Pistou supp

pistou1

See on imehea värsketest koostisosadest kiiresti valmiv supp, mida tegime Raymond Blanc’i kokakoolis eelmisel nädalavahetusel. Supile annab eriliselt hea maitse pesto, mille saab juba paar päeva varem valmis teha. Tore on teada, et selle toidu üle käib vaidlus prantslaste ja itaallaste vahel, kes mõlemad väidavad, et selle supi algversioon on nende riigist pärit. Seda seetõttu, et nimi ‘Pistou’ on sarnane itaallaste ‘pesto’-le. Samas on prantslaste pistou tehtud basiilikust ja küüslaugust ning pistou on just selle supi põhjaks. Sõna ‘pistou’ on ilmselt pärit vanast prantsuse sõnast ‘pesto’, mis tähendab ‘pestle’ ehk eesti keeles uhmrinui, millega hakiti basiilik ja küüslauk. Või no vähemalt saime sellise selgituse prantsuse koka omanduses olevast kokakoolist 🙂

Allolevatest kogustest piisab neljale ning supp valmib 15 minutiga kui valmis pesto kohe võtta on.

Pesto koostisosad:
30g /1 peotäis basiilikulehti ja varsi, mida on 3 sekundit blanšeeritud ja külma veega loputatud
20g küüslauku/4 küüslauguküünt (mina panin vähem, ainult 2 küünt, meil saadaolev küüslauk on vist kangem)
100 ml neitsi-oliiviõli
1 näputäis meresoola
2 näputäit valget pipart

Supi koostisosad:

60g/4 spl neitsi-oliiviõli
60g/ 1/2 keskmist sibulad, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
90g/1 tk keskmist porgandit, kooritud ja hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
50g/1/2 varssellerit, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
90g/1/2 väikest fenkolit, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
5 g/5 näputäit meresoola
1/2g /1 näputäis jahvatatud valget pipart

700g keevat vett
50g värskeid herneid
25 g väikest suvikõrvitsat, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
100 g kirsstomateid

Supi lõpetuseks:
50g värsket pestokastet
40g riivitud parmesani

Suppi söömas :)

Pestokastme jaoks haki kõik koostisosad mini-hakkijas (mina kasutan Kitchen Aid versiooni), maitsesta soola ja pipraga. Hoia külmkapis kuni tarbimiseni.

Hauta köögiviljad, v.a tomat, oliiviõlis 3 minutit. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa keev vesi ning keeda 3-4 minutit. Viimasel minutil lisa poolitatud tomatid, pesto ja riivitud parmesan. Maitse ja korrigeeri soola-pipraga, kui vaja. Lisa veidi sidrunimahla. Serveerimisel raputa peale veel parmesani.

Suppi söömas :)

Suppi söömas 🙂

Pizza Margherita

Kõik pizzad, mida ma siiani oma elus olen kodus teinud, on n.ö ‘eestindatud’ – paksu  ja pehme pärmitaignapõhjaga ning rikkaliku kattega. Tegelikult aga on ju selle ehtsa õhukese põhjaga Itaalia pizza tegemine kõige lihtsam ja sobib laupäevasesse päeva hästi – hommikul saab taigna kerkima panna, siis poes ära käia ja pizzale sobivad katted osta, kokku segada tomatikaste ning 8 minutit ahjus ja ongi valmis! Kuna ahjus olemise aeg on lühike, saab iga pereliige ka just enda jaoks sobiva katte kokku panna – allolevas retseptis jagub pizzapõhjasid just neljale.

pizza_margherita

Pizzapõhi:
10 g värsket pärmi või 5 g kuivpärmi
325 ml leiget vett
500 g Itaalia ‘0’ jahu
2 tl soola

Tomatikaste:
400 g Itaalia konserv-ploomtomateid
1 kuhjaga tl kuivatatud oreganot
1 tl soola
2 spl oliiviõli

2*125g palli pühvli-mozzarellat, nõrutatud ja viilutatud
peotäis värskeid basiilikulehti

Sega pärm leige veega. Sega jahu ja sool. Vala jahu kaussi ning tee keskele väike süvend. Vala pärmivesi süvendisse. Sõtku (mina tegin seda Kitchen Aid abil) tainast 10 minutit. Määri kauss õliga ning tõsta taignapall sooja kohta kerkima. Kui tainas on kerkinud kahekordseks (võib võtta 1,5 tundi – 2 tundi aega), sõtku tainast uuesti ning jaga neljaks väiksemaks palliks. Kergita uuesti, kuni pallid on mahult kahekordsed.

