Lendamine äriklassis

Esimene võimalus äriklassis pikka lendu lennata tuli eelmise aasta kevadel kui sõitsime Balile. Ega algselt sellist plaani polnudki, olin alati äriklassi pileteid ikka üle mõistuse kalliks pidanud ning mulle tundus, et mugavamad toolid ja viisakam söögivalik ja ei saa seda hinda kuidagi väärt olla. Lõppude lõpuks ei ole need lennud ju kunagi pikemad kui pool ööpäevast. Kui äriklassi pilet hind sellise reisi puhul tunnihinnaks teisendada, tähendaks see 250-350 eurot tunnis ühe inimese kohta. Igasugune ratsionaalne mõtlemine ütleb sellile kulule ju ’Ei’.

Seekord juhtus aga, et Finnairi lehel pileteid broneerides jäi silma, et äriklassi pileteid saab viimasel hetkel oksjonilt osta (s.t oma tavaklassi pileteid saab teatud hinnaga upgrade’da) – sellist võimalust lennufirmad pakuvad kui äriklassis kohti üle on ning koha saab siis see, kes rohkem pakub. Olin enne Bali reisi just dividende saanud ning nii jäi see Finnairi reklaam ka silma. Mõtlesin, et prooviks siis ja loobuda saab ju alati. Ma täpselt ei mäleta, kuid suurusjärgus oli minu panus ca 400 eurot ühe inimese kohta, s,t 1200 eurot siis kokku meile kolmele. Mõtlesin, et kui mul peaks veadama ja mul õnnestuks oksjonil kohad saada, siis olgu see väke üllatus Raivole ja Katarinale. Noh ja rõõm oligi suur, sest nii läkski. Raivole ja Katarinale vahetult enne sõitu sellest teada andes, arvas Raivo, et ma täitsa hulluks läinud olen, kuigi lõppkokkuvõttes oleme me nüüd kõik nagu ärahellitatud lapsed, kes  kitsastel istmetel pikka aega istudes pahuraks muutuvad

Ma pean tunnistama, et see, mis mind äriklassis ootas, ületas mu ootuseid. Nojah, olekski võib-olla parem kui ma nendest tegelikest eelisteks siiani ei teaks, sest selle teadmisega koos lõppes minu tahtmine pikkasid lennureise turistiklassis ette võtta. See ilmselt ei sõltunud lennukisse sisenemisel kandikul klaasist pokaalidest shampust pakkuvast stjuuardist ega ka niivõrd Marimekko tekkidest või mahukast kosmeetikakotist, mis Clarinsi kreeme, susse, sokke ja silmaklappe sisaldasid, vaid minu jaoks eelkõige sellest personaalsest ruumist, mida äriklassis pakutakse. Privaatsed kookonid, kus isegi siis kui võõra inimese kõrval istud, jätavad piisavalt ruumi, et justkui oma pesas olla. Samaväärselt oluline on, et tooli saab praktiliselt voodiks alla lasta ning ei pea sundasendis pikka aega istuma. Nii sa siis lesid seal, vaatad filme, loed raamatut ja lased ennast hea-paremaga teenindada. Sellega, mida oled korralikust menüüst juba reisi alguses ise välja valinud. Ja lõpuks, kui kohale jõuad, ei olegi väsinud nagu zombie, jalad ka ei valuta ning pead ilusasti (või no enam-vähem) päeva vastu, et järgmisel öösel juba päris voodis korralikult välja puhata. Kui reis ise kestab maksimum 7 päeva, on tegelikult võit võimalikult mittekoormavast lennureisist lõppkokkuvõttes ikkagi päris oluline, sest väsinuna ei tunne ju õieti millestki rõõmu, olgu meri nii helesinine, liiv nii valge või palmid nii rohelised kui tahes.

