue õuemajaga Saaremaal, olen ma väga tänulik, et elu on mul lasknud oma kodu nii kujundada, et ma selle seest ennast õnnelikuna saan tunda. Mõned viimased aastad oleme saanud ka ehituseelarvetes ennast vabamalt tunda, kuid samas on mul hea meel mõnede otsuste eest, mis juba 16 aastat tagasi praeguse kodu ehitusel tehtud said, nagu näiteks õige koha olemasolu suure seinamaali jaoks või parketivalik, mis samuti siiani hästi vastu pidanud on. Lisaks on mul ülihea meel, et pregust kodu ehitades saime endale sisekujundaja (Tiiu Pai) appi paluda, kes põhi-visuaalis häid suuniseid andis,  tänu kellele ei ole meie kodus praegu esiku, elutoa ja köögi vahel veel sellele ajale omapäraseid uksi ning tookord välja mõeldud värvipalett on mulle armas siiani. Lisaks veel vannitoa lae osaline allatoomine, esiku sisseehitatud liugustega garderoobid ning elutoa ja esiku valgustid – siiani pole vajadust tundnud, et neid vahetama peaks.

Ma ei teagi, mis juhtus eelmise aasta sügisel, googeldasin vist niisama erinevaid online-kursuseid ning otsisin midagi, mis tööle või kodule / perele lisaks elevust tekitaks ning sattusin The Interior Design Institute kodulehele, mis mulle nagu rusikas silmaauku õige asi tundus. Tegemist on diplomiõppega, kus 12 erisisulist interjööridisaini moodulit tuli läbi lugeda / õppida ning iga ühe kohta kodutöö teha. Kõike seda endale sobival ajal, kuid siiski, saades oma juhendajalt oma tööde kohta sptesiifilist tagasisidest ning häid soovitusi. Ja hindeid 10 palli süsteemis. Pean ütlema, et terve see kursus oli väga huvitav ja väga motiveeriv ja tore oli üle pika aja jälle kodutöid teha. Täiesti senisest erinevas valdkonnas, kuid milleski, millest ma alati olen tahtnud rohkem teada. Muidugi, kui me siis neljandas moodulis pidime hakkama põrandaplaani tegema ning arvestama seal hüpoteetiliselt elava pere soovidega, polnudki see kõik enam nii lihtne. Äkki tuli soetada ja õppida uut tarkvara, aru saada erinevatest tehnilistest detailidest ning kujundada ilus ja funktsionaalne kodu ning see kõik veel vormistada nii, et ka kliendile näidata kõlbaks. Ja siis kui värve tuli õppida, appi kui keeruline oli kokku panna kolm erinevat värvipaletti selle konkreetse kodu jaoks. Seda ühte ja ainust, mis mulle värvides imponeerib, võib-olla mitte, kuid kaks ülejäänut ja veel jälgides reegleid, kuidas värvirattal värve valida, oh seda sadat korda ringi tegemist ja siis ikka veel ebakindel olemist – see oli üks keerulisemaid mooduleid minu jaoks nendest kõigist 12-st.

Need 12 moodulit õnnestus mul läbida ja diplom saada poole aastaga ja isegi kahju oli, et see ära lõppes. Samas olen ma soetanud kolm lisamoodulit, millest ma nüüd kuu aja jooksul ei ole lõpuni teinud ühtegi – eks see ‘tuli takus’ motivatsioon sai kuidagi otsa ka kui  kohustuslik osa valmis sai, kuid samas on tunne, et mida kiiremini ma need ära teen, seda kiiremini see läbi saab ja ei raatsi ikka nagu..

Kooliga kaasas käis minu jaoks kaks väga põnevat uut teemat, millest kumbki kuidagi kohustuslik ei olnud, kuid kuna viited õppematerjalides nendele olid, siis lõppkokkuvõttes olen (1) soetanud endale ülimotiveeriva ja ilusa erinevate maailmakuulsate disainerite poolt kirjutatud raamatute kogumiku, mida lehitsedes on nii tore kuskile unistustemaale rännata ning (2) käinud kahel proffidele mõeldud interjööridisaini messil – jaanuaris Pariisis (Maison & Objet) ning nüüd aprillis Milanos (Salone del Mobile Milano). Nendest mõlemast messist tahaks natuke rohkem kirjutada mõnes järgmises blogijutus.