Kuumuta ahi 280-kraadini. Kui kasutad pizza-alust, siis hoia ka see ahjus, et pizzapõhi ka alt hästi krõbedaks küpseks.

Tomatikastme tegemiseks purusta ploomtomatid saumikseriga. Lisa oregano, sool ja oliiviõli ning sega hästi läbi.

Rulli taignapall jahusel laual ümmarguseks ringiks. Tõsta see kuumale pizza-alusele, määri tomatikastmega ning pane peale mozzarella-viilud. Küpseta ahjus 8-10 minutit. Tõsta pizza taldrikule ning aseta peale värskeid basiilikulehti.

Variatsioonid:
Meie peres on Katarina lemmikuks lihtne Margherita-pizza, kuid mulle meeldib katteks peale panna ka veidi teravat chorizo-vorsti ning värsket tomatit. Hea lihtne lõuna oli 🙂

pizza_vorstiga

Juustu-sibula ahjusai

Küll ikka mõni asi võib olla lihtne, aga hea. Eile käisime naabritel külas ja Raivo tuli mõttele teha külakostiks kaasa juustu-sibula saia, mille retsepti naabrinaine Ene jupp aeg tagasi ise FB-s jagas. Saiaga kohale jõudes oligi omamoodi tore kuulda, et Ene ise ei olnud veel saiategemiseni jõudnudki 🙂

IMG_3589.JPG

 

 

Suussulava saia tegemiseks on vaja järgmist:
1 ümmargune päts saia (selline umbes 20 cm läbimõõduga)
100 g juustu (meie kasutasime Atleet’i)
100 g mozzarellat
70 g võid
2 tl seesamiseemneid
u. 5 rohelist sibulat

Kuumuta ahi 180 kraadini.

Sulata või. Haki sibul. Sega või, sibul ja seesamiseemned. Lõika saiale ruudud peaaegu põhjani. Viiluta juustud. Pane saiaruutude vahele juustutükid. Tõsta lusikaga lisaks sibula-või segu.

Mässi sai fooliumisse ning küpseta 15 minutit. Eemalda foolium saia pealt ja küpseta veel 10 minutit. Ja valmis ta ongi!

 

Raymond Blanc’i tomatipirukas

Raymond Blanc on prantsuse juurtega Inglismaa üks respekteerituim kokk, kes on kirjutanud palju häid kokaraamatuid, teinud lahedaid kokasaateid ja omab kahe Michelini-tärni hotell-restorani Le  Manoir aux Quat’ Saisons Oxfordshire’s. Tema kokaraamatud ei ole mitte ainult ilusaid pilte täis prantsusekeelsete nimetustega koostisosade kogumikud, vaid tõeliselt põhjalikke valmistamisõpetusi sisaldavad häid toite kuhjani täis olevad õpikud. Siiski, üks tema kokaraamatutest, ‘Kitchen Secrets’ on just täiesti tavalisele, mitte iga päev  gurmaanisööki valmistavale kodukokale mõeldud ja see leiab minu köögis ka tihedat kasutust. Siinolev lihtne ja hea suvepirukas, mille retsepti viitsisin salvestamise eesmärgil üles kribada,  on samuti sellest raamatust pärit.

tomatipirukas_1

Nelja pisikese ülimaitsva ja ülilihtsa suvistest tomatitest tehtud piruka tegemiseks läheb vaja:

Põhi:
250 g võiga lehttainast

Täidis:
1 keskmise suurusega punane sibul, peeneks hakitud
6 spl neitsi-oliiviõli, pluss veidi pintseldamiseks
1 tl tüümiani lehti
4 näpuotsatäit meresoola
värskelt jahvatatud pipart
umbes 40 punast ja kollast kirsstomatit, poolitatud
1 mozzarella-pall, viilutatud
16 musta kivideta oliivi, kolmeks lõigatud
16 basiilikulehte

Serveerimiseks:
Pestot (soovi korral)

Põhjade ettevalmistamiseks lõika lehttaigen neljaks võrdseks palliks ning rulli pallid kergelt jahusel laual umbes 18 cm diameetriga ja 2 mm paksusega ringideks. Aseta lehttaignaringid küpsetuspaberitele üksteise peale ja pane 5 minutiks sügavkülma. Lõika 16 cm läbimõõduga taldriku abil ringid ühtlaseks. Tee noaga ringidele umbes 1 cm kaugusele äärest kerge sisselõige ääre moodustamiseks. Aseta ringid umbes 30 minutiks külmkappi.

