Kohupiimapannkoogid

 Ma ei tea, kaua ma juba olen edasi lükanud oma esimeste kohupiimapannkookide tegemist. Ema tegi siis kui laps olin ja ka hiljem, kui mul endal lapsed olid, tihti Komm Morgen Wieder‘eid, mis traditsiooniliselt on lihaga täidetud pannkoogid. Minule lihaga ei maitsenud ja ema tegi neid siis tihti hoopis kohupiimaga. Aga see kohupiima ja pannkoogi kooslus meeldis mulle juba siis väga.

Nüüd on juba mitu päeva järjest mulle Instagramis ette sattunud Pille Petersoo postitused kohupiimapannkookidest ja hing ei andnud enne rahu kui täna need pealelõunal lõpuks ette võtsin. Retsepti leidsin Nami-Nami lehelt, kuid seal kasutatud suhkrukogus tundus natuke liig, nii et vähendasin seda 60 grammilt 30-le ja olin tulemusega ise ka väga rahul 🙂

Kiirelt siis retsept ise ka:

400g maitsestamata kohupiima
60 g nisujahu (1 dl)
30 g suhkrut (0,37 dl)
0,5 tl soola
3 muna
1 tl vaniljesiirupit
praadimiseks võid

Sega kausis kõik taigna koostisained. Lase taignal toidukile all 30 minutit seista. Kuumuta pannil veidi võid ning tõsta supilusikaga pannile väiksed kuhjad. Prae pannkoogid mõlemalt poolt kuldseks.

kohup_pannkook

 

kohup_pannkook2

 

Pistou supp

pistou1

See on imehea värsketest koostisosadest kiiresti valmiv supp, mida tegime Raymond Blanc’i kokakoolis eelmisel nädalavahetusel. Supile annab eriliselt hea maitse pesto, mille saab juba paar päeva varem valmis teha. Tore on teada, et selle toidu üle käib vaidlus prantslaste ja itaallaste vahel, kes mõlemad väidavad, et selle supi algversioon on nende riigist pärit. Seda seetõttu, et nimi ‘Pistou’ on sarnane itaallaste ‘pesto’-le. Samas on prantslaste pistou tehtud basiilikust ja küüslaugust ning pistou on just selle supi põhjaks. Sõna ‘pistou’ on ilmselt pärit vanast prantsuse sõnast ‘pesto’, mis tähendab ‘pestle’ ehk eesti keeles uhmrinui, millega hakiti basiilik ja küüslauk. Või no vähemalt saime sellise selgituse prantsuse koka omanduses olevast kokakoolist 🙂

Allolevatest kogustest piisab neljale ning supp valmib 15 minutiga kui valmis pesto kohe võtta on.

Pesto koostisosad:
30g /1 peotäis basiilikulehti ja varsi, mida on 3 sekundit blanšeeritud ja külma veega loputatud
20g küüslauku/4 küüslauguküünt (mina panin vähem, ainult 2 küünt, meil saadaolev küüslauk on vist kangem)
100 ml neitsi-oliiviõli
1 näputäis meresoola
2 näputäit valget pipart

Supi koostisosad:

60g/4 spl neitsi-oliiviõli
60g/ 1/2 keskmist sibulad, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
90g/1 tk keskmist porgandit, kooritud ja hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
50g/1/2 varssellerit, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
90g/1/2 väikest fenkolit, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
5 g/5 näputäit meresoola
1/2g /1 näputäis jahvatatud valget pipart

700g keevat vett
50g värskeid herneid
25 g väikest suvikõrvitsat, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
100 g kirsstomateid

Supi lõpetuseks:
50g värsket pestokastet
40g riivitud parmesani

Suppi söömas :)

Pestokastme jaoks haki kõik koostisosad mini-hakkijas (mina kasutan Kitchen Aid versiooni), maitsesta soola ja pipraga. Hoia külmkapis kuni tarbimiseni.

Hauta köögiviljad, v.a tomat, oliiviõlis 3 minutit. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa keev vesi ning keeda 3-4 minutit. Viimasel minutil lisa poolitatud tomatid, pesto ja riivitud parmesan. Maitse ja korrigeeri soola-pipraga, kui vaja. Lisa veidi sidrunimahla. Serveerimisel raputa peale veel parmesani.