Lõpuks ei saa kuidagi mainimata jätta, kuidas minu uute rännakute teele sattus elu esimene ootamatu sisekujunduslik tööprojekt, mille vaikset tegemist alustasin oktoobri lõpus ja mis nüüd juunis peaks lõpuks valmima. Nimelt, olles töö kohvinurgas jaganud oma entusiasmi uutest õpingutest, juhtus Maie lugema Laire postitust Facebookis seoses kolme korteri sisekujundamise plaaniga. Kuna Laire otsis kedagi, kes tahaks seda tööd teha, kuid kes ei peaks olema suure kogemusega, siis nii see töö minu lauale jõudiski. Ehk siis kolm korteris Rotermanni kvartalis, üks kahetoaline ja kaks kolmetoalist, kõik avatud köök-elutoaga ning punaste telliskividega akendega seintes. Võiks öelda, et osalt oli ülesandepüstitus lihtne – ehitustööd olid juba lõpetatud ning sisuliselt oli korteritesse vaja joonistada köök ja valida mööbel ning furnituur, kuid lõppkokkuvõttes see kõik ikka nii kergesti ei ole läinud. Aga kuna see jutt siin läheks selle projekti kirjeldamisega liiga pikaks, siis panen siia punkti ja püüan mõnes järgmises blogis sellest hullumeelsest tööst natuke pikemalt pajatada. Nii et stay tuned 🙂

Siin mõned kooli jaoks tehtud tööd selle hüpoteetilise kodu disainimisel:

Põrandaplaan

Põrandaplaan

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv värviindikatsiooniga

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv värviindikatsiooniga

Moodboard

Moodboard

 

l1030013

Mahlategu

Sain endale linnakoju üleeile lõpuks mahlaauruti soetatud. Võiks ju arvata, et praegu on mahlaauruteid müügil igas poes, kuid ei – naiivsena uskusin, et saan auruti Stockmanni või Kaubamaja koduosakonnast, kuid seal ainult laiutati käsi, et meil küll sellist asja müügil ei ole. Onu Google aga aitab ikka ja sain oma poti lõpuks Bauhofist kätte. Allahindlusega ka veel – umbes 30 eurot maksiski see tarvilik vara.

Kui minu pingutus lõppes mahlaauruti ostmisega, siis mõtlisklen  ikkagi, kui lihtsaks on tehtud tänapäeval igasuguste köögitoimingute tegemine – iga asja jaoks on spetsiaalne tehnikavidin. Kas siis mikserdamiseks, taigna segamiseks, juurvilja lõikumiseks, viilutamiseks, kohvi jahvatamiseks või siis mahla pressimiseks. Krõbe sai tuleb rösterist, külmkapp on riknemiskartlikku toidutagavara täis, ahjul tuleb vaid nuppu keerata, auruahi aurutab köögivilju nii, et kõik head vitamiinid alles jäävad, gurmeekohvi tuleb kohvimasinast ja tagatipuks peseb nõudepesumasin nõud. See, mis tänapäeval teeb masin, tegid meie vanavanemate osavad käed veel 100 aastat tagasi. 100 aastat  – see ei ole ju üldse pikk aeg, kuid igapäevaelu on muutunud tundmatuseni. Võiks ju järeldada, et kogu selle vaba ajaga, mis meil tänu tehnikasaavutustele lisaks tekkinud on, oleme miskit tarka peale hakanud. Kõige üldisemas mõttes see aga ei ole ju sugugi nii – ei ole meie hulgas kordades rohkem ‘Einstein’-e ega ‘Newton’-eid, endiselt on sõjaoht igapäevane, inimestes kurjus ja suur võimuiha. Ohjah, aga tegelikult ei tahtnud ma üldse filosofeerida. Olin lihtsalt õnnelik, et pärast reedest tööpäeva jõudsin oma uue mahlaaurutiga ja kahe tunniga teha valmis kuus pudelit aurutatud vaarika – ja punase sõstra mahla.