Olles Finnairiga äriklassis sõitmisest Balile vaimustunud, uurisime võimalusi ka pika otsa Balilt tagasi äriklassis sõita, kuid seekord see ei õnnestunud. Kogu lend oli üle broneeritud ning seega sõitsime tagasi nii, nagu seda varasemalt olime alati teinud. No ega see maailmalõpp ju ei ole, kuid kogu reis tundus ikka väga palju pikema ja väsitavamana.

Nüüd on sellest aasta möödas ja Finnairile on meil kõrvale panna Emirate’si, Air Mauritiuse ja Condori lennufirmade äriklassi kogemus. Emirates’ga sõitsime eelmise aasta sügisel Seychellidele, Air Mauritiusega seekord Mauritiusele ning sealt tagasi Saksa lennufirma Condoriga. Kui Emirates ja Air Mauritius jätsid Finnairiga võrreldes pigem kesisema mulje nii istmete kui teeninduskvaliteedi poolest, siis Condor oli tõeline üllatus. Olin enne reisi just Condori üsna halbu lennureview’sid lugenud, et kuidas teenindajad on ülbed ja tähelepanematud ning lennukid vanad. Nii et ma ei oodanud midagi, lootsin ainult, et saab vähemalt pooleldi lesides need pikad 12 tundi veeta, mis siis, et 15 aastat vanas lennukis. Ja seda ma sain, kuid lisaks veel äriklassi parima teeninduse ja parima toiduvaliku. Reisi alguses ei saanudki sellest kuidagi aru, shampusekandikuga keegi lennukisse sisenedes ei oodanud –  sättisime oma asjad vaikselt üles pagasiruumi ning vaatasime, kas pistikupesad telefoni ja iPadi laadimiseks ikka olemas olid. Pakutav filmivalik oli ka kuidagi kesine, nii et midagi erilist ei tundunud ees ootavat. See, mis aga üle ootuste üllatas, oli toiduvalik ja rõõmus teenindus. Ma arvan, et hommikusöögiks pakutud quiche oli parim, mis ma üldse saanud olen – mahlane ja hea soolase muretaignaga, lisaks puuviljasalat ja jogurt ning imehea suussulav croissant. Mõtlesin alguses, et jätan hommikusöögi üldse vahele (tegelikult olime söönud hommikul kell viis hotellis, siis lennujaamas, nii et oma järge ootas kolmas hommikusöök juba ), kuid maitsesin ja nii see läks – midagi ei jäänud järgi. Kõige tipuks veel hea kohv, päris piimaga (mitte pisikese kauasäiliva topsikoorega) ja värske apelsinimahl.

Pärast hommikusööki oli kõht nii täis, et ägisesin, kuid seedimine teeb oma töö ja hoolimata non-stop lamamisest neli tundi järjest läks kõht lõunaks ikka tühjaks.

Lõuna saabudes, nagu ikka, pakuti jooke ja pakikese soolapähkleid. Mis seekord üllatas, oli soolapakike tomatimahla juures, mis mõtted nostalgiliselt nõuka aja lõppu viisid. Meenus, et vanalinnas Kaarmanni poes müüdi linna parimat tomatimahla ning vene ajal oli täiesti tavaline, et kausikesest sa lusikaga soola ja pipart tomatimahlale juurde lisada. Nüanss, mis oli täiesti ununenud ja mida nüüd seal äriklassis istudes tore meenutada oli

Lõunast ma tegelikult suurt ei hoolinud, kõht oli lihtsalt liiga täis. Siiski – basiilikupesto ning väikses pudelikeses balsamiäädikas oli armas lisand salatile, kus küll lisatud paprika minu jaoks asja kahjuks ära rikkus. Aga soe saiavalik oli hea, kuigi see samuti sarnanes sellega, mis varem ka teistes äriklassides pakutud oli. Menüüst tellitud kalast riisiga ei suutnud ma praktiliselt ühtegi ampsu võtta ja Raivo ei hoolinud ka tellitud veiselihast suurt midagi. No aga ega ju medium rare veisefilee ootus ongi lennukis, ükskõik, mis klassis, veidi  liiast Desserdi näol ootas meid aga viimase lisandina juustuvalik ja shokolaadikook, mille juurde pakuti imehead dessertveini, oli just see viimane täpp ’i’ peal. Mina alkoholist suurt ei hooli, kuid magustoidu kõrvale sai lisaks tavapärasele valida ka konjakit või Bailey’t, mida varem pole küll ette tulnud (aga võib-olla pole ka osanud tähele panna).