Suppi söömas :)

Suppi söömas 🙂

Vaarika-beseerull


Beseerull on kook, mille tegemist ei ole ma pikka aega ette julgenud võtta. Alati on tundunud see piisavalt keeruline ja pigem päris-kondiitrite pärusmaa. Eile aga otsustasin oma hirmud purustada ja tõesti – kui ma oleks vaid teadnud, kui lihtne see on, siis oleks see beseerull minu enimküpsetatud kookide hulgas juba ammu.

Retsept on pärit minu ühe lemmik-kondiitri Kertu Lukase raamatust ‘Suhkruingli magusad lauad’ ja sobib suviste kookide hulka nagu valatud. Eriline luksus on aga kooki teha maakodus vaarikate valmimise ajal, kus saad besee ahjus küpsemise ajal minna ja korjata värskeid vaarikaid otse põõsastelt. Muidugi sobivad siia igasugused värsked marjad, kuid vaarikad minu meelest kõige paremini. Kook valmib 45 minutiga, kuid õhtuseks külalistele pakkumiseks võiks selle juba hommikupoole valmis teha, sest kook peaks vähemalt paar tundi enne serveerimist külmkapis seisma.

(allolevast kogusest piisab kuuele kuni seitsmele)

Besee:
4 munavalget
225 g suhkrut
1 sl valge veini äädikat
1 sl maisitärklist

Täidis:
225 g mascarponet
2 sl tuhksuhkrut
1/2 laimi riivitud koor ja mahl
2 cl rummi
vaniljesiirupit
150 ml vahukoort
200 g värskeid marju

Kuumuta ahi 160 kraadini. Vahusta munavalged ja lisa järk-järgult suhkur. Kui tekkinud on tugev vaht (selline, et kaussi ümberpöörates munavalgevaht kausist välja ei kuku), lisa äädikas ja maisitärklis. Määri küpsetuspaber kergelt õlida ja jaga tainas ühtlaselt 30*35 cm suurusele ahjuplaadile. Küpseta 25-30 minutit või niikaua, kuni besee hakkab pealt kergelt pruuniks minema. Lase 5 minutit jahtuda ja kalluta siis ahjuplaadilt teistpidi veidi suuremale alusele. Lase täielikult jahtuda.

Vahusta kergelt mascarpone, lisa tuhksuhkur, laimimahl ja -koor, rumm ja vaniljesiirup. Vahusta vahukoor ning sega mascarpone-kreemi hulka. Määri beseele, jättes 2cm rulli välimisest servast ilma kreemita. Pane kreemile värsked marjad ja keera siis besee hästi ettevaatlikult rulli. Hoia paar tundi külmkapis, lõika viiludeks ja raputa kaunistuseks peale tuhksuhkrut.

Shokolaadikook chilli ja kaneeliga

Kui me paar nädalat tagasi sellises kohas, nagu ‘Köök’ Karini ja Sulevi juubelisünnipäeval käisime, siis oli rõõm koka käe all veidi abiks olla ilma jahuta shokolaadikoogi tegemisel. Selle koogi sees oli kümme muna ja lisamaitseks aniis. Lõpptulemus oli mulle üllatavalt mahlane, väga shokolaadine ning viimaseks lihviks oli koka poolt lisatud Calvadosega maitsestatud vahukoor. Lõpptulemus oli tõesti hea.

Kodus lehitsesin läbi oma riiulis olevad kookide raamatud, kuid sellist shokolaadikooki ei leidnud.  Lõpuks leidsin ühe retsepti Mari-Liis Iloveri blogist, mis tundus piltide ja koostisosade järgi ligilähedane sellele, mida Tim Bramichi köögis saime maitsta. Ja täpselt nii oligi! Kook tuli küll õhem (10 muna asemel on koogis 5 muna), kuid sama hea ja aniisi asemel chillit kasutada sobis samuti väga hästi. Igatahes väga rahul olen 🙂

L1020188

 

Koogi saab valmis niimoodi:

Vaja läheb:

200 g šokolaadi (kasutasin 2 tahvlit Lindti 70% kakaosisaldusega shokolaadi )
125 g võid
5 muna
näpuotsaga soola
125 g pruuni roosuhkrut (või tumedat/heledat muscovado suhkrut)
2 tl kaneeli
2 tl vanillisuhkrut
0,5-1 tl tšillipulbrit
kaunistamiseks tuhksuhkrut, tšilliniite (soovi korral). Serveerimiseks vahukoort  ja vaarikaid

Pane ahi 180 kraadi peale sooja. Aseta 20 cm lahtikäiva vormi põhja küpsetuspaber, määri servad võiga. Tükelda või ja šokolaad veevannile. Sulata madalal kuumusel. Lase veidi jahtuda.
Eralda munavalged kollastest. Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga tugevaks vahuks. Vahusta munakollased suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa munakollasevahule kaneel, vanillisuhkur ja tšillipulber. Lisa esialgu vähem tšillipulbrit, saad hiljem tainast maitstes seda vajadusel lisada. Sega hulka šokolaadi-võisegu. Maitse nüüd tainast ja kui soovid tugevamat tšillimaitset, lisa tšillipulbrit. Sega lõpuks õrnalt tainast alt üles tõstes hulka munavalgevaht. Lisa esialgu veerand munavalgevahust ja sega tainas läbi veidi vedelamaks. Seejärel sega õrnalt hulka ka ülejäänud munavalgevaht.
Vala tainas vormi. Küpseta 180 kraadi juures 30 minutit. Lase koogil täielikult jahtuda. Kaunista tuhksuhkru ja tšilliniitidega.

Besee ja kondenspiimaga rabarberikook

On juuni algus ja rabarberid vohavad kasvada. Lehed on nii suured, et võtavad enda alla kogu ülejäänud köögiviljakasti. Kahju neid lihtsalt harvendada ja komposti visata, eriti kui ühe rabarberikoogi katsetus juba tükk aega peas olnud.

See kondenspiima ja beseekattega versioon jäi silma kellegi postitusest FB-s, kuid saan aru, et retsept pärineb algselt Tuuli Mattiiseni köögist. Retsepti lugedes kujutasin ette, kui hästi sobib rabarberi hapukus magusa beseekattega ja muretaignapõhjaga. Lisaks veel kondenspiim, mille nostalgia ulatub lapsepõlve. Ei olegi ühtegi kooki kondenspiimaga varem teinud.

Selle rabarberikoogi tegemine on üsna nüansirikas, nii et mitte just kõige sobivam variant tööpäeva õhtuks. Samas nädalavahetuseks just paras – hommikul saab taigna ette valmistada, külma panna ja koogivormi valmis suruda. Enne lõunat on paras rabarberid tükeldada ja põhi eelküpsetada. Täidise jaoks kulub ahjus pool tundi ja siis veel beseekattele ca 10 minutit. Nii jõuab kook parajalt pealelõuna-kohvi jaoks jahtuda ja on nautimiseks valmis.


Põhi:

200 gr jahu
120 gr külma võid
1 dl suhkrut
1 munakollane
1/2 tl soola
1 sl jääkülma vett

Sega sool, suhkur ja jahu. Lisa külm või ja haki kas suure noaga või ka näiteks juustunoa (vm suure lõikepinnaga labidataolise tööriista) abil läbi, kuni tekib purutaoline mass. Aitab ka lõiketeradega köögikombain. Sega munakollane külma veega kergelt vahule. Vala munasegu jahusse ja sega kiirelt läbi, et tekiks tainas. Suru tainas palliks, pane kilesse ja külmkappi, kus ta peaks vähemalt 30 minutiks kuni tunniks jääma.

Võta tainas külmast, suru 26 cm diameetriga lahtikäiva koogivormi põhjale ja äärtele ning küpseta 200 kraadi juures ca 7-10 minutit, kuni taina pind on kuivaks tõmbunud. Alanda täidise küpsetamise jaoks kuumus 180 kraadile.

Täidis:

500 gr rabarberit
200-250 ml magusat kondenspiima
3 munakollast

Vispelda munakollased kondenspiimaga segamini, lisa tükeldatud rabarber  ning vala eelküpsetatud põhjale. Küpseta 180 kraadi juures 30-35 minutit. Lase veidi jahtuda.

