Natuke uuest hobist

See lugu algab lapsepõlvest. Ma võisin olla umbes kolmene või neljane. Elasime veel Tehnika tänava kahetoalises naabritega ühise vannitoaga korteris, kus sooja vee saamiseks pidi ahju kütma. Ega ma palju sellest ajast ei mäleta, kuid pühapäevased vanniskäimised, magamistoa väikseksjäänud võrevoodi, mustvalge telekas, silmadeni ulatuvad köögikapid ning naabrite korterist pidevalt kostev klaverimäng on meeles. See läbi seinte kostuv klaverimäng kuulub selgelt asjade hulka, mis minus lapsepõlvenostalgiat tekitab. Hiljem, peaaegu täiskasvanuna, sain teada, et pala, mida lõpmatult palju kordi kuulsin, oli Beethoveni ‘Elisele’. See on lugu, mida mängivad klaveril meie mõlemad tütred ja mille viis on endiselt armas.

Nagu kõikidele tüdrukutele, meeldis ka mulle nukkudega kodu mängida. Meie väikeses korteris olid sellised majast veidi väljaulatuvad aknad, kus sai ette kujutada, et see minu päris enda kodu on. Sättisin seal siis nukke ja unistasin, et minu väike pesa oleks täidetud minu päris enda mööbliga, mis küll nukkudega sama mõõtu, kuid siiski nagu päris oleks. Unistused pidid suured olema, sest mingit pisikest mööblit mul ju ei olnud. Kui siis isa emale ühel päeval puidust valgeks värvitud maitseaineriiuli ehitas igasuguste erinevas suuruses väikeste avadega ning ema need Soomest saadud maitseainepurgikestega täitis, oli minu järgmiseks suureks unistuseks see maitseaineriiul endale saada. Ma pinnisin isalt lapsena isegi lubaduse välja ka mulle samasugune kunagi ehitada – siis, kui mul on oma kodu ja oma pere. Sellist uut riiulit ma ei saanud, küll aga jäi kuskile see ema-isa vana riiul, mille saatus küll tänaseks kuskile unustustehõlma vajunud on. Ilmselt jäi lihtsalt mõnda korterisse, mis müüdud sai.

Ma olin kuuene kui kolisime kolmetoalisesse kõigi mugavustega (loe: vannitoa ja sooja veega) korterisse tänases Juhkentali (tookord Liivalaia) tänavas. Ma mäletan seda lõputut uhkuse tunnet, mäletan ruudulist lakitud parketti ja valget köögimööblit. Ilusaid kardinaid ja loomulikult esimest päris enda tuba. Tuba rohelise tapeedi ja roheliste lilledega kardinatel. Ma olin lõputult õnnelik – panin oma kaisukaru ja -kutsu voodile istuma ning palusin isalt fotoaparaati, et saaks oma toast pilti teha. Tegimegi ja pikka aega olid need pildid mul kuskil fotode karbis. Praegu aga jälle ei mäleta, kuhu need said.

Hiljem ehitas isa minu palvel tuppa valged raamaturiiulid ja lukustatava kapi, mille võti oli ainult minul. Millalgi, juba  keskkoolis, sain endale sellise laiema kušeti, millelt jalad alt ära keerasime ning sellega madala magamisaseme tekitasime. Siis õmblesin endale ka Soome sõbranna magamistoast inspiratsiooni saades triibulise puuvillase vatiiniga voodikatte ja olin väga õnnelik oma ‘moodsa’ magamistoa üle.

Selles Juhkentali tänava kortermajas oli mul mitu sõpra, kelle juures vaheldumisi käisime. Mäletan, et ühe sõbra, Tõnise, kodu oli sellel ajal eriti äge – esikus oli pehme tumepruun ruuduline tapeet, vannitoas oli ilus vannitoamööbel ja Tõnise toas oli voodi asetatud risti seinaga, mitte piki seina, nagu sellel ajal kõikide mu sõprade, s.h minu enda toas. Ma ei tea, millega Tõnise vanemad tegelesid, kuid arvestades nõuka-ajal kauplustes olevat valikut olid nende võimalused ja ligipääs defitsiitsele kaubale ilmselgelt keskmisest suuremad.

Üks ehe mälestus lapsepõlveaja igatsusest ilusa kodu järele on mul veel, nagu ilmselt ka tuhandetel teistel tüdrukutel, kes ‘Bullerby laste’ fännid olid. Võisin kordi ja kordi lugeda, hästi aeglaselt ja kõike silme ette maalides, kuida Liisa endale sünnipäevaks päris oma toa sai. Valge mööbli, lillelise tapeedi ja kaltsuvaipadega põrandal. See tuba oli minu jaoks nagu päike 🙂

Läbi mitme aastakümne, kahe korteri, ühe ridaelamu, praeguse linnakodu ja Saaremaa maakodu on elu ette veeretanud võimalusi oma kodu järjest rohkem kujundada. Alustades meie esimesest kahetoalisest korterist Tammsaare teel, selle pisikesest köögist, isa pandud armsate väikeste roosidega tapeedist magamistoas, valgeks värvitud vanast vanaema riidekapist ja televiisorist (!) aastal 1990 ning lõpetades kaks suve tagasi ehitatud uue õuemajaga Saaremaal, olen ma väga tänulik, et elu on mul lasknud oma kodu nii kujundada, et ma selle seest ennast õnnelikuna saan tunda. Mõned viimased aastad oleme saanud ka ehituseelarvetes ennast vabamalt tunda, kuid samas on mul hea meel mõnede otsuste eest, mis juba 16 aastat tagasi praeguse kodu ehitusel tehtud said, nagu näiteks õige koha olemasolu suure seinamaali jaoks või parketivalik, mis samuti siiani hästi vastu pidanud on. Lisaks on mul ülihea meel, et pregust kodu ehitades saime endale sisekujundaja (Tiiu Pai) appi paluda, kes põhi-visuaalis häid suuniseid andis,  tänu kellele ei ole meie kodus praegu esiku, elutoa ja köögi vahel veel sellele ajale omapäraseid uksi ning tookord välja mõeldud värvipalett on mulle armas siiani. Lisaks veel vannitoa lae osaline allatoomine, esiku sisseehitatud liugustega garderoobid ning elutoa ja esiku valgustid – siiani pole vajadust tundnud, et neid vahetama peaks.