Eelmisel aastal jäi mul mahlategu vahele – peamiselt seetõttu, et Saaremaal ei kandnud ei vaarika – ega sõstrapõõsad veel piisavalt marju ning kodus, kus ma ka turult marju osta saan,  mul mahlaaurutajat polnud. Samas olen ma isetehtud mahlade suur austaja – võib-olla on see lapsepõlvenostalgia (kodus oli meil alati enda tehtud mahla) või siis teadlik valik juua seda, mille sisu on täpselt teada. Kauplustes müüdavad pakendatud mahlad on minu meelest liiga magusad ja ökoletid lihtsaid mahlu ei paku. Siinkohal ei saa ma aru, miks koduseid marjamahlu peab tikutulega taga otsima – ma ausõna ei taha sõstrabalsamit brändiga, vaid lihtsalt täiesti puhast marjadest tehtud mahla.

Mis aga mahlategemist ennast puudutab, siis see on tõesti puhas rõõm – see lõhn, mis köögi vallutab ja mahlatorust tulev erkpunane mahl on selline luksus, mida ainult koduköögis tunda saab. Lisaks saab tänapäeval mahlad armsatesse pudelitesse villida ja selleks ei ole vaja tervet eelnevat talve limonaadi- või konjakipudeleid koguda. Mulle meeldib seda väikest luksust endale lubada, et mahlapudelid (interneti)poest osta. Eriti armsad on minu meelest Kilneri firma tooted, kes hakkas moosipurke ja mahlapudeleid tootma juba 19. sajandil Inglismaal. Olen ikka väga ’in’ igasugustes ‘ajalooga’ toodetes – mõnus on mõelda, et selliseid purke ja pudeleid on perenaised kasutanud juba siis, kui veel mahlaaurutit olemaski ei olnud.

Pean ütlema, et tegelikult mul kindlat retesepti mahlategemiseks polegi, kuid rusikareegel on selline, et 1 kg punaste sõstarde kohta arvesta umbes 250 g. suhkrut (jah, seda tundub palju, kuid sõstrad on hapud ja liiga haput mahla ju ka väga juua ei taha. Lisaks on aurutatud mahl ju tegelikult siirup – valmis morsi tegemiseks kulub üks osa mahla ja kolm osa vett, nii et lõppude-lõpuks see suhkrusisaldus nii suur ju ei olegi). Minu 8-liitrisesse potti on paras mahutada umbes 4 kg marju – sellest tuleb siis umbes 4-5 liitrit mahla. Pane aurutaja alumisse potti umbes kolmveerand poti jagu vett ning kõige ülemisse ossa, sõela, aseta sõstrad ja suhkur vaheldumisi. Pane potile kaas peale ja lase keema. Siis vähenda kuumust mõõdukani ning lase umbes pool tundi vaikselt aurustuda. Samal ajal pane puhtad pudelid 125 kraadi peale ahju kuumenema ning keeda korgi küljes olevad kummid läbi – seda tuleb teha, et mahla sisse ei satuks kääritavaid baktereid.

Kui marjad on pool tundi aurustunud, lase voolikust kaussi umbes ühe liitri jagu mahla ning vala see siis uuesti sõstardele. Nii peab tegema, et ei tekiks olukorda, kus suhkur ei ole esimestes jagudes veel piisavalt lahustunud ning mahl võib tulla ebaühtlase maitsega – esimene pudel liiga hapu ja viimane liiga magus. Suur osa mahlast tekib esimese tunni jooksul ning selle võib kenasti pudelitesse lasta ning kohe õhukindlalt sulgeda. Mina lasin oma 4 kg sõstraid aga veel tunnikese keskmisel tulel podiseda ja sain järgmise tunni pärast veel 750 ml mahla lisaks. Nii et veidi kannatust 🙂

See sõstraülejääk, mis aurutamisprotsessist üle jääb, sobib suurepäraselt komposti (mida minul veel kahjuks ei ole, kuid millest unistan). Nii et – head oma mahla nautimist! 🙂

mahlad_1 (2)