Besee:

4 munavalget
1,5 dl suhkrut
sidrunimahla (soovi korral)

Vahusta munavalged sidrunimahlaga. Lisa lõpupoole osade kaupa ka suhkur. Vahusta kuni tugeva teravatipulise vahu tekkimiseni. Laota munavalgekiht rabarberikihile ning küpseta 180 kraadi juures, kuni vahu tipud on kergelt pruunikad (7-10 minutit).

Charlotte tort

Täna on emadepäev. Kui minu ema veel elas ja tavapäraselt toimekas oli, kuulus emadepäeva sisse alati emale küllaminek. Mummi valmistas alati hea lõuna ja koogi, nii et kodus jäi söögitegemine sellel päeval tihti tegemata. Üks kook, mida emale meeldis teha ja meile kõigile väga maitses, oli Charlotte. Minu jaoks oli see tollal liiga keeruline, et Charlotte tegemist kodus ette võtta. Või no olid siis muud toimetused olulisemad. Aga ema tegi Charlottet kohupiima-rullbiskviidi viiludega, mis oli täidetud millegi vahukooretarretise-laadsega. Igatahes maitses see ülihea ja üldse mitte liiga magus.

Ma ei ole ema retsepti leidnud ja minu Charlotte pärineb megapaksust kokaraamatust ‘The Silver Spoon’.

L1020163

Charlotte valmistamiseks on vaja teha biskviitpõhi ja vanilli-vahukoorekreem.

Biskviitpõhja tegemiseks läheb vaja:

– Võid, vormi määrimiseks
– 80 g sõelutud koogijahu
– 80 g sõelutud kartulijahu
– 6 munakollast, 6 munavalget
– 150 g peensuhkrut

Kuumuta ahi 180 kraadini. Määri 26-cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm võiga ja raputa kergelt üle jahuga. Vahusta munakollased heledaks vahuks. Vahusta munavalged teises kausis, kuna moodustuvad selged munavalge-tipud.  Sega munavalgevaht õrnalt vahustatud mnakollastega. Sõelu väikeste koguste kaupa juurde jahud, voldi suure lusikaga munavahu sisse. Vala segu koogivormi ja küpseta umbes 40 minutit. Võta ahjust välja ja lase vormis jahtuda. Seejärel kummuta biskviitpõhi küpsetuspaberiga kaetud töölauale.

Kreem:

– 4 lehte zelatiini
– 500 ml piima
– mõned tilgad vaniljeekstrakti või üks vanillikaun
– 6 munakollast
– 150 g peensuhkrut
– 100 ml vahukoort
– 200 g vaarikaid
– 100 g maasikalõike
– 100 g mustikaid

Pane zelatiinilehed väikses kausis veega paisuma. Kuumuta piim koos vaniljekauna või vaniljeekstraktiga keemiseni, eemalda tulelt. Eemalda vaniljekaun. Vahusta munakollased suhkruga teises väikses potis heledaks vahuks, sega väikse nirena juurde kuumutatud piim. Pigista zelatiin käte vahel kuivemaks, lisa muna-piimasegule. Kuumuta vaiksel tulel, kuni kreem muutub veidi paksemaks, umbes 15 minutit. Jälgi hoolega, et muna tükki ei läheks. Eemalda tulelt ja pane kreemipott jäävanni jahtuma.

Lõika biskviitpõhi horisontaalselt pooleks. Lõika ühest põhjast väiksem ümmargune ring ning aseta see umbes 2-liitrise ümara kausi põhja. Vooderda kausi ääred biskviidilõikudega.

Vahusta vahukoor ja sega see koos marjadega jahtunud vaniljekreemi hulka. Vala segu biskviidiga vooderdatud kaussi ning kata teisest biskviidipõhjast lõigatud suurema ringiga. Kata kauss toidukilega ning hoia külmikus 24 tundi.

Serveerimiseks kummuta tort kausist välja taldrikule.

 

L1020167

 

L1020165

Kohupiima-purukook

Märtsikuu on just see õige kuu, millal valmistada kohupiimakooke. Lihavõtete ja pashani on veel aega, kuid nüüd olen juba kahe nädala jooksul kaks korda teinud lihtsat ja maitsvat kohupiimakooki, mis saab ahju poole tunniga. Retsept on pärit Lia Virkuse ja Pille Endeni kokaraamatust ‘Kevadtoidud”.