Ma ei teagi, mis juhtus eelmise aasta sügisel, googeldasin vist niisama erinevaid online-kursuseid ning otsisin midagi, mis tööle või kodule / perele lisaks elevust tekitaks ning sattusin The Interior Design Institute kodulehele, mis mulle nagu rusikas silmaauku õige asi tundus. Tegemist on diplomiõppega, kus 12 erisisulist interjööridisaini moodulit tuli läbi lugeda / õppida ning iga ühe kohta kodutöö teha. Kõike seda endale sobival ajal, kuid siiski, saades oma juhendajalt oma tööde kohta sptesiifilist tagasisidest ning häid soovitusi. Ja hindeid 10 palli süsteemis. Pean ütlema, et terve see kursus oli väga huvitav ja väga motiveeriv ja tore oli üle pika aja jälle kodutöid teha. Täiesti senisest erinevas valdkonnas, kuid milleski, millest ma alati olen tahtnud rohkem teada. Muidugi, kui me siis neljandas moodulis pidime hakkama põrandaplaani tegema ning arvestama seal hüpoteetiliselt elava pere soovidega, polnudki see kõik enam nii lihtne. Äkki tuli soetada ja õppida uut tarkvara, aru saada erinevatest tehnilistest detailidest ning kujundada ilus ja funktsionaalne kodu ning see kõik veel vormistada nii, et ka kliendile näidata kõlbaks. Ja siis kui värve tuli õppida, appi kui keeruline oli kokku panna kolm erinevat värvipaletti selle konkreetse kodu jaoks. Seda ühte ja ainust, mis mulle värvides imponeerib, võib-olla mitte, kuid kaks ülejäänut ja veel jälgides reegleid, kuidas värvirattal värve valida, oh seda sadat korda ringi tegemist ja siis ikka veel ebakindel olemist – see oli üks keerulisemaid mooduleid minu jaoks nendest kõigist 12-st.

Need 12 moodulit õnnestus mul läbida ja diplom saada poole aastaga ja isegi kahju oli, et see ära lõppes. Samas olen ma soetanud kolm lisamoodulit, millest ma nüüd kuu aja jooksul ei ole lõpuni teinud ühtegi – eks see ‘tuli takus’ motivatsioon sai kuidagi otsa ka kui  kohustuslik osa valmis sai, kuid samas on tunne, et mida kiiremini ma need ära teen, seda kiiremini see läbi saab ja ei raatsi ikka nagu..

Kooliga kaasas käis minu jaoks kaks väga põnevat uut teemat, millest kumbki kuidagi kohustuslik ei olnud, kuid kuna viited õppematerjalides nendele olid, siis lõppkokkuvõttes olen (1) soetanud endale ülimotiveeriva ja ilusa erinevate maailmakuulsate disainerite poolt kirjutatud raamatute kogumiku, mida lehitsedes on nii tore kuskile unistustemaale rännata ning (2) käinud kahel proffidele mõeldud interjööridisaini messil – jaanuaris Pariisis (Maison & Objet) ning nüüd aprillis Milanos (Salone del Mobile Milano). Nendest mõlemast messist tahaks natuke rohkem kirjutada mõnes järgmises blogijutus.

Lõpuks ei saa kuidagi mainimata jätta, kuidas minu uute rännakute teele sattus elu esimene ootamatu sisekujunduslik tööprojekt, mille vaikset tegemist alustasin oktoobri lõpus ja mis nüüd juunis peaks lõpuks valmima. Nimelt, olles töö kohvinurgas jaganud oma entusiasmi uutest õpingutest, juhtus Maie lugema Laire postitust Facebookis seoses kolme korteri sisekujundamise plaaniga. Kuna Laire otsis kedagi, kes tahaks seda tööd teha, kuid kes ei peaks olema suure kogemusega, siis nii see töö minu lauale jõudiski. Ehk siis kolm korteris Rotermanni kvartalis, üks kahetoaline ja kaks kolmetoalist, kõik avatud köök-elutoaga ning punaste telliskividega akendega seintes. Võiks öelda, et osalt oli ülesandepüstitus lihtne – ehitustööd olid juba lõpetatud ning sisuliselt oli korteritesse vaja joonistada köök ja valida mööbel ning furnituur, kuid lõppkokkuvõttes see kõik ikka nii kergesti ei ole läinud. Aga kuna see jutt siin läheks selle projekti kirjeldamisega liiga pikaks, siis panen siia punkti ja püüan mõnes järgmises blogis sellest hullumeelsest tööst natuke pikemalt pajatada. Nii et stay tuned 🙂

Siin mõned kooli jaoks tehtud tööd selle hüpoteetilise kodu disainimisel:

Põrandaplaan

Põrandaplaan

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv värviindikatsiooniga

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv värviindikatsiooniga

Moodboard

Moodboard

 

l1030013

Kohupiimapannkoogid

 Ma ei tea, kaua ma juba olen edasi lükanud oma esimeste kohupiimapannkookide tegemist. Ema tegi siis kui laps olin ja ka hiljem, kui mul endal lapsed olid, tihti Komm Morgen Wieder‘eid, mis traditsiooniliselt on lihaga täidetud pannkoogid. Minule lihaga ei maitsenud ja ema tegi neid siis tihti hoopis kohupiimaga. Aga see kohupiima ja pannkoogi kooslus meeldis mulle juba siis väga.

Nüüd on juba mitu päeva järjest mulle Instagramis ette sattunud Pille Petersoo postitused kohupiimapannkookidest ja hing ei andnud enne rahu kui täna need pealelõunal lõpuks ette võtsin. Retsepti leidsin Nami-Nami lehelt, kuid seal kasutatud suhkrukogus tundus natuke liig, nii et vähendasin seda 60 grammilt 30-le ja olin tulemusega ise ka väga rahul 🙂

Kiirelt siis retsept ise ka:

400g maitsestamata kohupiima
60 g nisujahu (1 dl)
30 g suhkrut (0,37 dl)
0,5 tl soola
3 muna
1 tl vaniljesiirupit
praadimiseks võid

Sega kausis kõik taigna koostisained. Lase taignal toidukile all 30 minutit seista. Kuumuta pannil veidi võid ning tõsta supilusikaga pannile väiksed kuhjad. Prae pannkoogid mõlemalt poolt kuldseks.

kohup_pannkook

 

kohup_pannkook2

 

Lendamine äriklassis

Esimene võimalus äriklassis pikka lendu lennata tuli eelmise aasta kevadel kui sõitsime Balile. Ega algselt sellist plaani polnudki, olin alati äriklassi pileteid ikka üle mõistuse kalliks pidanud ning mulle tundus, et mugavamad toolid ja viisakam söögivalik ja ei saa seda hinda kuidagi väärt olla. Lõppude lõpuks ei ole need lennud ju kunagi pikemad kui pool ööpäevast. Kui äriklassi pilet hind sellise reisi puhul tunnihinnaks teisendada, tähendaks see 250-350 eurot tunnis ühe inimese kohta. Igasugune ratsionaalne mõtlemine ütleb sellile kulule ju ’Ei’.