Jaanisekeldused 2016

Selle aasta Jaaniõhtu tõotas kõike ilusat – oli oodata ilusat sooja ilma ja Kaigu talu oli külalisteootuses hubane ja õdus. Enam-vähem olin jõudnud ka kõik aknalauad ja nurgad tolmuimejaga üle käia ning magamiskohad ette valmistada. Shokolaadikook sai ka eelmisel õhtul ahju ja õnnestus hästi. Kala oli soolas ja külmkapp head-paremat täis. Nii et neljapäeva hommikul ärkasin tundega, et kõik on kontrolli all. Päris nii aga ikka ei läinud ja sain päris hea õppetunni. Hommikul ei olnud veel häda midagi, võtsin kohe rabarberikoogi ja kohupiima-rullbiskviidi ette ja teadsin, et Karin teeb veel ühe kohupiimakoogi ja kartulisalatit. Kell tiksus vaikselt kolmeni ja väikese pausi kiires päevakavas tekitasid ootamatud külalised. Mulle meeldib Kaigul võõrustada ja ilusa ilmaga on mõnus õuetoa terrassil istuda ja kohvitada-jutustada. Tundsin isegi, et väike aja mahavõtmine oli hea – jalad said puhata ja väga ei muretsenud õhtusöögi pärast. Külaliste lahkudes tekkis aga must pilv pea kohale – olin õhtu menüüd planeerides ikka väga oma võimekust üle hinnanud ja minu planeerimatus lõppes sellega, et suur osa kirjapandud menüüst jäi ikka tegemata – ei jõudnud ma tomatisalsa ega kodujuustukastme segamiseni, parmesaniga lillkapsavorm ja aasiapärased suhkruherned jäid samuti tegemata ning tagatipuks veel juba valmis tehtud seened valge veini kastmes ununesid kööki ja meenutasid ennast kell pool kaks öösel täpselt enne magamaminekut. Lisaks sai Hubert kätte ühe eelmisel päeval Kuressaarest ostetud Ciabatta-paki, nii et lõhe kõrvale mõeldud krõbe ahjusai lõppes enne kui külaliste isu.

Tegelikult ka see, mis tehtud sai, õnnestus tänu Karini ja tema ema suurele abile, kes aitasid koristada, lõikuda ja nõusid edasi-tagasi toimetada. Lisaks see äärmiselt positiivne-motiveeriv olemine, lihtsalt superarmsad olid nad!

Nüüd aga õppetunnist – esiteks planeerisin ma Jaaniõhtuks täiesti uutmoodi menüü. Kui tavaliselt on laual toite, mida olen saanud eelmisel päeval ette valmistada (a’la kasuka salat), siis seekord nõudis menüü suures osas vahetult enne toimetamist. Samas oleks saanud palju ka hommikupoole ära teha – porgandid ja kartulid lõigata ja külma vette ootele panna, samuti oleks saanud ette valmistada lillkapsad, herned puhastada ja kõik pliidi äärde valmis sättida. Liha oleks saanud samuti juba varem tükeldada ja tegelikult ka eelmisel päeval grillil testida. Seda tehes oleks hulga aega kokku hoidnud ja kindlasti varem kui kell 11 õhtul sooja toidu söömiseni jõudnud. No ja kell oli vist juba 12 läbi kui koogivalikuni jõudsime. Millest on väga kahju, sest kes siis ikka keset ööd nii väga tahab kooki süüa ja meeste maitsemeel oli selleks ajaks vist ka juba unustusehõlma vajunud 🙂

Oh, lõppude lõpuks oli aga ikka tore Jaaniõhtu ja ma loodan, et minu külalised minu desperate olemise andeks annavad. Järgmisel korral pole siis ehk enda kogemustest saadud tarkuseterad ununenud 🙂

Jaan_maasikad

 

Jaan_laud_enne_külalisi

Jaan-seltskond_2016

 

Kaigu Õuetuba

Kõik ei ole veel valmis. Kuidas saakski üks majake üldse valmis olla, kui pooled seinad puudu on :p Aga peaaegu lõpusirgel juba ja esimene külaliste võõrustamine minu töökaaslaste näol on ka tehtud. Olen ikka väga, väga õnnelik. Meie kuldlõikeline maja (see kuldlõige pärineb Raivo ideedevaramust muidugi) kukkus täpselt selline välja, nagu oma peas olin kokku leiutanud  ja vist isegi veel parem. Terrassi ehitasime suuremaks kui esialgu plaanisime ja suure majaga sarnase ilusa aiapiirde ka. Ma küll kujutan ette, et meie arhitekt Illimar Truverk ei ole karjuvas vaimustuses sellest stiilide tohuvabohust, kuid mulle meeldib. See olemine ja see fiiling ja see mugavus ja õhtune loojuv päike 🙂 Ja mälestus sellest, kuidas ma seisin sellel muruplatsil päikese käes eelmisel suvel, kui veel isegi täpsed mõtted enda peas ei olnud settinud ning unistasin selles kohast. Ja arutasime Raivoga, et peakski äkki ühe katusealuse juurde ehitama. Või kui me Raivo, Elise ja Katarinaga 2008. aastal just selle koha peal asetsenud väikeses kämpingumajas esimest korda Kaigu talu värskete omanikena ööbisime.

