Mahlategu

Sain endale linnakoju üleeile lõpuks mahlaauruti soetatud. Võiks ju arvata, et praegu on mahlaauruteid müügil igas poes, kuid ei – naiivsena uskusin, et saan auruti Stockmanni või Kaubamaja koduosakonnast, kuid seal ainult laiutati käsi, et meil küll sellist asja müügil ei ole. Onu Google aga aitab ikka ja sain oma poti lõpuks Bauhofist kätte. Allahindlusega ka veel – umbes 30 eurot maksiski see tarvilik vara.

Kui minu pingutus lõppes mahlaauruti ostmisega, siis mõtlisklen  ikkagi, kui lihtsaks on tehtud tänapäeval igasuguste köögitoimingute tegemine – iga asja jaoks on spetsiaalne tehnikavidin. Kas siis mikserdamiseks, taigna segamiseks, juurvilja lõikumiseks, viilutamiseks, kohvi jahvatamiseks või siis mahla pressimiseks. Krõbe sai tuleb rösterist, külmkapp on riknemiskartlikku toidutagavara täis, ahjul tuleb vaid nuppu keerata, auruahi aurutab köögivilju nii, et kõik head vitamiinid alles jäävad, gurmeekohvi tuleb kohvimasinast ja tagatipuks peseb nõudepesumasin nõud. See, mis tänapäeval teeb masin, tegid meie vanavanemate osavad käed veel 100 aastat tagasi. 100 aastat  – see ei ole ju üldse pikk aeg, kuid igapäevaelu on muutunud tundmatuseni. Võiks ju järeldada, et kogu selle vaba ajaga, mis meil tänu tehnikasaavutustele lisaks tekkinud on, oleme miskit tarka peale hakanud. Kõige üldisemas mõttes see aga ei ole ju sugugi nii – ei ole meie hulgas kordades rohkem ‘Einstein’-e ega ‘Newton’-eid, endiselt on sõjaoht igapäevane, inimestes kurjus ja suur võimuiha. Ohjah, aga tegelikult ei tahtnud ma üldse filosofeerida. Olin lihtsalt õnnelik, et pärast reedest tööpäeva jõudsin oma uue mahlaaurutiga ja kahe tunniga teha valmis kuus pudelit aurutatud vaarika – ja punase sõstra mahla.

Eelmisel aastal jäi mul mahlategu vahele – peamiselt seetõttu, et Saaremaal ei kandnud ei vaarika – ega sõstrapõõsad veel piisavalt marju ning kodus, kus ma ka turult marju osta saan,  mul mahlaaurutajat polnud. Samas olen ma isetehtud mahlade suur austaja – võib-olla on see lapsepõlvenostalgia (kodus oli meil alati enda tehtud mahla) või siis teadlik valik juua seda, mille sisu on täpselt teada. Kauplustes müüdavad pakendatud mahlad on minu meelest liiga magusad ja ökoletid lihtsaid mahlu ei paku. Siinkohal ei saa ma aru, miks koduseid marjamahlu peab tikutulega taga otsima – ma ausõna ei taha sõstrabalsamit brändiga, vaid lihtsalt täiesti puhast marjadest tehtud mahla.

Mis aga mahlategemist ennast puudutab, siis see on tõesti puhas rõõm – see lõhn, mis köögi vallutab ja mahlatorust tulev erkpunane mahl on selline luksus, mida ainult koduköögis tunda saab. Lisaks saab tänapäeval mahlad armsatesse pudelitesse villida ja selleks ei ole vaja tervet eelnevat talve limonaadi- või konjakipudeleid koguda. Mulle meeldib seda väikest luksust endale lubada, et mahlapudelid (interneti)poest osta. Eriti armsad on minu meelest Kilneri firma tooted, kes hakkas moosipurke ja mahlapudeleid tootma juba 19. sajandil Inglismaal. Olen ikka väga ’in’ igasugustes ‘ajalooga’ toodetes – mõnus on mõelda, et selliseid purke ja pudeleid on perenaised kasutanud juba siis, kui veel mahlaaurutit olemaski ei olnud.