Kuumuta sibulaid, õli, tüümianilehti, soola ja pipart väikeses potis madalal kuumusel umbes 8 minutit. Ära lase sibulal pruunistuda. Maitse ja lisa vajaduse korral soola või pipart. Aseta kõrvale jahtuma.

Kuumuta ahi 230 kraadini. Aseta pizzakivi või ahjuplaat ahju keskele soojenema.

Võta lehttaigna ringid külmkapist välja. Tõsta kuumutatud sibulad taignale noaga joonistatud ringi sisse ning kata tomatipoolikutega hästi tihedat. Määri tomateid ja piruka ääri oliiviõliga ning maitsesta soola ja pipraga.

Tõsta taignaringid koos küpsetuspaberiga ettevaatlikult eelkuumutatud pizzakivile või ahjuplaadile ning küpseta 12 minutit. Tõsta siis ahjust välja ning aseta pirukatele mozzarellaviilud ning oliivitükikesed. Küpseta veel 2 minutit, seejärel võta ahjust välja ning lase 5 minutit seista.

Kaunista pirukad basiilikulehtede ning soovi korral pestoga.

tomatipirukas_3

 

Kana kotlett

Kas Sa tead, kuidas on ‘kotlett’ inglise keeles? Cutlet. Aga Itaalia keeles? Cotoletta 🙂 See teadmine jõudis minuni täna hommikul, kui sirvisin Itaalia kokaraamatut “Polpo’, mille Elise mulle jõuludeks kinkis. See kokaraamat on eriline, sest seal on väga palju retsepte, mis on justkui minu lapsepõlvest pärit, kuid nimi on teine. Näiteks nagu ‘Chocolate salami’, mis näeb välja täpselt nagu ‘Kirju koer’. Ainuke erinevus minu ema retseptiga on, et marmelaadi asemel on kasutatud kuivatatud puuvilju ja “Ekstra” küpsiste asemel on ‘Savoiardi’ küpsised. No ja ema lisas alati ka rummiessentsi, mis mulle väga meeldis. Aga sellest ei tahtnud ma kirjutada. Lihtsalt – tänane plaan oli Parmesani risotto kõrvale teha õhukeseks tambitud ja paneeritud kanafileesid, mille tegemise õpetus ‘Polpo’ kokaraamatus on ja mida Itaalias kutsutakse ‘Chicken Cotoletta’-ks (jah, meil Eestis on kotlett tavaliselt ikka hakklihast tehtud). Mitte, et see tegemine kuigi keerukas oleks, tegelikult polegi siin muud vaja kui kanafilee olemasolu ja puhast loogikat. No aga kokaraamatust näpuga järje ajamine lihtsalt meeldib mulle 🙂

chicken_cotoletta

Neljale sööjale on vaja:
2 broileifileed
Soolahelbeid ja musta pipart
Poole sidruni mahl
peotäis nisujahu
3 muna, kergelt kahvliga segatud
umbes 300 g riivsaia
Oliiviõli (mitte külmpressitud, vaid ikka praadimiseks mõeldud oliiviõli)

Lõika kanafileed keskelt pikkupidi, paralleelselt lõikelauaga, pooleks. Aseta fileed ükshaaval toidukile vahele ja haamerda lihavasara sileda poolega ühtlaselt umbes 3mm paksuseks. Maitsesta soola ja pipraga ning piserda sidrunimahlaga.

Pane kolme eraldi kaussi jahu, segatud munad ja riivsai. Kuumuta pann ning vala õli pannile. Aseta fileed kõigepealt jahusse, siis munasegusse ning siis riivsaia kaussi. Prae fileed mõlemalt poolelt kuldpruuniks. Mina panin fileed veel 5 minutiks 180 kraadi peale ahju, et kindel olla, et kana tooreks ei jää. Maitseb imehea! 🙂

 

