Natuke uuest hobist

See lugu algab lapsepõlvest. Ma võisin olla umbes kolmene või neljane. Elasime veel Tehnika tänava kahetoalises naabritega ühise vannitoaga korteris, kus sooja vee saamiseks pidi ahju kütma. Ega ma palju sellest ajast ei mäleta, kuid pühapäevased vanniskäimised, magamistoa väikseksjäänud võrevoodi, mustvalge telekas, silmadeni ulatuvad köögikapid ning naabrite korterist pidevalt kostev klaverimäng on meeles. See läbi seinte kostuv klaverimäng kuulub selgelt asjade hulka, mis minus lapsepõlvenostalgiat tekitab. Hiljem, peaaegu täiskasvanuna, sain teada, et pala, mida lõpmatult palju kordi kuulsin, oli Beethoveni ‘Elisele’. See on lugu, mida mängivad klaveril meie mõlemad tütred ja mille viis on endiselt armas.

Nagu kõikidele tüdrukutele, meeldis ka mulle nukkudega kodu mängida. Meie väikeses korteris olid sellised majast veidi väljaulatuvad aknad, kus sai ette kujutada, et see minu päris enda kodu on. Sättisin seal siis nukke ja unistasin, et minu väike pesa oleks täidetud minu päris enda mööbliga, mis küll nukkudega sama mõõtu, kuid siiski nagu päris oleks. Unistused pidid suured olema, sest mingit pisikest mööblit mul ju ei olnud. Kui siis isa emale ühel päeval puidust valgeks värvitud maitseaineriiuli ehitas igasuguste erinevas suuruses väikeste avadega ning ema need Soomest saadud maitseainepurgikestega täitis, oli minu järgmiseks suureks unistuseks see maitseaineriiul endale saada. Ma pinnisin isalt lapsena isegi lubaduse välja ka mulle samasugune kunagi ehitada – siis, kui mul on oma kodu ja oma pere. Sellist uut riiulit ma ei saanud, küll aga jäi kuskile see ema-isa vana riiul, mille saatus küll tänaseks kuskile unustustehõlma vajunud on. Ilmselt jäi lihtsalt mõnda korterisse, mis müüdud sai.

Ma olin kuuene kui kolisime kolmetoalisesse kõigi mugavustega (loe: vannitoa ja sooja veega) korterisse tänases Juhkentali (tookord Liivalaia) tänavas. Ma mäletan seda lõputut uhkuse tunnet, mäletan ruudulist lakitud parketti ja valget köögimööblit. Ilusaid kardinaid ja loomulikult esimest päris enda tuba. Tuba rohelise tapeedi ja roheliste lilledega kardinatel. Ma olin lõputult õnnelik – panin oma kaisukaru ja -kutsu voodile istuma ning palusin isalt fotoaparaati, et saaks oma toast pilti teha. Tegimegi ja pikka aega olid need pildid mul kuskil fotode karbis. Praegu aga jälle ei mäleta, kuhu need said.

Hiljem ehitas isa minu palvel tuppa valged raamaturiiulid ja lukustatava kapi, mille võti oli ainult minul. Millalgi, juba  keskkoolis, sain endale sellise laiema kušeti, millelt jalad alt ära keerasime ning sellega madala magamisaseme tekitasime. Siis õmblesin endale ka Soome sõbranna magamistoast inspiratsiooni saades triibulise puuvillase vatiiniga voodikatte ja olin väga õnnelik oma ‘moodsa’ magamistoa üle.

Selles Juhkentali tänava kortermajas oli mul mitu sõpra, kelle juures vaheldumisi käisime. Mäletan, et ühe sõbra, Tõnise, kodu oli sellel ajal eriti äge – esikus oli pehme tumepruun ruuduline tapeet, vannitoas oli ilus vannitoamööbel ja Tõnise toas oli voodi asetatud risti seinaga, mitte piki seina, nagu sellel ajal kõikide mu sõprade, s.h minu enda toas. Ma ei tea, millega Tõnise vanemad tegelesid, kuid arvestades nõuka-ajal kauplustes olevat valikut olid nende võimalused ja ligipääs defitsiitsele kaubale ilmselgelt keskmisest suuremad.