Praegu, ilma seinteta majas istudes, kus miski ei piira vaadet metsale ja põllule, on isegi oma visuaalsed eelised. Lihtsalt tahaks külma tuule eest sellel soojavaesel suvel peitu pugeda, kaminaga toa soojaks kütta ja siis lihtsalt nautida. Ausalt öeldes isegi ei tea, kuidas ma raatsin seda Kaigul olemise aega enam tulevikus rohimise/koristamise/kokkamise peale raisata 😉

 

ouetuba_1

ouetuba_8

Diivanid tellisin Iskust ja tugitoolid Softrendist. Tugitoolide katted on ostetud Laura Ashley veebipoest.

ouetuba_laud

Tammepuidust lauad valmistas minu jooniste järgi meie pere hea mööblimeister Kermo Kesa. Lauad on viimistletud õlivahaga.

ouetuba_2

Kilim vaip on valmistatud Afganistanis. Veebipood Carpet Vista on olnud minu vaipade tellimisel hea koostööpartner.

 

ouetuba_11

Suur söögilaud mahutab 12 inimest päikeseloojangu taustal õhtusööki nautima. Toolid firmalt Sika-Design.

 

ouetuba_6

Ilmastikukindel korvmööbel on firmalt Sika-Design ja kiik Dedon’lt.

ouetuba_7

Vastupidavast mdf-plaadist köögimööbli valmistas samuti Kermo Kesa. Ahi kütab mõnusat soojust, seda isegi praegu, kui pooled seinad majal veel puuduvad. Meie õuetoale paneb mugavuse tipu kohvimasin, veinikülmik ja üks pisike tööpinna all asetsev külmik, kus on hea hoida pealelõuna-kooki, mahla või kohvi peale piima-koort.

Sauna remont, vol. 1

Otsisin üles oma postituse, mille olin kirjutatud 14. aprillil, päev varem kui olime alustanud sauna remonti. Täna on 13. juuli ja nüüd oleme paar nädalat saanud oma uut, remonditud sauna kasutada. Aga ikka ei ole veel kõik valmis – minu tellitud Bisazza mosaiikplaadid osutusid ehitajale täielikuks peavaluks ja niimoodi neid paigaldada, nagu tegelikult peaks olema, lõpuks ei saanudki. Isegi klaasimeistrid ei suutnud mosaiikplaadikesi sirgelt lõigata, nii et lähedalt vaadates näeb dushisein välja selline, nagu ehitus oleks toimunud Türgis või Egiptuses, mitte meie kvaliteetses Eestis. Valmis ei ole ka veel mosaiikplaadiga kaetud riiulid, mis dushiseina sisse peaksid tulema. Klaasimeistrid on kahe riiuliga juba nädal aega vaeva näinud ja mosaiikplaate klaasist riiuli külge sulatanud, lausa kunstnik on kaasatud, kuid ma veel ei tea, millisena ja millal ma need riiulid lõpuks saan.

Mõned kurvad takistused on viimase kolme kuu jooksul veel ette tulnud, s.h põrandaaluse elektrijuhtme läbilõikamine põrandaplaadi paigaldamise käigus ja ilusale tiigipõrandale kriimude tekitamine ühel peaaegu ilusal päeval, kuid suures pildis olen ikkagi rahul – saun on täpselt nii ilus, kui ette kujutasin. Isegi liiga ilus. Klaasi, läikivaid pindu ja peegelduvaid valgusteid on liigagi palju, nii et pea kipub sauna minnes ringi käima. Aga lõppude lõpuks näeb meie uus saun välja nagu moodne SPA – seal kohe tahaks toimetada, ennast hellitada ja ilusaks saada 🙂 Ju varsti jälle ununeb see ehituse jant ja peagi keerlevad peas uued plaanid!