Parmesani risotto

Täna oli eriline tahtmine teha üks õnnestunud risotto. Täpselt selline, nagu restoranis pakutakse. Võtsin oma “Italian Cookery Course” raamatu ette ja hakkasin siis pihta. Pean ütlema, et tahtmine õnnestuda oli suur ja maitse timmimiseks ja riisiterade sobivalt pehmeks saamiseks oli vaja nii kannatust kui ka retsepti koostisosade täiendamist. Seda viimast eelkõige seetõttu, et õige parmesanirisotto maitses peaks minu meelest tunda olema valget veini ja seda retsept otseselt ette ei näinud. Et aga risotto oma õige konsistentsi saavutaks, pidin ikka usaldama oma kõhutunnet ja maitsemeelt, mitte retseptis toodud ajanorme.

 risotto_parmesan_2

Risotto tegemiseks ei lähe palju vaja:
80 g võid
1,5 liitrit kanapuljongit (tunnistan, kasutasin kanapuljongipastat ja ei keetnud puljongit ise. Ise tehes oleks maitse kindlasti parem.)
Pool sibulat, hakitud
Soola ja pipart
1,5 dl valget veini
400 g risottoriisi (Arborio)
50 g värskelt riivitud Parmesani

Sulata potis keskmisel kuumusel 50 g võid. Hoia kanapuljong väiksel kuumusel valmis. Lisa sulavõile sibul ja kui puljongis ei ole soola ja pipart, siis ka maitseained. Hauta umbes 10 minutit, puidust lusikaga pidevalt segades. Lisa riis ja sega veel 3-5 minutit pidevalt segades nii, et kõik riisiterad oleks võiga kaetud. Jälgi, et riisiterad ei pruunistuks. Lisa 500 ml kuuma puljongit ja sega kiiresti. Edasi lisa kulbikaupa puljongit iga kord, kuni vedelik on riisiteradesse imbunud ning segades tekib poti põhja väike noorkuu-kujuline triip. Sedasi vedelikku lisades ja segades tuleb toimetada seni, kuni riis on sobivalt pehme. Minul kulus selleks umbes 30 minutit. Nüüd lisa valge vein ja sega, kuni ka see on riisiterade sisse imbunud. Võta pott tulelt ja sega risottole juurde Parmesan ja 30 g võid. Serveeri kohe.

 

Teryaki seafilee nuudlite ja köögiviljadega

Ma ei ole tükk aega ühegi kodus tehtud toiduga nii rahul olnud. Ausalt. Kõik maitsenüansid kastmes olid paigas, seafilee õrn ja mahlane, porgandid-herned veidi krõmpsud ja jaapani tatra-rohelise tee nuudlid ka väägaaa head 🙂 Retsept jäi eile silma Mari-Liis Iloveri blogist ja meeldis mulle eriti, sest aasiapäraste koostisosadega oli jäädud põhjamaiselt sobivaisse piiridesse, s.t toidu valmistamine kilode kaupa purgikeste kojutoomist ei eeldanud. Retseptis toodud kogusest piisas täpselt meile kolmele – mitte midagi üle ei jäänud ja kõht sai täpselt nii täis, et üks kohvi ja tükk rabarberikooki ka veel peale mahtus.

teryaki_seafilee

 

Teriyaki seafilee

1 väiksem sea sisefilee, 400-500 g
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 küüslauguküüs
0,5 dl heledat sojakastet
0,5 dl mirinit
0,25 dl rafineerimata suhkrut

Kaste nuudlitele
3 sl heledat sojakastet
1 sl seesamiõli
1 tl riisiäädikat
1 tl rafineerimata suhkrut

Nuudlid köögiviljadega:
100 g nuudleid (kasutasin jaapanipäraseid tatra-rohelise tee nuudleid , aga võib kasutada ka muid mitte-riisi-nuudleid)
1 suurem porgand või 2 väiksemat
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 küüslauguküüs
peotäis rohelisi peenikesi aedube (võib asendada suhkruhernestega, neid pole enne vokkimist tarvis läbi keeta, piisab keeva veega ülevalamisest ja otste äralõikamisest)
1 sl röstitud seesamiseemneid
hakitud rohelist sibulat
vokkimiseks õli (1-2 spl pähkliõli sobib hästi)