L1020095

Põhi:
150 g võid
1,5 dl tumedat suhkrut
1 munakollane
2 dl nisujahu
2 dl täisteranisujahu
3tl küpsetuspulbrit
1tl vaniljesiirupit

Täidis:
3 muna
1 munavalge
2tl vaniljesiirupit
2dl tumedat suhkrut (kasutasin 1 dl pruuni roosuhkrut ja 1 dl tumedat muscavado suhkrut)
500g maitsestamata kohupiima (kasutasin Saidafarmi kohupiima)
1dl hapukoort
3sl kartulijahu
1 laimi või väikese sidruni riivitud koor ja mahl

Peale:
tuhksuhkrut

Kuumuta ahi 160 kraadini.

Sulata põhja jaoks või. Sega omavahel kuivained, lisa neile munakollane, väheke jahtunud või ja vaniljesiirup. Sega ühtlaselt puruseks seguks. Suru 3/4 tainast 26 cm läbimõõduga küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäiva koogivormi põhja.

Täidise jaoks vahusta munad ja munavalge suhkrutega tugevaks vahuks, sõelu hulka kartulijahu ja sega läbi. Sega kohupiim hapukoorega ja laimist pressitud mahla ja riivitud koorega, kalla munavahu hulka ning sega ettevaatlikult läbi (et munavaht ikka kohevaks jääks). Kalla kohupiimasegu koogipõhjale.

Puista peale ülejäänud purutainas ning küpseta ahjus tund aega või kuni kook on kaunilt kuldkollane. Lase jahtuda ja puista serveerides üle tuhksuhkruga.

L1020100 L1020097

Ekleerid

Igasugused keedutaignaküpsetised on ühed sellistest kookidest, mis mulle väga hullult maitsevad, kuid mille valmistamist ma olen alati aukartlikult liiga keeruliseks pidanud. Üks kord varem, aastaid tagasi, olen kohupiimataskuid teinud ja need tulid head, kuid sinnapaika see jäigi. Kui ma eelmise aasta sügisel Kertu Lukase hõrkude prantsuse küpsetiste kursusel käisin, siis uskusin siiralt, et nüüd ma hakkangi kodus ekleere valmistama. Võib-olla olekski hakanud, kuid igasugused emotsionaalselt rasked sündmused tulid ette ja päris tükk aega nüüd juba ei ole seda õiget sädet midagi köögis ette võtta endas leidnud.

Aga eile oli teistsugune päev. Raivo sõitis hommikul vennaga maale ja mina jäin koju üksi toimetama. Või no Katarinaga, kuid tema lehvib ikka kuskil päeval ringi, nii et kodu ja köök olid minu päralt ja otseselt kellegi toidueelistuste pärast muretsema ei pidanud. Nii mul olid siis suured plaanid valmistada dim-sum’e ja ekleere ja siis aasiapäraseid nuudleid ja kanarooga. Viimasega sain hakkama, dim sum’deni ei jõudnud, sest olin poest bambusevõrsete asemel kogemata idusid koju toonud ning ekleerid mässasin ka kuidagi valmis. Kusjuures ‘mässamine’ on täitsa õige sõna selle kohta. Tainas tuli õige ja keedukreem tuli õige, kuid keedukreemi tuuletaskute sisse pritsimine käis mul lihtsalt täiesti üle jõu. Võib-olla jäi oskustest puudu, kuid ilmselt ka riistadest, sest kuigi mul igasuguseid pritsimisotsikuid oli, siis üks oli liiga väike ja kreem sellest läbi ei mahtunud ja järgmine oli liiga suur ja jättis tuuletaskute põhja suured augud :p Kõige lõpuks ei tulnud shokolaadiglasuur mul selline õige välja – minu meelest jäi see liiga paks ja kuivades kadus shokolaadilt igasugune läige. Aga positiivne kogu selle loo juures on see, et ekleerid maitsesid minu meelest väga hästi. Ja kreem tuli väga hea – potist seekord kraanikaussi midagi ei jõudnudki, kõik ülejäägid sai lusikaga ära söödud 🙂 Ühesõnaga, ideaalsetest väikestest ekleeridest on asi kaugel ja uhkustada nendega ma ei saa, kuid Angelika Kangi kooke ka ostma minna ei olnud mitte mingit soovi, nii et läks asja ette ikka.