Seekord juhtus aga, et Finnairi lehel pileteid broneerides jäi silma, et äriklassi pileteid saab viimasel hetkel oksjonilt osta (s.t oma tavaklassi pileteid saab teatud hinnaga upgrade’da) – sellist võimalust lennufirmad pakuvad kui äriklassis kohti üle on ning koha saab siis see, kes rohkem pakub. Olin enne Bali reisi just dividende saanud ning nii jäi see Finnairi reklaam ka silma. Mõtlesin, et prooviks siis ja loobuda saab ju alati. Ma täpselt ei mäleta, kuid suurusjärgus oli minu panus ca 400 eurot ühe inimese kohta, s,t 1200 eurot siis kokku meile kolmele. Mõtlesin, et kui mul peaks veadama ja mul õnnestuks oksjonil kohad saada, siis olgu see väke üllatus Raivole ja Katarinale. Noh ja rõõm oligi suur, sest nii läkski. Raivole ja Katarinale vahetult enne sõitu sellest teada andes, arvas Raivo, et ma täitsa hulluks läinud olen, kuigi lõppkokkuvõttes oleme me nüüd kõik nagu ärahellitatud lapsed, kes  kitsastel istmetel pikka aega istudes pahuraks muutuvad

Ma pean tunnistama, et see, mis mind äriklassis ootas, ületas mu ootuseid. Nojah, olekski võib-olla parem kui ma nendest tegelikest eelisteks siiani ei teaks, sest selle teadmisega koos lõppes minu tahtmine pikkasid lennureise turistiklassis ette võtta. See ilmselt ei sõltunud lennukisse sisenemisel kandikul klaasist pokaalidest shampust pakkuvast stjuuardist ega ka niivõrd Marimekko tekkidest või mahukast kosmeetikakotist, mis Clarinsi kreeme, susse, sokke ja silmaklappe sisaldasid, vaid minu jaoks eelkõige sellest personaalsest ruumist, mida äriklassis pakutakse. Privaatsed kookonid, kus isegi siis kui võõra inimese kõrval istud, jätavad piisavalt ruumi, et justkui oma pesas olla. Samaväärselt oluline on, et tooli saab praktiliselt voodiks alla lasta ning ei pea sundasendis pikka aega istuma. Nii sa siis lesid seal, vaatad filme, loed raamatut ja lased ennast hea-paremaga teenindada. Sellega, mida oled korralikust menüüst juba reisi alguses ise välja valinud. Ja lõpuks, kui kohale jõuad, ei olegi väsinud nagu zombie, jalad ka ei valuta ning pead ilusasti (või no enam-vähem) päeva vastu, et järgmisel öösel juba päris voodis korralikult välja puhata. Kui reis ise kestab maksimum 7 päeva, on tegelikult võit võimalikult mittekoormavast lennureisist lõppkokkuvõttes ikkagi päris oluline, sest väsinuna ei tunne ju õieti millestki rõõmu, olgu meri nii helesinine, liiv nii valge või palmid nii rohelised kui tahes.

Olles Finnairiga äriklassis sõitmisest Balile vaimustunud, uurisime võimalusi ka pika otsa Balilt tagasi äriklassis sõita, kuid seekord see ei õnnestunud. Kogu lend oli üle broneeritud ning seega sõitsime tagasi nii, nagu seda varasemalt olime alati teinud. No ega see maailmalõpp ju ei ole, kuid kogu reis tundus ikka väga palju pikema ja väsitavamana.

Nüüd on sellest aasta möödas ja Finnairile on meil kõrvale panna Emirate’si, Air Mauritiuse ja Condori lennufirmade äriklassi kogemus. Emirates’ga sõitsime eelmise aasta sügisel Seychellidele, Air Mauritiusega seekord Mauritiusele ning sealt tagasi Saksa lennufirma Condoriga. Kui Emirates ja Air Mauritius jätsid Finnairiga võrreldes pigem kesisema mulje nii istmete kui teeninduskvaliteedi poolest, siis Condor oli tõeline üllatus. Olin enne reisi just Condori üsna halbu lennureview’sid lugenud, et kuidas teenindajad on ülbed ja tähelepanematud ning lennukid vanad. Nii et ma ei oodanud midagi, lootsin ainult, et saab vähemalt pooleldi lesides need pikad 12 tundi veeta, mis siis, et 15 aastat vanas lennukis. Ja seda ma sain, kuid lisaks veel äriklassi parima teeninduse ja parima toiduvaliku. Reisi alguses ei saanudki sellest kuidagi aru, shampusekandikuga keegi lennukisse sisenedes ei oodanud –  sättisime oma asjad vaikselt üles pagasiruumi ning vaatasime, kas pistikupesad telefoni ja iPadi laadimiseks ikka olemas olid. Pakutav filmivalik oli ka kuidagi kesine, nii et midagi erilist ei tundunud ees ootavat. See, mis aga üle ootuste üllatas, oli toiduvalik ja rõõmus teenindus. Ma arvan, et hommikusöögiks pakutud quiche oli parim, mis ma üldse saanud olen – mahlane ja hea soolase muretaignaga, lisaks puuviljasalat ja jogurt ning imehea suussulav croissant. Mõtlesin alguses, et jätan hommikusöögi üldse vahele (tegelikult olime söönud hommikul kell viis hotellis, siis lennujaamas, nii et oma järge ootas kolmas hommikusöök juba ), kuid maitsesin ja nii see läks – midagi ei jäänud järgi. Kõige tipuks veel hea kohv, päris piimaga (mitte pisikese kauasäiliva topsikoorega) ja värske apelsinimahl.

Pärast hommikusööki oli kõht nii täis, et ägisesin, kuid seedimine teeb oma töö ja hoolimata non-stop lamamisest neli tundi järjest läks kõht lõunaks ikka tühjaks.

Lõuna saabudes, nagu ikka, pakuti jooke ja pakikese soolapähkleid. Mis seekord üllatas, oli soolapakike tomatimahla juures, mis mõtted nostalgiliselt nõuka aja lõppu viisid. Meenus, et vanalinnas Kaarmanni poes müüdi linna parimat tomatimahla ning vene ajal oli täiesti tavaline, et kausikesest sa lusikaga soola ja pipart tomatimahlale juurde lisada. Nüanss, mis oli täiesti ununenud ja mida nüüd seal äriklassis istudes tore meenutada oli

Lõunast ma tegelikult suurt ei hoolinud, kõht oli lihtsalt liiga täis. Siiski – basiilikupesto ning väikses pudelikeses balsamiäädikas oli armas lisand salatile, kus küll lisatud paprika minu jaoks asja kahjuks ära rikkus. Aga soe saiavalik oli hea, kuigi see samuti sarnanes sellega, mis varem ka teistes äriklassides pakutud oli. Menüüst tellitud kalast riisiga ei suutnud ma praktiliselt ühtegi ampsu võtta ja Raivo ei hoolinud ka tellitud veiselihast suurt midagi. No aga ega ju medium rare veisefilee ootus ongi lennukis, ükskõik, mis klassis, veidi  liiast Desserdi näol ootas meid aga viimase lisandina juustuvalik ja shokolaadikook, mille juurde pakuti imehead dessertveini, oli just see viimane täpp ’i’ peal. Mina alkoholist suurt ei hooli, kuid magustoidu kõrvale sai lisaks tavapärasele valida ka konjakit või Bailey’t, mida varem pole küll ette tulnud (aga võib-olla pole ka osanud tähele panna).