Paar tundi enne maandumist pakuti veel midagi, mis mulle just nagu rusikas silmaauku sobis – perfektne Petit Four imehea tillukese beseekattega sidrunikoogi, puuviljasalati ja kooretarretisega oli just see vajalik, mis sellesse hetke sobis. Koos hea kohviga, mida serveeriti ’päris’ kohvitassist ning rõõmsate teenindajatega ning samal ajal ekraanil jooksva filmiga oli see ilus lõpp meie pikale lennureisile Condori äriklassis.

Condor Airlines: eelroog

Condor Airlines: eelroog

Air Mauritius - business class

Air Mauritius – business class

Mauritius, aprill 2017

Natuke on isegi imelik pärast 9 kuud postituse pausi kuskilt jälle alustada. Nende 9 kuu sisse on jäänud veel üks ilus reis Seychellidele, interjööridisaini tudeerimine ja diplomi saamine, kahel väga ägedal proffidele mõeldud sisustusmessil käimine Pariisis ja Milanos, kolme korteri sisustamine Rotermannis (!), oma kodu magamistoa remont, rääkimata hulllust aastaaruannete auditeerimise perioodist, mis alles üle-eelmisel nädalal viimase üldkoosolekuga päädis ning uue aktsiaemissiooni ettevalmistamisest. Huhh!! No aga plaanis on nendest kodusistusmõtetest ka lähemalt kirjutada, ehk ma ikka jõuan selleni peagi.

Reisimisest nii palju, et selle kompromissi leidmine 7 päeva sisse üks ilus reis mahutada tähendab minu jaoks kõikide selliste sihtkohtade välistamist, kus aeg võrreldes Eestiga tagurpidi on. Isegi 6 tundi ajavahet tundub mulle liig – kõigepealt harju kaks päeva, siis neli päeva on tunne o.k ja tagasi tulles on jälle bioloogiline kell sassis. Nii et seni kuni oleme seotud koolivaheaegade ja lühikeste puhkustega, tuleb maailmakaardilt ikka need samas või ligilähedases laiuskraadis ilusad kohad leida, kuhu nädalaks põgeneda saaks. Ja ega just üleliia palju neid valikuid polegi. Kunagi käisime igal aastal Egiptuses päikest ja sooja otsimas, kuid ägenenud poliitilise olukorra tõttu sinna enam väga ei kutsu. Edasi saaks minna Dubaisse või Abu-Dhabisse, kuid pilvelõhkujad rannas ei ole ikka see päris. No ja siis järgmisena ootavadki juba imeilusad Seychellid ja Mauritius. Mina võiks vist vabalt kaks korda aastas ka Seychellidel käia, kuid teada-tuntud luksusliku sihtkohana on ilusad hotellid seal ca kolmandiku võrra kallimad kui Mauritiusel. Samas need kaks korda kui oleme Seychellidel käinud (üks kord Mahe’l, teine Praslinil), on need ikka unustamatu mälestuse jätnud. Võiks vist lõputult palmi all seal randadel istuda, et valge liiva/helesinise laguuni/erkroheliste palmide pilt mällu aegade lõpuni slavestuks.