Üks ehe mälestus lapsepõlveaja igatsusest ilusa kodu järele on mul veel, nagu ilmselt ka tuhandetel teistel tüdrukutel, kes ‘Bullerby laste’ fännid olid. Võisin kordi ja kordi lugeda, hästi aeglaselt ja kõike silme ette maalides, kuida Liisa endale sünnipäevaks päris oma toa sai. Valge mööbli, lillelise tapeedi ja kaltsuvaipadega põrandal. See tuba oli minu jaoks nagu päike 🙂

Läbi mitme aastakümne, kahe korteri, ühe ridaelamu, praeguse linnakodu ja Saaremaa maakodu on elu ette veeretanud võimalusi oma kodu järjest rohkem kujundada. Alustades meie esimesest kahetoalisest korterist Tammsaare teel, selle pisikesest köögist, isa pandud armsate väikeste roosidega tapeedist magamistoas, valgeks värvitud vanast vanaema riidekapist ja televiisorist (!) aastal 1990 ning lõpetades kaks suve tagasi ehitatud uue õuemajaga Saaremaal, olen ma väga tänulik, et elu on mul lasknud oma kodu nii kujundada, et ma selle seest ennast õnnelikuna saan tunda. Mõned viimased aastad oleme saanud ka ehituseelarvetes ennast vabamalt tunda, kuid samas on mul hea meel mõnede otsuste eest, mis juba 16 aastat tagasi praeguse kodu ehitusel tehtud said, nagu näiteks õige koha olemasolu suure seinamaali jaoks või parketivalik, mis samuti siiani hästi vastu pidanud on. Lisaks on mul ülihea meel, et pregust kodu ehitades saime endale sisekujundaja (Tiiu Pai) appi paluda, kes põhi-visuaalis häid suuniseid andis,  tänu kellele ei ole meie kodus praegu esiku, elutoa ja köögi vahel veel sellele ajale omapäraseid uksi ning tookord välja mõeldud värvipalett on mulle armas siiani. Lisaks veel vannitoa lae osaline allatoomine, esiku sisseehitatud liugustega garderoobid ning elutoa ja esiku valgustid – siiani pole vajadust tundnud, et neid vahetama peaks.

Ma ei teagi, mis juhtus eelmise aasta sügisel, googeldasin vist niisama erinevaid online-kursuseid ning otsisin midagi, mis tööle või kodule / perele lisaks elevust tekitaks ning sattusin The Interior Design Institute kodulehele, mis mulle nagu rusikas silmaauku õige asi tundus. Tegemist on diplomiõppega, kus 12 erisisulist interjööridisaini moodulit tuli läbi lugeda / õppida ning iga ühe kohta kodutöö teha. Kõike seda endale sobival ajal, kuid siiski, saades oma juhendajalt oma tööde kohta sptesiifilist tagasisidest ning häid soovitusi. Ja hindeid 10 palli süsteemis. Pean ütlema, et terve see kursus oli väga huvitav ja väga motiveeriv ja tore oli üle pika aja jälle kodutöid teha. Täiesti senisest erinevas valdkonnas, kuid milleski, millest ma alati olen tahtnud rohkem teada. Muidugi, kui me siis neljandas moodulis pidime hakkama põrandaplaani tegema ning arvestama seal hüpoteetiliselt elava pere soovidega, polnudki see kõik enam nii lihtne. Äkki tuli soetada ja õppida uut tarkvara, aru saada erinevatest tehnilistest detailidest ning kujundada ilus ja funktsionaalne kodu ning see kõik veel vormistada nii, et ka kliendile näidata kõlbaks. Ja siis kui värve tuli õppida, appi kui keeruline oli kokku panna kolm erinevat värvipaletti selle konkreetse kodu jaoks. Seda ühte ja ainust, mis mulle värvides imponeerib, võib-olla mitte, kuid kaks ülejäänut ja veel jälgides reegleid, kuidas värvirattal värve valida, oh seda sadat korda ringi tegemist ja siis ikka veel ebakindel olemist – see oli üks keerulisemaid mooduleid minu jaoks nendest kõigist 12-st.