Paar tundi enne maandumist pakuti veel midagi, mis mulle just nagu rusikas silmaauku sobis – perfektne Petit Four imehea tillukese beseekattega sidrunikoogi, puuviljasalati ja kooretarretisega oli just see vajalik, mis sellesse hetke sobis. Koos hea kohviga, mida serveeriti ’päris’ kohvitassist ning rõõmsate teenindajatega ning samal ajal ekraanil jooksva filmiga oli see ilus lõpp meie pikale lennureisile Condori äriklassis.

Condor Airlines: eelroog

Condor Airlines: eelroog

Air Mauritius - business class

Air Mauritius – business class

Mauritius, aprill 2017

Natuke on isegi imelik pärast 9 kuud postituse pausi kuskilt jälle alustada. Nende 9 kuu sisse on jäänud veel üks ilus reis Seychellidele, interjööridisaini tudeerimine ja diplomi saamine, kahel väga ägedal proffidele mõeldud sisustusmessil käimine Pariisis ja Milanos, kolme korteri sisustamine Rotermannis (!), oma kodu magamistoa remont, rääkimata hulllust aastaaruannete auditeerimise perioodist, mis alles üle-eelmisel nädalal viimase üldkoosolekuga päädis ning uue aktsiaemissiooni ettevalmistamisest. Huhh!! No aga plaanis on nendest kodusistusmõtetest ka lähemalt kirjutada, ehk ma ikka jõuan selleni peagi.

Reisimisest nii palju, et selle kompromissi leidmine 7 päeva sisse üks ilus reis mahutada tähendab minu jaoks kõikide selliste sihtkohtade välistamist, kus aeg võrreldes Eestiga tagurpidi on. Isegi 6 tundi ajavahet tundub mulle liig – kõigepealt harju kaks päeva, siis neli päeva on tunne o.k ja tagasi tulles on jälle bioloogiline kell sassis. Nii et seni kuni oleme seotud koolivaheaegade ja lühikeste puhkustega, tuleb maailmakaardilt ikka need samas või ligilähedases laiuskraadis ilusad kohad leida, kuhu nädalaks põgeneda saaks. Ja ega just üleliia palju neid valikuid polegi. Kunagi käisime igal aastal Egiptuses päikest ja sooja otsimas, kuid ägenenud poliitilise olukorra tõttu sinna enam väga ei kutsu. Edasi saaks minna Dubaisse või Abu-Dhabisse, kuid pilvelõhkujad rannas ei ole ikka see päris. No ja siis järgmisena ootavadki juba imeilusad Seychellid ja Mauritius. Mina võiks vist vabalt kaks korda aastas ka Seychellidel käia, kuid teada-tuntud luksusliku sihtkohana on ilusad hotellid seal ca kolmandiku võrra kallimad kui Mauritiusel. Samas need kaks korda kui oleme Seychellidel käinud (üks kord Mahe’l, teine Praslinil), on need ikka unustamatu mälestuse jätnud. Võiks vist lõputult palmi all seal randadel istuda, et valge liiva/helesinise laguuni/erkroheliste palmide pilt mällu aegade lõpuni slavestuks.

Mauritiusele tulime seekord läbi Pariisi – Air Baltic lendab hetkel sinna otse. Pariisist edasi Air Mauritiusega ca 11 tundi ja nii siia kohale jõuabki. Kokkuvõttes, kontorist väljusin reedel kell kaks päeval ja Mauritiuse hotellis kohal olime laupäeva hommikul umbes kell 12. Aeg on siin tund aega Eestist ees, nii et uksest ukseni 21 tundi, mille sees on ka 3,5 tundi ooteaega kahe lennu vahel Pariisis. Tagasi sõidame halbade review’de poolest tuntud Condor-ga läbi Frankfurti.

Mauritiusel oleme seekord jälle oma lemmik hotelli-ketis Four Seasons. Muretsesin veidi, sest TripAdvisoris vaheldusid head arvustused mitte nii headega, kuid mulle siin meeldib. Hästi palju rohelist ja loodust, abivalmis hotellipersonal ja minu maitsele sobiv restorani – ja söögivalik.  Mauritiusel ei ole rannas kõrgeid kaljusid ega mägesid, nii et kogu kuursrt on ühtlaselt madalal tasapinnal, mis teeb kõndimise meie villast ramda ning restoranide ja basseinide juurde väga lihtsaks. Igal ajal on võimalik liikumiseks tellida ka golfi-autod või võtta jalgratta, kuid minu meelest on see nii lühikeste vahemaade jaoks mõttetu. Jala saab palju kiiremini ja väike liigutamine selle chillimise kõrval on ainult hea.


maur_korred

Laupäev, kui kohale jõudsime, tervitas meid suhteliselt tugeva tuule ja pilvedega. Ilmateade oli mind selles osas juba ette hoiatanud, nii et ega ma ei imestanud. Samas nüüd on kaks päeva olnud ilus selge või siis mõnede pilvedega taevas. Ma pean ütlema, et päike ikka mõjub positiivselt. Mitte, et mu soov oleks päikese käes ennast ära põletada, vaid lihtsalt see visuaalne ilu erksinise taevas, sini-sinise mere ning ilusa rohelise loodusega lihtsalt mõjub nii hästi. Kõige selle kõrval selline paras 28-30 kraadi sooja ja piisavalt privaatsust ning tunne on kohe, et elu on ilus 🙂

maur_the_path

maur_beach

maur_pool

Nagu juba mainisin, siis meie majake ei olnud seekord vaatega ookeanile, vaid oma väikese lopsaka aiaga. See intensiivne linnulaul ja külluslik oodus meenutab veidi isegi Kaigu talus olemist, v.a hommikune ja õhtune mõnus soojus, mida Eestis ikka haruharva ette tuleb. Villa ise oli ilus, kõik vajalik olemas, s.h terrass basseiniga, elutuba, köök ja Katarinale eraldi magamistuba. Millegi üle kaevata ei saa, võib-olla ainult minu silm märkas liiga valget LED-valgust laekarniisidel, Four Seasonsi kohta suhteliselt lihtsat vannituba ning shampoonipudeleid, kust shampooni kättesaamiseks pidi erakordselt suure pingutuse tegema 🙂 No ja wifi on siin ikka eriti aeglane, kuigi ka see nüanss siinpool maakera ei üllata. Samas on ikka patt millegi üle kurta, arvestades Mauritiuse keskmist sissetulekut kuus, mis jääb praegu kuskil 670 euro kanti kuus. Teisest küljest jälle, hotelli hinnad on siin suhteliselt samal tasemel teiste sarnaste FS hotellide hindadega, nii et ega ka investeeringute suurusel suurt vahet ilmselt ei ole ja pigem on küsimus kujunduslikes valikutes.