VAADE_EESRUUMIST

SAUN_KAPID

DUSHIRUUM_LEILIRUUM

KRAANIKAUSS

LEILIRUUM

Tomatitaimed said kasvuhoonesse

Täna käisime Luige laadal ja ostsime ära kõik tomatitaimed Saaremaale ja linnakoju. Uskumatu, kuid osad sordid, mida tahtsin, olid laupäeval kella kaheteistkümneks juba osadel müüjatel otsas. Samas valik, mille tegime, oli ikkagi päris kirju. Ja no Mallet ja Tolstoid jätkus mõlemat kaks taime ikkagi, lisaks veel kolme eri sorti kollast tomatit, Härja süda, Valve ja veel mingid, mille nime ma juba ära unustasin. Kokku 25 taime.

Nüüd jääb veel pöialt hoida, et taimekesed ilusasti kasvaksid ja öökülma ei tuleks enam ja et maakoju mõeldud taimed ka kenasti järgmisel nädalal Saaremaale transporditud saaks.

kasvuhoone_1 kasvuhoone_2 kasvuhoone_3

Sauna remont

Unistada mulle meeldib. Vōin aastaid unistada tulevastest reisidest, jōuludest,  lusast suvest, uutest lille- või köögiviljapeenardest vōi sellest, milliseks ma kujundaksin oma kodu, kui saaksin selle otsast uuesti üles ehitada. Kōik sedasorti unistused ei pea täituma, kuid mõnedel on kalduvus, õnneks, ka reaalsuseks saada. Kaks aastat tagasi vōtsime ette põhjaliku kodu ümberehituse majapidamisruumi, köögi ja auto varjualuse osas ja olen ka täna väga õnnelik ja rahul tehtu üle. Stress oli muidugi suur – elada pea kuu aega ilma köögita oli ikka liig, mis liig. Mitte ainult see, et ei saanud kodus süüa teha, vaid ka tolm ja segadus, mis selle kõigega kaasnes, oli lihtsalt muserdav. Samas  kui tulemus pakub rahulolu ja rõõmu paljudeks järgmisteks aastateks, siis lühiajaline ebamugavus tasub ju ära.

Loodan väga, et meie eile alanud sauna remont õnnestub samuti ja paberil planeeritu saab ilusaks reaalsuseks. Ainult vannitoa pesemistingimustega hakkamasaamine on jälle tülikas, kuid iga päev viib mind uuenenud saunale ju lähemale, nii et ega muud polegi, kui mulle palju jõudu soovida. Ühel päeval saan ehk jälle kuuma leiliruumi astuda ja rahulolevalt naeratada ja nii ka järgmised 15 aastat 🙂

 

Meie dushiruum-saun enne remonti

 

Leiliruum enne remonti

Väike visioon

 

Ühe laupäevahommiku kritseldus – veidi täpsem visioon

 

Remondi teine päev

 

 

 

Esimesed kevadised toimetused õues

Möödunud laupäeval oli lihtsalt imeline ilm. Ilmaennustus lubas 16 kraadi sooja ja päikest juba nädala keskel, nii et ootasin nädalavahetust kannatamatult ja toimetusi hoolikalt planeerides. Reede õhtul aias tiiru tehes motivatsioon veidi kadus, sest peenrad ja kogu olemine õues tundus ikka väga räsitud ja talvest veel kõle. No aga nagu alati, lohutasin end mõttega, et kõike ja korraga ei pea ju tegema.

Hommikul Hansaplantist võõrasemad ja muld ostetud, saime Katarina abiga lilled üsna kiiresti potti. Edasi külvasime herneid ja hakkasin otsast köögiviljapeenart korrastama. Pean ütlema, et (maasikataimed välja arvatud) tänu sügisel tehtud koristustööle läks peenra korrastamine päris kiiresti ja väikseid rabarberinupse nähes tõusis tuju. Maasikatelt said ka lõpuks kuivanud lehed ära lõigatud, kuigi paras jantimine oli ikka sellega. Ma ei ole siiani aru saanud, kas peaksin maasikataimedelt lehed sügisel ära lõikama või mitte. Raamatud räägivad ainult kuivanud lehtede eemaldamisest, kuid minu meelest kuivavad kõik vanad lehed kevadeks ikkagi. Nii et ei tea ja ilmselt tuleb veel tarkust koguda.

Päris korralik tegemine oli ka lillepeenardega. Hubert oli endale terrassiäärsesse peenrasse mõnusa suurte aukudega pesa meisterdanud, nii et see nägi välja nagu künklik jalge alla tallatud ja songitud põld, mitte õitsvate põõsastega ilupeenar. Natuke proovisin labidaga päästa, kuid kahtlane tunne on, kas sealt midagi ilusat enam tuleb.