Ekleerid

Nüüd siis sellest, kuidas ma neid tegin (kogus umbes 20tk):

Tainas:

125g piima
125g vett
115g võid
1/4 tl suhkrut
1/4 tl soola
140g jahu
kuni 5 muna

Kuumuta ahi 180 kraadini. Pane piim, vesi, või, suhkur ja sool paksupõhjalisse kastrulisse ja kuumuta keemiseni. Tõsta pliidilt ära, sõelu hulka jahu ja sega ühtlaseks. Pane pliidile tagasi ja spaatliga pidevalt segades kuumuta 2-3 minutit. Tõsta tulelt ära ja pane tainas segajasse (kasutasin Kitchen Aidi mikserit segamisotsikuga). Lase aeglasel kiirusel segades jahtuda ja hakka ükshaaval mune lisama. Nüüd on oluline vaadata, et tainas saavutaks oma õige konsistentsi – see peab olema täpselt nii paks, et lusikaga tõstes langeks taina tipp tagasi. Kui tipp jääb püsima, on tainas liiga paks ja tuleb mune lisada. Kui tippu üldse pole, on juba liiga palju mune lisatud (minul kulus seekord 4 XL-suurusega muna). Nii, kui tainas on ühtlane, läikiv ja taina tipp vajub alla, pane tainas pritskotti ja pritsi küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile umbes 1,5 cm paksused ja 5-6 cm pikkused tainaribad. Küpseta ahjus 18-20 minutit, kuni ekleerid on ilusasti kerkinud. Paota ahjuust, lase niiskus ahjust välja ja küpseta veel 5 minutit. Võta ahjust välja ja lase jahtuda.

Kreem:

400g piima
400g vahukoort
1 vaniljekaun
8 munarebu
160g suhkrut
60g maisitärklist
50g võid

Vala piim, koor, vaniljekaun ja pool suhkrust kastrulisse ning kuumuta keemiseni. Samal ajal sega munarebud ülejäänud suhkru ja maisitärklisega ühtlaseks. Vala keemiseni kuumutatud piima-koore segu munarebudele, sega pidevalt. Vala segu tagasi kastrulisse ning kuumuta pidevalt segades keemiseni. Tõsta kuumuselt maha, lase mõni minut jahtuda ja sega juurde või. Kata toidukilega nii, et kile puutuks vastu kreemi (nii ei teki kreemile nahka) ning jahuta kreem jäävannis.

Shokolaadiglasuur:

220g tumedat shokolaadi, soovitavalt 70%-list
100g võid
1 sl tumedat suhkrusiirupit
5 tl vett

Sulata shokolaad koos või ja suhkrusiirupiga veevannil, sega ühtlaseks ja lisa vesi. Jahuta toatemperatuurini.

Tee ekleeride alla väike auguke ja pritsi kreem sealt sisse. Kasta ekleeride pealmine kiht glasuuri sisse. Kaunista kullapuruga, kui kodus olemas on 🙂

 

Veel üks Tosca kook – seekord ploomidega

Mind on kodus järgiproovitud Tosca kookide juures jäänud häirima, et kunagi ei ole need välja kukkunud täpselt nii, nagu kohvikutes – peal selline karamelliselt paks mandlikate ning põhi veidi kreemjas. Kõik minu kodus tehtud Tosca koogid on pigem keeksise põhjaga ja kate on ka justkui liiga õhuke ja rabe. Eelmisel nädalal isegi googeldasin veidi rahvusvahelises meedias ja oma üllatuseks märkasin, et ka selle koogi sünnimaal Rootsis tehtud koogid tunduvad pildil pigem keeksi kui kreemja põhjaga. Nii et.. äkki see on mingi Eesti toiduainetööstuse omapära Tosca kooki kuidagi teisiti teha..?