maur_villa

maur_terrass_1

maur_terrass

maur_elutuba

maur_magamistuba

 

Ühest hotellist  ei saa rääkida ilma  hommikusöögist  rääkimata ja siin tuleb tõdeda, et see midagi väga eriliselt luksuslikku ei olnud. Samas jällegi, kõik oli olemas – suur valik puuvilju, juustud-singid, munad nii nagu soovid ning erinevad jogurtid. Hommikusöögile lisas väärtust võimalus tellida just sellist värsket mahla, nagu soovid, olgu see siis porgandi, ingveri, peedi või lihtsalt kiivi, ananassi, papaia ja apelsini segu. Kõik valmis otse silme all ja ülikiiresti. Pannkoogid olid samuti olemas ja sinna juurde hea ja armas teenindus ning tegelikult oli kõik kokkuvõttes hea. Lihtsalt võrreldes mõne teise samas klassis hommikusöögiga jäi valik ikkagi kuidagi kesiseks.

Lõunat sõime iga päev rannas/basseini ääres asuvas restoranis. Sellega on nagu ikka, et alguses proovid paari erinevat valikut menüüst ja ülejäänud päevad lased sama rada pidi minna. Nii sõin mina neli viimast päeva tuunikala või lõhe nigirisid ja papaia salatit, Raivo valis sama või siis jäi Caprese salati juurde ning Katarina tavaliseks lõunamenüüks oli Margarita pizza, mis neil kuidagi eriti hea ja mahlane oli. Õhtusöögiks saime valida kolme erineva restorani, Prantsuse, Itaalia ja Aasia menüüde vahel, kus lõpuks jäi meie valik kas siis Prantsuse või Itaalia juurde. Ühel õhtul proovisime ka Aasia buffeed, kuid meie suhteliselt väikese taldrikutäie juures ei tasu buffee ennast lihtsalt ära. Kokkuvõttes olid söögid üsna ok, kuid jällegi, valik oli pigem väike.

maur_breakfast

Üks tore asi, mis siia kanti reisisdega kaasneb, on lisaks soojale õhule ka soe meri ning sellega kaasnevad võimalused igat laadi veesporti teha. Esimest korda elus lasid nii Katarina kui Raivo endale veesuusatamist ja -lauatamist õpetada, väga impressive minu meelest 🙂 Mina ise jään sellistes asjades ikka pealtvaatajaks, ilmselt lõpeks see muidu mõne vigastuse või merepõhjaga tutvumisega, ei hakka seda nalja tegema 🙂 Aga Raivo ja Katarina mõlemad said ilusasti hakkama, täna on ainult mõlemad oma haigete lihastega jännis.

maur_kata_waterboard

 

Kui ilmast rääkida, siis Mauritiusel on kaks aastaaega – suvi, mis kestab novembrist aprillini ja talv, mis on maist oktoobrini. Samas, sellist selget ja väga suurt vahet nendel perioodidel ei ole, vihma sajab aeg-ajalt kogu aeg, tänu millele on siin ka ilus lopsakas loodus. Temperatuur on suvel umbes 27 kraadi, talvekuudel umbes 22. Praegu, meie puhkuse ajal, on kogu aeg mõnusalt soe, kuigi iga päev või siis öösel on ka vihma sadanud. Need vihmad on aga lühiajalised, nagu troopikas ikka.  Nii et mõnus on, ei ole liiga kuum, suurt tuult samuti ei ole ning vihm ei ole seni meid häirinud.

Oma reisi ajal käisime ühel korral ka kopteriga saarele tiiru peale tegemas. Õigemini, poolele saarele. Lahe oli näha Mauritiuse erinevaid piirkondi, sõita üle paljude suhkruistanduste, siis vaadata linnulennult kogu rannikuala ja sellele tipitud villasid ja hotelle ning näha ka pealinna, kuhu minu imestuseks mahtusid ka kõrgemad hooned. Sinna pealinna minema küll ei kipu, ei raatsi kuidagi oma rohelisest-sinisest visuaalist loobuda. Saare keskel on hulk mägesid, kõrgemad umbes 3 km kõrgused, mis on populaarsed matkajate hulgas. Eriti äge oli helikopteriga üle mäetipu lennates kiviviske kaugusel näha meest mediteerimas, kuidagi ulmeline tundus see 🙂

mauritius_magi-2

No ja lõpetuseks – eksju, just selline üks õige puhkus olema peabki 😉

maur_vorkkiik

Mahlategu

Sain endale linnakoju üleeile lõpuks mahlaauruti soetatud. Võiks ju arvata, et praegu on mahlaauruteid müügil igas poes, kuid ei – naiivsena uskusin, et saan auruti Stockmanni või Kaubamaja koduosakonnast, kuid seal ainult laiutati käsi, et meil küll sellist asja müügil ei ole. Onu Google aga aitab ikka ja sain oma poti lõpuks Bauhofist kätte. Allahindlusega ka veel – umbes 30 eurot maksiski see tarvilik vara.

Kui minu pingutus lõppes mahlaauruti ostmisega, siis mõtlisklen  ikkagi, kui lihtsaks on tehtud tänapäeval igasuguste köögitoimingute tegemine – iga asja jaoks on spetsiaalne tehnikavidin. Kas siis mikserdamiseks, taigna segamiseks, juurvilja lõikumiseks, viilutamiseks, kohvi jahvatamiseks või siis mahla pressimiseks. Krõbe sai tuleb rösterist, külmkapp on riknemiskartlikku toidutagavara täis, ahjul tuleb vaid nuppu keerata, auruahi aurutab köögivilju nii, et kõik head vitamiinid alles jäävad, gurmeekohvi tuleb kohvimasinast ja tagatipuks peseb nõudepesumasin nõud. See, mis tänapäeval teeb masin, tegid meie vanavanemate osavad käed veel 100 aastat tagasi. 100 aastat  – see ei ole ju üldse pikk aeg, kuid igapäevaelu on muutunud tundmatuseni. Võiks ju järeldada, et kogu selle vaba ajaga, mis meil tänu tehnikasaavutustele lisaks tekkinud on, oleme miskit tarka peale hakanud. Kõige üldisemas mõttes see aga ei ole ju sugugi nii – ei ole meie hulgas kordades rohkem ‘Einstein’-e ega ‘Newton’-eid, endiselt on sõjaoht igapäevane, inimestes kurjus ja suur võimuiha. Ohjah, aga tegelikult ei tahtnud ma üldse filosofeerida. Olin lihtsalt õnnelik, et pärast reedest tööpäeva jõudsin oma uue mahlaaurutiga ja kahe tunniga teha valmis kuus pudelit aurutatud vaarika – ja punase sõstra mahla.