Lõunast ettevalmistamist alusta hommikul ja pane seafilee marinaadi. Sega kokku marinaad (teriyaki kaste). Riivi ingver ja küüslauguküüs, sega omavahel sojakastme, mirini ja suhkruga. Sega kuni suhkur on lahustunud. Puhasta filee kelmetest, tõsta kaussi või karpi, vala kaste peale ja lase vähemalt 2 tundi külmas maitsestuda. Keera liha vahepeal paar korda, et kõik küljed maitset saaksid.
Tõsta seejärel liha koos marinaadiga ahjuvormi ja küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Esimesed 15 minutit küpseta lahtiselt. Teriyaki kaste hakkab kuumuse mõjul paksemaks ja tumedamaks muutuma, pintselda sellega küpsemise ajal liha pealt mõned korrad. Kui 15 minutit möödas, keera liha ümber ja kata vorm fooliumiga. Küpseta lõpuni. Keera ahjukuumus kinni ja lase lihal kinnises ahjus 10-15 minutit seista.
Sega kokku nuudlite kaste. Keeda nuudlid vastavalt pakil olevale õpetusele. Loputa sõelal külma vee all ja jäta sõelal ootele.
Enne wokkimist
Valmista ette köögiviljad. Ribasta porgand. Haki ingver ja küüslauk peeneks. Lase potis vesi keema ja keeda ube 5 minutit, nii et nad jäävad kergelt krõmpsuks. Nõruta.
Kuumuta vokkpannil õli. Vala pannile porgand, ingver ja küüslauk ja voki paar minutit. Lisa nuudlid ja oad (või suhkruherned) ning kaste ja sega kõik vokkides läbi.
Serveerides tõsta kaussidesse nuudleid köögiviljadega, nendele sealihaviilud, millele nirista teriyaki kastet ahjuvormist.
Puista peale hakitud rohelist sibulat ja seesamiseemneid.
teryaki_seafilee_3

 

Coq au Vin

Kirjutasin oma eelmise toidu-teemalise postituse 24. veebruaril, s.t peaaegu 2 kuud tagasi. Aeg lendab kiiresti ja ilmselt siis on kõik nädalavahetused olnud muid toimetusi täis, nii et midagi huvitavat ei ole pliidile sattunud. Aastaaruannete lõpetamised, reis, üks nädalavahetus Londonis ja sauna remondi ettevalmistusööd on ka võtnud kogu aja, kuni märkasin, et eelmisel nädalavahetusel tehtud (järjekordne) hakklihakaste ja kartulipudru jäi kappi seisma ja läks lõpuks Huberti toidulauale. Nii ei lähe teps mitte ja otsustasin tänasel laupäeval ennast kätte võtta ja miskiti huvitavamat valmistada.

Coq au Vin ehk kanapada veinikastmes on prantsuse köögi valdkonda kuuluv eelmise sajandi algusest pärinev toit, mis millegipärast sobib minu meelest kevadesse. Seda võib-olla tema kõrvale sobivate värsket laadi lisandite tõttu.

Coq au Vin

Coq au Vin tegemiseks läheb vaja:
50 ml toiduõli
1 kg kanakintse
150g shalottsibulaid
üks küüslaugupea
300g pruune shampinjone
1 pudel punast veini (näiteks Pinot Noir)
100g võid
50g nisujahu
mõned oksad tüümiani
4 loorberilehte
2tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart

Prae kanakintse õlis ja tõsta kaussi. Lisa pannile lootsikuteks lõigatud sibul ja tükeldatud küüslauk ning prae keskmisel kuumusel veidi. Tõsta kanakintsud potti tagasi ja vala peale punane vein. Lisa loorberileht, sool ja pipar ning hauta madalal kuumusel 1,5 tundi.

Pruunista vahepeal seened kuival pannil. Näpi jahu ja või purutaoliseks massiks. Kui kana on 1,5 tundi haudunud, lisa seened ja jahu-või segu potti ning hauta veel 15 minutit. Kontrolli maitset ja vajadusel lisa pipart või soola.

Coq au Vin kõrvale sobivad hästi värsked kartulid ja roheline salat ning kuna laual olid eile mulle suure tunnustuste puhul kingitud (just nagu Monet’ maalilt pärit) väga-väga ilusad lilled, siis täna otsustasin nende kõrvale magustoiduks väikese õuna-ploomi koogi ka ikka ahju visata 😉

Õuna-ploomi kook

Õuna-ploomi kook

 

 

Borš

IMG_2320.JPG

 

Täna hommikul uurides, et mida pere sellel nädalavahetusel süüa tahab, vastas Katarina, et borši. Borši tegemine on ajamahukas protsess (4 tundi peab ikka arvestama), kuid kui nädalavahetusel just plaane kodust väljas olla ei ole, siis pliidil podisev supp on just see mõnus nädalavahetuse hubasuse tekitaja. Nii et võtsin supi tegemise ikka ette ja ma üldse ei kahetse – välja kukkus imehea, mitte liiga küüslaugune ega äädikane nagu veidi kartsin. Pluss veel ei pidanud ma muretsema supis oleva liha kvaliteeti pärast – absoluutselt kõige väiksemad rasvatükid said ka välja nopitud. Retsept on pärit minu Roman Zaštšerinski “Vene köök” kokaraamatust.