Kogu sellele rassimisele pani ilusa punkti võimalus terrassil päikese käes istuda, tehtut nautida ja unistada – juba kahe kuu pärast on siin kõik roheline ja lilli täis. Ohhh, ilus ikka see ootamise aeg, hoolimata nohust, mille ilusast nädalavahetusest sain 🙂

Seekord sai esimesed võõrasemad rõdukastidesse istutatud juba 11. aprillil

Maasikapeenra kuivanud lehed valmistavad veidi muret – kas peaks sügisel äkki kõik lehed ära lõikama, kevadeks kuivavad nad nagunii..

Minu ilusad kollased krookused, mis ma eelmisel sügisel mulda pistsin

Roosid sellel suhteliselt soojal talvel peaaegu kahjustada ei saanudki ja tulbid on ka juba korralikud lehed kasvatanud

Esimene külv

IMG_2322.JPG

 

Natuke nadi öelda, et kevad läheneb suure kiirusega, kuid just selline tunne on viimased paar nädalat, sest pole jõudnud aianduskeskusesse kevadisi seemneid valima-ostma. Mitte et porgandi – või peediseemned praegu külvata tahaksid, vaid mure oli eelkõige tšilli pärast, sest jaanuari lõpuks peaksid need mulda saama. Vähemalt eelmisel aastal jõudsin jaanuaris sabast kinni ja tšillisaak oli täitsa korralik.

Täna siis võtsin rattad alla ja sõitsin Hansaplanti. Tšillivalik oli võrreldes eelmise aastaga kehv, kuid kuna mul oli plaanis nagunii ainult Cayenne pipart kasvatada (teistest lihtsalt suurt midagi eelmisel aastal välja ei tulnud), siis see mind ka väga ei morjendanud. Küll aga otsustasin sellel aastal külvata veidi teisiti ja mulla-väetamise-graanulitega mitte jännata. Ma loodan nüüd väga-väga, et need turbatabletid ennast õigustavad ja seemned seal ilusasti tärgata saavad. Eks siis paari-kolme nädala pärast paistab 🙂

Kolm nädalat hiljem. 12-st külvatud seemnest tärkas viis tšillitaimekest. Kui eelmisel aastal läksin külvamistega hoogu ja aknalaual sirgusid erinevat sorti tšillid, paprikad ja tomatid, siis sellel aastal olen väga tagasihoidlikult alustanud. No tegelikult piisab mulle ju viiest tšillitaimest ka ;)

Kolm nädalat hiljem. 12-st külvatud seemnest tärkas viis tšillitaimekest. Kui eelmisel aastal läksin külvamistega hoogu ja aknalaual sirgusid erinevat sorti tšillid, paprikad ja tomatid, siis sellel aastal olen väga tagasihoidlikult alustanud. No tegelikult piisab mulle ju viiest tšillitaimest ka 😉

Selgase külast

Selgase on iidne küla. Vanim asustusjälg on pärit nooremast kiviajast (umbes 5000-1800 aastat eKr), milleks on venekujuline kivikirves. Pronksiaja lõpult (u. 500 aastat eKr) on pärit mõned kivikalmed, mis asuvad Mustjala—Kihelkonna maantee ja Alasele mineva tee ristmiku lähedal. Neist mõnikümmend meetrit ida pool on noorema rauaaja (umbes 800-1050. aastast) kivikalme, mida rahvasuu Rootsi kuninga hauaks kutsub.