Eelmisel aastal jäi mul mahlategu vahele – peamiselt seetõttu, et Saaremaal ei kandnud ei vaarika – ega sõstrapõõsad veel piisavalt marju ning kodus, kus ma ka turult marju osta saan,  mul mahlaaurutajat polnud. Samas olen ma isetehtud mahlade suur austaja – võib-olla on see lapsepõlvenostalgia (kodus oli meil alati enda tehtud mahla) või siis teadlik valik juua seda, mille sisu on täpselt teada. Kauplustes müüdavad pakendatud mahlad on minu meelest liiga magusad ja ökoletid lihtsaid mahlu ei paku. Siinkohal ei saa ma aru, miks koduseid marjamahlu peab tikutulega taga otsima – ma ausõna ei taha sõstrabalsamit brändiga, vaid lihtsalt täiesti puhast marjadest tehtud mahla.

Mis aga mahlategemist ennast puudutab, siis see on tõesti puhas rõõm – see lõhn, mis köögi vallutab ja mahlatorust tulev erkpunane mahl on selline luksus, mida ainult koduköögis tunda saab. Lisaks saab tänapäeval mahlad armsatesse pudelitesse villida ja selleks ei ole vaja tervet eelnevat talve limonaadi- või konjakipudeleid koguda. Mulle meeldib seda väikest luksust endale lubada, et mahlapudelid (interneti)poest osta. Eriti armsad on minu meelest Kilneri firma tooted, kes hakkas moosipurke ja mahlapudeleid tootma juba 19. sajandil Inglismaal. Olen ikka väga ’in’ igasugustes ‘ajalooga’ toodetes – mõnus on mõelda, et selliseid purke ja pudeleid on perenaised kasutanud juba siis, kui veel mahlaaurutit olemaski ei olnud.

Pean ütlema, et tegelikult mul kindlat retesepti mahlategemiseks polegi, kuid rusikareegel on selline, et 1 kg punaste sõstarde kohta arvesta umbes 250 g. suhkrut (jah, seda tundub palju, kuid sõstrad on hapud ja liiga haput mahla ju ka väga juua ei taha. Lisaks on aurutatud mahl ju tegelikult siirup – valmis morsi tegemiseks kulub üks osa mahla ja kolm osa vett, nii et lõppude-lõpuks see suhkrusisaldus nii suur ju ei olegi). Minu 8-liitrisesse potti on paras mahutada umbes 4 kg marju – sellest tuleb siis umbes 4-5 liitrit mahla. Pane aurutaja alumisse potti umbes kolmveerand poti jagu vett ning kõige ülemisse ossa, sõela, aseta sõstrad ja suhkur vaheldumisi. Pane potile kaas peale ja lase keema. Siis vähenda kuumust mõõdukani ning lase umbes pool tundi vaikselt aurustuda. Samal ajal pane puhtad pudelid 125 kraadi peale ahju kuumenema ning keeda korgi küljes olevad kummid läbi – seda tuleb teha, et mahla sisse ei satuks kääritavaid baktereid.

Kui marjad on pool tundi aurustunud, lase voolikust kaussi umbes ühe liitri jagu mahla ning vala see siis uuesti sõstardele. Nii peab tegema, et ei tekiks olukorda, kus suhkur ei ole esimestes jagudes veel piisavalt lahustunud ning mahl võib tulla ebaühtlase maitsega – esimene pudel liiga hapu ja viimane liiga magus. Suur osa mahlast tekib esimese tunni jooksul ning selle võib kenasti pudelitesse lasta ning kohe õhukindlalt sulgeda. Mina lasin oma 4 kg sõstraid aga veel tunnikese keskmisel tulel podiseda ja sain järgmise tunni pärast veel 750 ml mahla lisaks. Nii et veidi kannatust 🙂

See sõstraülejääk, mis aurutamisprotsessist üle jääb, sobib suurepäraselt komposti (mida minul veel kahjuks ei ole, kuid millest unistan). Nii et – head oma mahla nautimist! 🙂

mahlad_1 (2)

Pistou supp

pistou1

See on imehea värsketest koostisosadest kiiresti valmiv supp, mida tegime Raymond Blanc’i kokakoolis eelmisel nädalavahetusel. Supile annab eriliselt hea maitse pesto, mille saab juba paar päeva varem valmis teha. Tore on teada, et selle toidu üle käib vaidlus prantslaste ja itaallaste vahel, kes mõlemad väidavad, et selle supi algversioon on nende riigist pärit. Seda seetõttu, et nimi ‘Pistou’ on sarnane itaallaste ‘pesto’-le. Samas on prantslaste pistou tehtud basiilikust ja küüslaugust ning pistou on just selle supi põhjaks. Sõna ‘pistou’ on ilmselt pärit vanast prantsuse sõnast ‘pesto’, mis tähendab ‘pestle’ ehk eesti keeles uhmrinui, millega hakiti basiilik ja küüslauk. Või no vähemalt saime sellise selgituse prantsuse koka omanduses olevast kokakoolist 🙂

Allolevatest kogustest piisab neljale ning supp valmib 15 minutiga kui valmis pesto kohe võtta on.

Pesto koostisosad:
30g /1 peotäis basiilikulehti ja varsi, mida on 3 sekundit blanšeeritud ja külma veega loputatud
20g küüslauku/4 küüslauguküünt (mina panin vähem, ainult 2 küünt, meil saadaolev küüslauk on vist kangem)
100 ml neitsi-oliiviõli
1 näputäis meresoola
2 näputäit valget pipart

Supi koostisosad:

60g/4 spl neitsi-oliiviõli
60g/ 1/2 keskmist sibulad, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
90g/1 tk keskmist porgandit, kooritud ja hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
50g/1/2 varssellerit, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
90g/1/2 väikest fenkolit, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
5 g/5 näputäit meresoola
1/2g /1 näputäis jahvatatud valget pipart

700g keevat vett
50g värskeid herneid
25 g väikest suvikõrvitsat, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
100 g kirsstomateid

Supi lõpetuseks:
50g värsket pestokastet
40g riivitud parmesani

Suppi söömas :)

Pestokastme jaoks haki kõik koostisosad mini-hakkijas (mina kasutan Kitchen Aid versiooni), maitsesta soola ja pipraga. Hoia külmkapis kuni tarbimiseni.