Igatahes, sellel aastal valiti Türi õunafestivali parimaks koogiks just õuna Tosca kook ja retsept riputati ka internetti ilusasti üles. Nii et tekkis vastupandamatu soov proovida. Samas, armastan väga ploome ja Eesti heade ploomide ostmise ja söömise aeg on just nüüd, nii et minu ahju läks see kook hoopis ploomi- mitte õunaviiludega. Ja mul on hea meel, et läks. Tulemuseks oli kõige (minu jaoks) autentsem Tosca kook, mille ma kunagi olen teinud. Keeksine tuli põhi küll, kuid mandlikate oli seekord täpselt nii paks ja karamelline, kui ühel õigel sedasorti koogil olema peab.

toscakook_ploomidega_1

Aga retsept siis siin:

Põhi:
3 muna
1,5 dl suhkrut
3 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 apelsini riivitud koor
0,5 apelsini pressitud mahl
100 g võid
400 g õunatükke (või ploomiviilud)

Kate:
150 g mandlilaaste
1 dl suhkrut
100 g võid
1 dl 35% koort
1 spl siirupit
1 spl nisujahu

Vahusta munad ja suhkur kohevaks vahuks. Lisa jahu ja küpsetuspulbri segu, riivitud apelsinikoor, pressitud mahl ning sulatatud või. Määri tainas lahtikäivasse 24-cm võiga määritud ümmargusse vormi, aseta peale õunatükid. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit.

Katte jaoks sega kastrulis mandlilaastud, suhkur, või, (vahustamata) koor, siirup ja jahu. Kuumuta keemiseni ja jätka keetmist keskmisel tulel pideval segades umbes 10 minutit, kuni segu on kuldse värvusega ja paksenenud. Vala eelküpsetatud põhjale ja küpseta 225-kraadises ahjus veel 5-10 minutit kuniks kate on pealt krõbe ja pruun. Serveeri jahtunult.

toscakook_ploomidega

Pizza Margherita

Kõik pizzad, mida ma siiani oma elus olen kodus teinud, on n.ö ‘eestindatud’ – paksu  ja pehme pärmitaignapõhjaga ning rikkaliku kattega. Tegelikult aga on ju selle ehtsa õhukese põhjaga Itaalia pizza tegemine kõige lihtsam ja sobib laupäevasesse päeva hästi – hommikul saab taigna kerkima panna, siis poes ära käia ja pizzale sobivad katted osta, kokku segada tomatikaste ning 8 minutit ahjus ja ongi valmis! Kuna ahjus olemise aeg on lühike, saab iga pereliige ka just enda jaoks sobiva katte kokku panna – allolevas retseptis jagub pizzapõhjasid just neljale.

pizza_margherita

Pizzapõhi:
10 g värsket pärmi või 5 g kuivpärmi
325 ml leiget vett
500 g Itaalia ‘0’ jahu
2 tl soola

Tomatikaste:
400 g Itaalia konserv-ploomtomateid
1 kuhjaga tl kuivatatud oreganot
1 tl soola
2 spl oliiviõli

2*125g palli pühvli-mozzarellat, nõrutatud ja viilutatud
peotäis värskeid basiilikulehti

Sega pärm leige veega. Sega jahu ja sool. Vala jahu kaussi ning tee keskele väike süvend. Vala pärmivesi süvendisse. Sõtku (mina tegin seda Kitchen Aid abil) tainast 10 minutit. Määri kauss õliga ning tõsta taignapall sooja kohta kerkima. Kui tainas on kerkinud kahekordseks (võib võtta 1,5 tundi – 2 tundi aega), sõtku tainast uuesti ning jaga neljaks väiksemaks palliks. Kergita uuesti, kuni pallid on mahult kahekordsed.

Kuumuta ahi 280-kraadini. Kui kasutad pizza-alust, siis hoia ka see ahjus, et pizzapõhi ka alt hästi krõbedaks küpseks.

Tomatikastme tegemiseks purusta ploomtomatid saumikseriga. Lisa oregano, sool ja oliiviõli ning sega hästi läbi.

Rulli taignapall jahusel laual ümmarguseks ringiks. Tõsta see kuumale pizza-alusele, määri tomatikastmega ning pane peale mozzarella-viilud. Küpseta ahjus 8-10 minutit. Tõsta pizza taldrikule ning aseta peale värskeid basiilikulehti.

Variatsioonid:
Meie peres on Katarina lemmikuks lihtne Margherita-pizza, kuid mulle meeldib katteks peale panna ka veidi teravat chorizo-vorsti ning värsket tomatit. Hea lihtne lõuna oli 🙂

pizza_vorstiga