Pidula, Abula, Kõõru, Selgase piirkond oli I aastatuhande lõpul eKr kuni meie ajaarvamise alguseni üks tähtsamaid Loode-Saaremaa asustuskeskusi.
Kõige vanemad selles piirkonnas välja selgitatud põllud on pärit paari tuhande aasta tagant. Selgase on üks neid paiku, kus levivad kerged mullad, mis primitiivsete maanharimisvahenditega kõige kergemini saaki annavad. Sellest ka põlluharimise ja asustuse pikk traditsioon. Selgasel nagu ka teistes ümbruskonna külades on aga silmatorkavalt suur olnud ka teiste elatusalade osatähtsus, nagu tõrva- ja lubjapõletamine, puutööndus. Sellest
annavad tunnistust mitmed endiste lubja- ja tõrvaahjude jäänused. 1860. aastate lõpul, eriti pärast 1868.a. viljaikaldust lisandus Selgase küla
traditsioonilistele tegevusaladele veel üks – suvine töölkäimine mandri mõisates. Peamiseks tööks sai kraavikaevamine. See tegevusala püsis ka 20. saj. algul. Talude päriseksostmine algas 19. saj. 70. aastatel Mustjala riigimõisa maadel ja lõppes 20. saj. algul Pidula mõisale kuuluvate maadega. Kohtade päriseksostmise järgset aega kuni 30. aastate lõpuni võib pidada Selgase küla hiilgeajaks. Elati küll suhteliselt vaeselt ja lisa tuli teenida ka kodust kaugemal, ometi oli külas 28 suitsu, kõigil oma katus pea kohal ja tühja kõhtu ei kannatanud keegi. Need pered olid järgmised: kaks Võismat, Alase, Välja, kaks Kaldat, Värava, Peetri, Kaigu, Mihkli, Saadu Paadegu, Männigu, Jaagu, Liuma, Riina, Juhani, Kopli, Adri, Alliga, Jurna, Ridiga, Lepa, Toompuu, Kõnnu, Metsa, Allivare, Miiligu. Enne sõda töötas Selgasel ka lauavabrik, mis oli tol ajal Mustjala valla ainus tööstusettevõte. Sõjajärgsel ajal on Selgasel hulk aastaid dolomiiti murtud ning seda tehakse veel tänagi.

1572 loodi Selgase karjamõis. Nimelt läänistas hertsog Magnus 1572.a. Diedrich von Essenile meeslääniõiguse järgi Pidula vakusest Selgase (saksa keeles kirjutatud ka Selliel, Selli, Zellie) külast kolm tühja adramaad ja kaks üksjalga ning Abula vakusest Rahtla (Rachtel) külast 1 üksjala, millistest maadest kujuneski Selgase mõis. 1690.a. tagastati Selgase, kuid taastati Essenitele 1730.a. 1737. aastal müüs Diedrich von Essen Selgase mõisa maanõunik Mathias Chr. Stakelbergile, kes ühendas ostu Pidula mõisaga. Pidula mõis ja sellega koos endise Selgase mõisa maad läksid abielusidemete tõttu 1787.a. Tollidele.

Kuni 1646. aastani kuulus Selgase Kihelkonna kirikukihelkonda. Pärast seda sai Mustjala oma pastori ja muutus iseseisvaks kirikukihelkonnaks, mille koosseisu läks ka Selgase küla. Kui 1784.a. loodi külakoolid, siis tehti üks neist ka Selgasele. Mis aastal täpselt kool loodi, pole täpselt teadagi ent 1817. a. õppisid Selgase külakoolis Selgase ja Jauni lapsed ning koolmeistriks oli Jurna Mats. 19. saj. lõpul ja 20. saj. algul õppisid Selgase lapsed juba Maeva külakoolis.

Selgase külast on üles kirjutatud ka hulk rahvaluulet. Peeter Süda on kirja pannud Kõnnu Kaarli nooriku Mari hukkamise ja Reo Risu tekkeloo. Pulmakombeid ja laule on üles kirjutatud Jaagult pärit Reet Nõmmelt. Terve Mustjala kihelkonna tuntumaid rahvalaulikuid on olnud Rahtla külas sündinud, 1858. a. Selgase Peetri Taavitiga abiellunud Reet Kaju. Tema pojatütar Leen Peru, samuti tuntud laulik, on oma vanaema meenutanud:
“Ta laulas palju laule. Meil naised kedrasid peaaegu iga õhta tule otsa all ja laulasid. Siis tulid Pidula Toll ja Kõnnu Sass (endised Pidula ja Kõnnu mõisnikud) sinna sisse kuulama ja laule kirjutama. Vanad naised laulsid ja saksad käisid sageli seal kuulamas.”

Selgase kaart aastast 1933:

Selgase_1933

http://www.ra.ee/dgs/_display.php?web=.saaga_laiendus.kaardid&fns=ERA.T-3.24.870&pgn=&img=erat-0-3_024_0000870_00001_k1.tif&tpl=zoomify&prc=100&hash=d0fb3b8e7527c59837a65c5933c26c05