Need 12 moodulit õnnestus mul läbida ja diplom saada poole aastaga ja isegi kahju oli, et see ära lõppes. Samas olen ma soetanud kolm lisamoodulit, millest ma nüüd kuu aja jooksul ei ole lõpuni teinud ühtegi – eks see ‘tuli takus’ motivatsioon sai kuidagi otsa ka kui  kohustuslik osa valmis sai, kuid samas on tunne, et mida kiiremini ma need ära teen, seda kiiremini see läbi saab ja ei raatsi ikka nagu..

Kooliga kaasas käis minu jaoks kaks väga põnevat uut teemat, millest kumbki kuidagi kohustuslik ei olnud, kuid kuna viited õppematerjalides nendele olid, siis lõppkokkuvõttes olen (1) soetanud endale ülimotiveeriva ja ilusa erinevate maailmakuulsate disainerite poolt kirjutatud raamatute kogumiku, mida lehitsedes on nii tore kuskile unistustemaale rännata ning (2) käinud kahel proffidele mõeldud interjööridisaini messil – jaanuaris Pariisis (Maison & Objet) ning nüüd aprillis Milanos (Salone del Mobile Milano). Nendest mõlemast messist tahaks natuke rohkem kirjutada mõnes järgmises blogijutus.

Lõpuks ei saa kuidagi mainimata jätta, kuidas minu uute rännakute teele sattus elu esimene ootamatu sisekujunduslik tööprojekt, mille vaikset tegemist alustasin oktoobri lõpus ja mis nüüd juunis peaks lõpuks valmima. Nimelt, olles töö kohvinurgas jaganud oma entusiasmi uutest õpingutest, juhtus Maie lugema Laire postitust Facebookis seoses kolme korteri sisekujundamise plaaniga. Kuna Laire otsis kedagi, kes tahaks seda tööd teha, kuid kes ei peaks olema suure kogemusega, siis nii see töö minu lauale jõudiski. Ehk siis kolm korteris Rotermanni kvartalis, üks kahetoaline ja kaks kolmetoalist, kõik avatud köök-elutoaga ning punaste telliskividega akendega seintes. Võiks öelda, et osalt oli ülesandepüstitus lihtne – ehitustööd olid juba lõpetatud ning sisuliselt oli korteritesse vaja joonistada köök ja valida mööbel ning furnituur, kuid lõppkokkuvõttes see kõik ikka nii kergesti ei ole läinud. Aga kuna see jutt siin läheks selle projekti kirjeldamisega liiga pikaks, siis panen siia punkti ja püüan mõnes järgmises blogis sellest hullumeelsest tööst natuke pikemalt pajatada. Nii et stay tuned 🙂

Siin mõned kooli jaoks tehtud tööd selle hüpoteetilise kodu disainimisel:

Põrandaplaan

Põrandaplaan

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv värviindikatsiooniga

Hüpoteetiline kodu: perspektiiv värviindikatsiooniga

Moodboard

Moodboard

 

l1030013

Kohupiimapannkoogid

 Ma ei tea, kaua ma juba olen edasi lükanud oma esimeste kohupiimapannkookide tegemist. Ema tegi siis kui laps olin ja ka hiljem, kui mul endal lapsed olid, tihti Komm Morgen Wieder‘eid, mis traditsiooniliselt on lihaga täidetud pannkoogid. Minule lihaga ei maitsenud ja ema tegi neid siis tihti hoopis kohupiimaga. Aga see kohupiima ja pannkoogi kooslus meeldis mulle juba siis väga.

Nüüd on juba mitu päeva järjest mulle Instagramis ette sattunud Pille Petersoo postitused kohupiimapannkookidest ja hing ei andnud enne rahu kui täna need pealelõunal lõpuks ette võtsin. Retsepti leidsin Nami-Nami lehelt, kuid seal kasutatud suhkrukogus tundus natuke liig, nii et vähendasin seda 60 grammilt 30-le ja olin tulemusega ise ka väga rahul 🙂

Kiirelt siis retsept ise ka:

400g maitsestamata kohupiima
60 g nisujahu (1 dl)
30 g suhkrut (0,37 dl)
0,5 tl soola
3 muna
1 tl vaniljesiirupit
praadimiseks võid

Sega kausis kõik taigna koostisained. Lase taignal toidukile all 30 minutit seista. Kuumuta pannil veidi võid ning tõsta supilusikaga pannile väiksed kuhjad. Prae pannkoogid mõlemalt poolt kuldseks.

kohup_pannkook

 

kohup_pannkook2