Hauta köögiviljad, v.a tomat, oliiviõlis 3 minutit. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa keev vesi ning keeda 3-4 minutit. Viimasel minutil lisa poolitatud tomatid, pesto ja riivitud parmesan. Maitse ja korrigeeri soola-pipraga, kui vaja. Lisa veidi sidrunimahla. Serveerimisel raputa peale veel parmesani.

Suppi söömas :)

Suppi söömas 🙂

Vaarika-beseerull


Beseerull on kook, mille tegemist ei ole ma pikka aega ette julgenud võtta. Alati on tundunud see piisavalt keeruline ja pigem päris-kondiitrite pärusmaa. Eile aga otsustasin oma hirmud purustada ja tõesti – kui ma oleks vaid teadnud, kui lihtne see on, siis oleks see beseerull minu enimküpsetatud kookide hulgas juba ammu.

Retsept on pärit minu ühe lemmik-kondiitri Kertu Lukase raamatust ‘Suhkruingli magusad lauad’ ja sobib suviste kookide hulka nagu valatud. Eriline luksus on aga kooki teha maakodus vaarikate valmimise ajal, kus saad besee ahjus küpsemise ajal minna ja korjata värskeid vaarikaid otse põõsastelt. Muidugi sobivad siia igasugused värsked marjad, kuid vaarikad minu meelest kõige paremini. Kook valmib 45 minutiga, kuid õhtuseks külalistele pakkumiseks võiks selle juba hommikupoole valmis teha, sest kook peaks vähemalt paar tundi enne serveerimist külmkapis seisma.

(allolevast kogusest piisab kuuele kuni seitsmele)

Besee:
4 munavalget
225 g suhkrut
1 sl valge veini äädikat
1 sl maisitärklist

Täidis:
225 g mascarponet
2 sl tuhksuhkrut
1/2 laimi riivitud koor ja mahl
2 cl rummi
vaniljesiirupit
150 ml vahukoort
200 g värskeid marju

Kuumuta ahi 160 kraadini. Vahusta munavalged ja lisa järk-järgult suhkur. Kui tekkinud on tugev vaht (selline, et kaussi ümberpöörates munavalgevaht kausist välja ei kuku), lisa äädikas ja maisitärklis. Määri küpsetuspaber kergelt õlida ja jaga tainas ühtlaselt 30*35 cm suurusele ahjuplaadile. Küpseta 25-30 minutit või niikaua, kuni besee hakkab pealt kergelt pruuniks minema. Lase 5 minutit jahtuda ja kalluta siis ahjuplaadilt teistpidi veidi suuremale alusele. Lase täielikult jahtuda.

Vahusta kergelt mascarpone, lisa tuhksuhkur, laimimahl ja -koor, rumm ja vaniljesiirup. Vahusta vahukoor ning sega mascarpone-kreemi hulka. Määri beseele, jättes 2cm rulli välimisest servast ilma kreemita. Pane kreemile värsked marjad ja keera siis besee hästi ettevaatlikult rulli. Hoia paar tundi külmkapis, lõika viiludeks ja raputa kaunistuseks peale tuhksuhkrut.

Shokolaadikook chilli ja kaneeliga

Kui me paar nädalat tagasi sellises kohas, nagu ‘Köök’ Karini ja Sulevi juubelisünnipäeval käisime, siis oli rõõm koka käe all veidi abiks olla ilma jahuta shokolaadikoogi tegemisel. Selle koogi sees oli kümme muna ja lisamaitseks aniis. Lõpptulemus oli mulle üllatavalt mahlane, väga shokolaadine ning viimaseks lihviks oli koka poolt lisatud Calvadosega maitsestatud vahukoor. Lõpptulemus oli tõesti hea.

Kodus lehitsesin läbi oma riiulis olevad kookide raamatud, kuid sellist shokolaadikooki ei leidnud.  Lõpuks leidsin ühe retsepti Mari-Liis Iloveri blogist, mis tundus piltide ja koostisosade järgi ligilähedane sellele, mida Tim Bramichi köögis saime maitsta. Ja täpselt nii oligi! Kook tuli küll õhem (10 muna asemel on koogis 5 muna), kuid sama hea ja aniisi asemel chillit kasutada sobis samuti väga hästi. Igatahes väga rahul olen 🙂

L1020188

 

Koogi saab valmis niimoodi:

Vaja läheb:

200 g šokolaadi (kasutasin 2 tahvlit Lindti 70% kakaosisaldusega shokolaadi )
125 g võid
5 muna
näpuotsaga soola
125 g pruuni roosuhkrut (või tumedat/heledat muscovado suhkrut)
2 tl kaneeli
2 tl vanillisuhkrut
0,5-1 tl tšillipulbrit
kaunistamiseks tuhksuhkrut, tšilliniite (soovi korral). Serveerimiseks vahukoort  ja vaarikaid

Pane ahi 180 kraadi peale sooja. Aseta 20 cm lahtikäiva vormi põhja küpsetuspaber, määri servad võiga. Tükelda või ja šokolaad veevannile. Sulata madalal kuumusel. Lase veidi jahtuda.
Eralda munavalged kollastest. Vahusta munavalged näpuotsatäie soolaga tugevaks vahuks. Vahusta munakollased suhkruga heledaks kohevaks vahuks. Lisa munakollasevahule kaneel, vanillisuhkur ja tšillipulber. Lisa esialgu vähem tšillipulbrit, saad hiljem tainast maitstes seda vajadusel lisada. Sega hulka šokolaadi-võisegu. Maitse nüüd tainast ja kui soovid tugevamat tšillimaitset, lisa tšillipulbrit. Sega lõpuks õrnalt tainast alt üles tõstes hulka munavalgevaht. Lisa esialgu veerand munavalgevahust ja sega tainas läbi veidi vedelamaks. Seejärel sega õrnalt hulka ka ülejäänud munavalgevaht.
Vala tainas vormi. Küpseta 180 kraadi juures 30 minutit. Lase koogil täielikult jahtuda. Kaunista tuhksuhkru ja tšilliniitidega.