Mauritiusele tulime seekord läbi Pariisi – Air Baltic lendab hetkel sinna otse. Pariisist edasi Air Mauritiusega ca 11 tundi ja nii siia kohale jõuabki. Kokkuvõttes, kontorist väljusin reedel kell kaks päeval ja Mauritiuse hotellis kohal olime laupäeva hommikul umbes kell 12. Aeg on siin tund aega Eestist ees, nii et uksest ukseni 21 tundi, mille sees on ka 3,5 tundi ooteaega kahe lennu vahel Pariisis. Tagasi sõidame halbade review’de poolest tuntud Condor-ga läbi Frankfurti.

Mauritiusel oleme seekord jälle oma lemmik hotelli-ketis Four Seasons. Muretsesin veidi, sest TripAdvisoris vaheldusid head arvustused mitte nii headega, kuid mulle siin meeldib. Hästi palju rohelist ja loodust, abivalmis hotellipersonal ja minu maitsele sobiv restorani – ja söögivalik.  Mauritiusel ei ole rannas kõrgeid kaljusid ega mägesid, nii et kogu kuursrt on ühtlaselt madalal tasapinnal, mis teeb kõndimise meie villast ramda ning restoranide ja basseinide juurde väga lihtsaks. Igal ajal on võimalik liikumiseks tellida ka golfi-autod või võtta jalgratta, kuid minu meelest on see nii lühikeste vahemaade jaoks mõttetu. Jala saab palju kiiremini ja väike liigutamine selle chillimise kõrval on ainult hea.


maur_korred

Laupäev, kui kohale jõudsime, tervitas meid suhteliselt tugeva tuule ja pilvedega. Ilmateade oli mind selles osas juba ette hoiatanud, nii et ega ma ei imestanud. Samas nüüd on kaks päeva olnud ilus selge või siis mõnede pilvedega taevas. Ma pean ütlema, et päike ikka mõjub positiivselt. Mitte, et mu soov oleks päikese käes ennast ära põletada, vaid lihtsalt see visuaalne ilu erksinise taevas, sini-sinise mere ning ilusa rohelise loodusega lihtsalt mõjub nii hästi. Kõige selle kõrval selline paras 28-30 kraadi sooja ja piisavalt privaatsust ning tunne on kohe, et elu on ilus 🙂

maur_the_path

maur_beach

maur_pool

Nagu juba mainisin, siis meie majake ei olnud seekord vaatega ookeanile, vaid oma väikese lopsaka aiaga. See intensiivne linnulaul ja külluslik oodus meenutab veidi isegi Kaigu talus olemist, v.a hommikune ja õhtune mõnus soojus, mida Eestis ikka haruharva ette tuleb. Villa ise oli ilus, kõik vajalik olemas, s.h terrass basseiniga, elutuba, köök ja Katarinale eraldi magamistuba. Millegi üle kaevata ei saa, võib-olla ainult minu silm märkas liiga valget LED-valgust laekarniisidel, Four Seasonsi kohta suhteliselt lihtsat vannituba ning shampoonipudeleid, kust shampooni kättesaamiseks pidi erakordselt suure pingutuse tegema 🙂 No ja wifi on siin ikka eriti aeglane, kuigi ka see nüanss siinpool maakera ei üllata. Samas on ikka patt millegi üle kurta, arvestades Mauritiuse keskmist sissetulekut kuus, mis jääb praegu kuskil 670 euro kanti kuus. Teisest küljest jälle, hotelli hinnad on siin suhteliselt samal tasemel teiste sarnaste FS hotellide hindadega, nii et ega ka investeeringute suurusel suurt vahet ilmselt ei ole ja pigem on küsimus kujunduslikes valikutes.

maur_villa

maur_terrass_1

maur_terrass

maur_elutuba

maur_magamistuba

 

Ühest hotellist  ei saa rääkida ilma  hommikusöögist  rääkimata ja siin tuleb tõdeda, et see midagi väga eriliselt luksuslikku ei olnud. Samas jällegi, kõik oli olemas – suur valik puuvilju, juustud-singid, munad nii nagu soovid ning erinevad jogurtid. Hommikusöögile lisas väärtust võimalus tellida just sellist värsket mahla, nagu soovid, olgu see siis porgandi, ingveri, peedi või lihtsalt kiivi, ananassi, papaia ja apelsini segu. Kõik valmis otse silme all ja ülikiiresti. Pannkoogid olid samuti olemas ja sinna juurde hea ja armas teenindus ning tegelikult oli kõik kokkuvõttes hea. Lihtsalt võrreldes mõne teise samas klassis hommikusöögiga jäi valik ikkagi kuidagi kesiseks.