Vaja läheb:

1,5 kg kondiga veiseliha (kasutasin Osso Bucot)
4l vett
3 loorberilehte
10 musta pipra tera
2 nelgitera
1 sibul
1 porgand
1 küüslaugupea
100g kuivatatud ploome

1kg peeti
1tl 30%-list äädikat
6 keskmist kartulit
2 sibulat
1 porgand
veidi toiduõli
3 sl tomatipastat
1/4 valget peakapsast
1,5 sl (või rohkem) soola
1 sl suhkrut
1 tl 30% äädikat
musta pipart
5 küüslauguküünt
värsket peterselli, tilli ja rohelist sibulat
serveerimiseks hapukoort ja musta leiba

Pese liha hoolega, pane potti ja kalla peale külm vesi. Lase keema ja korja puljongilt vaht. Keeda liha 1 tund. Kui vahtu enam ei tule, lisa poolitatud sibul, porgand ja küüslaugupea ning maitseained ja ploomid. Kata kaanega ja keeda madalal kuumusel 2 tundi. Kurna puljong, tõsta liha välja ja lõika kuubikuteks.

Keeda või auruta peedid (selleks kulub umbes 1 tund), koori, riivi ja lisa 1tl äädikat, et peet säilitaks oma kauni värvuse. Pane riivitud peet kõrvale. Koori ja tükelda kartul. Haki kapsas, lõika sibul ribadeks ja riivi porgand. Prae sibul ja porgand õlis poolehmeks. Lisa tomatipasta ja hauta veel veidi aega.

Kui puljong on väga kokku keenud, siis lisa potti keedetud vett. Mulle ei meeldi kui supp on paks nagu ühepajatoit ja seetõttu lisan peaaegu alati puljongile vett, ükskõik mis suppi just parasjagu teen.

Lisa nüüd puljongile praetud sibul ja porgand ning keeda 5 minutit. Lisa kartulikuubikud ja kapsas, keeda 10 minutit. Lisa riivitud peet ja keeda veel viis minutit. Nüüd lisa lihakuubikud, maitsesta soola-pipraga-suhkru ning äädikaga ning tõsta tulelt.

Haki küüslauk ja ürdid ning lisa supile. Kata pott kaanega ja lase vähemalt 10 minutit enne serveerimist maitsestuda.

Serveeri hapukoore ja musta leivaga.

 

Kleepuvad kanatiivad

IMG_1674.JPG

 

Esimest korda kui kanatiibasid selle retsepti järgi tegin, olid Elise ja Karl ka kodus ja kanatiivad kadusid pliidi kõrval püsti seistes ja jutustades märkamatult. Ettevalmistustööd ei valmista samuti üleüldse pingutust ja tüüpilise pubi õhtusöögi saab kergesti lauale. Seda kirjutades meenubki, et peaks ükskord küüslauguleibade tegemise ka kodus ära proovima – kõrvale veel mõni õhtune hea film ja rahulolu on tagatud 🙂

Vaja läheb (kolmele):

800g kanatiibade keskmisi osasid (tiivaotsad peaks muidu ära lõikama)
soola, pipart
oliiviõli

Glasuur:
2sl võid
2sl mett
1sl heledat sojakastet
1tl paprikapulbrit
1tl Cayenne’i pipart

Kuumuta ahi 200 kraadini. Aseta tiivad ühekordse kihina ahjuvormi. Raputa üle soola ja pipraga ning piserda peale veidi oliiviõli. Küpseta 15 minutit.

Samal ajal sulata või ja mesi potis, lisa segades ülejäänud ained. Kui kõik on segunenud, tõsta pott pliidilt. Pärast ahjust võtmist määri kanatiibadele peale valmistatud kaste ja küpseta veel 20 minutit.