Jaanisekeldused 2016

Selle aasta Jaaniõhtu tõotas kõike ilusat – oli oodata ilusat sooja ilma ja Kaigu talu oli külalisteootuses hubane ja õdus. Enam-vähem olin jõudnud ka kõik aknalauad ja nurgad tolmuimejaga üle käia ning magamiskohad ette valmistada. Shokolaadikook sai ka eelmisel õhtul ahju ja õnnestus hästi. Kala oli soolas ja külmkapp head-paremat täis. Nii et neljapäeva hommikul ärkasin tundega, et kõik on kontrolli all. Päris nii aga ikka ei läinud ja sain päris hea õppetunni. Hommikul ei olnud veel häda midagi, võtsin kohe rabarberikoogi ja kohupiima-rullbiskviidi ette ja teadsin, et Karin teeb veel ühe kohupiimakoogi ja kartulisalatit. Kell tiksus vaikselt kolmeni ja väikese pausi kiires päevakavas tekitasid ootamatud külalised. Mulle meeldib Kaigul võõrustada ja ilusa ilmaga on mõnus õuetoa terrassil istuda ja kohvitada-jutustada. Tundsin isegi, et väike aja mahavõtmine oli hea – jalad said puhata ja väga ei muretsenud õhtusöögi pärast. Külaliste lahkudes tekkis aga must pilv pea kohale – olin õhtu menüüd planeerides ikka väga oma võimekust üle hinnanud ja minu planeerimatus lõppes sellega, et suur osa kirjapandud menüüst jäi ikka tegemata – ei jõudnud ma tomatisalsa ega kodujuustukastme segamiseni, parmesaniga lillkapsavorm ja aasiapärased suhkruherned jäid samuti tegemata ning tagatipuks veel juba valmis tehtud seened valge veini kastmes ununesid kööki ja meenutasid ennast kell pool kaks öösel täpselt enne magamaminekut. Lisaks sai Hubert kätte ühe eelmisel päeval Kuressaarest ostetud Ciabatta-paki, nii et lõhe kõrvale mõeldud krõbe ahjusai lõppes enne kui külaliste isu.

Tegelikult ka see, mis tehtud sai, õnnestus tänu Karini ja tema ema suurele abile, kes aitasid koristada, lõikuda ja nõusid edasi-tagasi toimetada. Lisaks see äärmiselt positiivne-motiveeriv olemine, lihtsalt superarmsad olid nad!

Nüüd aga õppetunnist – esiteks planeerisin ma Jaaniõhtuks täiesti uutmoodi menüü. Kui tavaliselt on laual toite, mida olen saanud eelmisel päeval ette valmistada (a’la kasuka salat), siis seekord nõudis menüü suures osas vahetult enne toimetamist. Samas oleks saanud palju ka hommikupoole ära teha – porgandid ja kartulid lõigata ja külma vette ootele panna, samuti oleks saanud ette valmistada lillkapsad, herned puhastada ja kõik pliidi äärde valmis sättida. Liha oleks saanud samuti juba varem tükeldada ja tegelikult ka eelmisel päeval grillil testida. Seda tehes oleks hulga aega kokku hoidnud ja kindlasti varem kui kell 11 õhtul sooja toidu söömiseni jõudnud. No ja kell oli vist juba 12 läbi kui koogivalikuni jõudsime. Millest on väga kahju, sest kes siis ikka keset ööd nii väga tahab kooki süüa ja meeste maitsemeel oli selleks ajaks vist ka juba unustusehõlma vajunud 🙂

Oh, lõppude lõpuks oli aga ikka tore Jaaniõhtu ja ma loodan, et minu külalised minu desperate olemise andeks annavad. Järgmisel korral pole siis ehk enda kogemustest saadud tarkuseterad ununenud 🙂

Jaan_maasikad

 

Jaan_laud_enne_külalisi

Jaan-seltskond_2016

 

Besee ja kondenspiimaga rabarberikook

On juuni algus ja rabarberid vohavad kasvada. Lehed on nii suured, et võtavad enda alla kogu ülejäänud köögiviljakasti. Kahju neid lihtsalt harvendada ja komposti visata, eriti kui ühe rabarberikoogi katsetus juba tükk aega peas olnud.

See kondenspiima ja beseekattega versioon jäi silma kellegi postitusest FB-s, kuid saan aru, et retsept pärineb algselt Tuuli Mattiiseni köögist. Retsepti lugedes kujutasin ette, kui hästi sobib rabarberi hapukus magusa beseekattega ja muretaignapõhjaga. Lisaks veel kondenspiim, mille nostalgia ulatub lapsepõlve. Ei olegi ühtegi kooki kondenspiimaga varem teinud.

Selle rabarberikoogi tegemine on üsna nüansirikas, nii et mitte just kõige sobivam variant tööpäeva õhtuks. Samas nädalavahetuseks just paras – hommikul saab taigna ette valmistada, külma panna ja koogivormi valmis suruda. Enne lõunat on paras rabarberid tükeldada ja põhi eelküpsetada. Täidise jaoks kulub ahjus pool tundi ja siis veel beseekattele ca 10 minutit. Nii jõuab kook parajalt pealelõuna-kohvi jaoks jahtuda ja on nautimiseks valmis.


Põhi:

200 gr jahu
120 gr külma võid
1 dl suhkrut
1 munakollane
1/2 tl soola
1 sl jääkülma vett

Sega sool, suhkur ja jahu. Lisa külm või ja haki kas suure noaga või ka näiteks juustunoa (vm suure lõikepinnaga labidataolise tööriista) abil läbi, kuni tekib purutaoline mass. Aitab ka lõiketeradega köögikombain. Sega munakollane külma veega kergelt vahule. Vala munasegu jahusse ja sega kiirelt läbi, et tekiks tainas. Suru tainas palliks, pane kilesse ja külmkappi, kus ta peaks vähemalt 30 minutiks kuni tunniks jääma.

Võta tainas külmast, suru 26 cm diameetriga lahtikäiva koogivormi põhjale ja äärtele ning küpseta 200 kraadi juures ca 7-10 minutit, kuni taina pind on kuivaks tõmbunud. Alanda täidise küpsetamise jaoks kuumus 180 kraadile.

Täidis:

500 gr rabarberit
200-250 ml magusat kondenspiima
3 munakollast

Vispelda munakollased kondenspiimaga segamini, lisa tükeldatud rabarber  ning vala eelküpsetatud põhjale. Küpseta 180 kraadi juures 30-35 minutit. Lase veidi jahtuda.

Besee:

4 munavalget
1,5 dl suhkrut
sidrunimahla (soovi korral)

Vahusta munavalged sidrunimahlaga. Lisa lõpupoole osade kaupa ka suhkur. Vahusta kuni tugeva teravatipulise vahu tekkimiseni. Laota munavalgekiht rabarberikihile ning küpseta 180 kraadi juures, kuni vahu tipud on kergelt pruunikad (7-10 minutit).