Lõunat sõime iga päev rannas/basseini ääres asuvas restoranis. Sellega on nagu ikka, et alguses proovid paari erinevat valikut menüüst ja ülejäänud päevad lased sama rada pidi minna. Nii sõin mina neli viimast päeva tuunikala või lõhe nigirisid ja papaia salatit, Raivo valis sama või siis jäi Caprese salati juurde ning Katarina tavaliseks lõunamenüüks oli Margarita pizza, mis neil kuidagi eriti hea ja mahlane oli. Õhtusöögiks saime valida kolme erineva restorani, Prantsuse, Itaalia ja Aasia menüüde vahel, kus lõpuks jäi meie valik kas siis Prantsuse või Itaalia juurde. Ühel õhtul proovisime ka Aasia buffeed, kuid meie suhteliselt väikese taldrikutäie juures ei tasu buffee ennast lihtsalt ära. Kokkuvõttes olid söögid üsna ok, kuid jällegi, valik oli pigem väike.

maur_breakfast

Üks tore asi, mis siia kanti reisisdega kaasneb, on lisaks soojale õhule ka soe meri ning sellega kaasnevad võimalused igat laadi veesporti teha. Esimest korda elus lasid nii Katarina kui Raivo endale veesuusatamist ja -lauatamist õpetada, väga impressive minu meelest 🙂 Mina ise jään sellistes asjades ikka pealtvaatajaks, ilmselt lõpeks see muidu mõne vigastuse või merepõhjaga tutvumisega, ei hakka seda nalja tegema 🙂 Aga Raivo ja Katarina mõlemad said ilusasti hakkama, täna on ainult mõlemad oma haigete lihastega jännis.

maur_kata_waterboard

 

Kui ilmast rääkida, siis Mauritiusel on kaks aastaaega – suvi, mis kestab novembrist aprillini ja talv, mis on maist oktoobrini. Samas, sellist selget ja väga suurt vahet nendel perioodidel ei ole, vihma sajab aeg-ajalt kogu aeg, tänu millele on siin ka ilus lopsakas loodus. Temperatuur on suvel umbes 27 kraadi, talvekuudel umbes 22. Praegu, meie puhkuse ajal, on kogu aeg mõnusalt soe, kuigi iga päev või siis öösel on ka vihma sadanud. Need vihmad on aga lühiajalised, nagu troopikas ikka.  Nii et mõnus on, ei ole liiga kuum, suurt tuult samuti ei ole ning vihm ei ole seni meid häirinud.

Oma reisi ajal käisime ühel korral ka kopteriga saarele tiiru peale tegemas. Õigemini, poolele saarele. Lahe oli näha Mauritiuse erinevaid piirkondi, sõita üle paljude suhkruistanduste, siis vaadata linnulennult kogu rannikuala ja sellele tipitud villasid ja hotelle ning näha ka pealinna, kuhu minu imestuseks mahtusid ka kõrgemad hooned. Sinna pealinna minema küll ei kipu, ei raatsi kuidagi oma rohelisest-sinisest visuaalist loobuda. Saare keskel on hulk mägesid, kõrgemad umbes 3 km kõrgused, mis on populaarsed matkajate hulgas. Eriti äge oli helikopteriga üle mäetipu lennates kiviviske kaugusel näha meest mediteerimas, kuidagi ulmeline tundus see 🙂

mauritius_magi-2

No ja lõpetuseks – eksju, just selline üks õige puhkus olema peabki 😉

maur_vorkkiik