Pean ütlema, et tegelikult mul kindlat retesepti mahlategemiseks polegi, kuid rusikareegel on selline, et 1 kg punaste sõstarde kohta arvesta umbes 250 g. suhkrut (jah, seda tundub palju, kuid sõstrad on hapud ja liiga haput mahla ju ka väga juua ei taha. Lisaks on aurutatud mahl ju tegelikult siirup – valmis morsi tegemiseks kulub üks osa mahla ja kolm osa vett, nii et lõppude-lõpuks see suhkrusisaldus nii suur ju ei olegi). Minu 8-liitrisesse potti on paras mahutada umbes 4 kg marju – sellest tuleb siis umbes 4-5 liitrit mahla. Pane aurutaja alumisse potti umbes kolmveerand poti jagu vett ning kõige ülemisse ossa, sõela, aseta sõstrad ja suhkur vaheldumisi. Pane potile kaas peale ja lase keema. Siis vähenda kuumust mõõdukani ning lase umbes pool tundi vaikselt aurustuda. Samal ajal pane puhtad pudelid 125 kraadi peale ahju kuumenema ning keeda korgi küljes olevad kummid läbi – seda tuleb teha, et mahla sisse ei satuks kääritavaid baktereid.

Kui marjad on pool tundi aurustunud, lase voolikust kaussi umbes ühe liitri jagu mahla ning vala see siis uuesti sõstardele. Nii peab tegema, et ei tekiks olukorda, kus suhkur ei ole esimestes jagudes veel piisavalt lahustunud ning mahl võib tulla ebaühtlase maitsega – esimene pudel liiga hapu ja viimane liiga magus. Suur osa mahlast tekib esimese tunni jooksul ning selle võib kenasti pudelitesse lasta ning kohe õhukindlalt sulgeda. Mina lasin oma 4 kg sõstraid aga veel tunnikese keskmisel tulel podiseda ja sain järgmise tunni pärast veel 750 ml mahla lisaks. Nii et veidi kannatust 🙂

See sõstraülejääk, mis aurutamisprotsessist üle jääb, sobib suurepäraselt komposti (mida minul veel kahjuks ei ole, kuid millest unistan). Nii et – head oma mahla nautimist! 🙂

mahlad_1 (2)

Pistou supp

pistou1

See on imehea värsketest koostisosadest kiiresti valmiv supp, mida tegime Raymond Blanc’i kokakoolis eelmisel nädalavahetusel. Supile annab eriliselt hea maitse pesto, mille saab juba paar päeva varem valmis teha. Tore on teada, et selle toidu üle käib vaidlus prantslaste ja itaallaste vahel, kes mõlemad väidavad, et selle supi algversioon on nende riigist pärit. Seda seetõttu, et nimi ‘Pistou’ on sarnane itaallaste ‘pesto’-le. Samas on prantslaste pistou tehtud basiilikust ja küüslaugust ning pistou on just selle supi põhjaks. Sõna ‘pistou’ on ilmselt pärit vanast prantsuse sõnast ‘pesto’, mis tähendab ‘pestle’ ehk eesti keeles uhmrinui, millega hakiti basiilik ja küüslauk. Või no vähemalt saime sellise selgituse prantsuse koka omanduses olevast kokakoolist 🙂

Allolevatest kogustest piisab neljale ning supp valmib 15 minutiga kui valmis pesto kohe võtta on.

Pesto koostisosad:
30g /1 peotäis basiilikulehti ja varsi, mida on 3 sekundit blanšeeritud ja külma veega loputatud
20g küüslauku/4 küüslauguküünt (mina panin vähem, ainult 2 küünt, meil saadaolev küüslauk on vist kangem)
100 ml neitsi-oliiviõli
1 näputäis meresoola
2 näputäit valget pipart

Supi koostisosad:

60g/4 spl neitsi-oliiviõli
60g/ 1/2 keskmist sibulad, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
90g/1 tk keskmist porgandit, kooritud ja hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
50g/1/2 varssellerit, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
90g/1/2 väikest fenkolit, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
5 g/5 näputäit meresoola
1/2g /1 näputäis jahvatatud valget pipart

700g keevat vett
50g värskeid herneid
25 g väikest suvikõrvitsat, hakitud 1 cm suurusteks tükkideks
100 g kirsstomateid

Supi lõpetuseks:
50g värsket pestokastet
40g riivitud parmesani

Suppi söömas :)

Pestokastme jaoks haki kõik koostisosad mini-hakkijas (mina kasutan Kitchen Aid versiooni), maitsesta soola ja pipraga. Hoia külmkapis kuni tarbimiseni.

Hauta köögiviljad, v.a tomat, oliiviõlis 3 minutit. Maitsesta soola ja pipraga. Lisa keev vesi ning keeda 3-4 minutit. Viimasel minutil lisa poolitatud tomatid, pesto ja riivitud parmesan. Maitse ja korrigeeri soola-pipraga, kui vaja. Lisa veidi sidrunimahla. Serveerimisel raputa peale veel parmesani.

Suppi söömas :)

Suppi söömas 🙂

Vaarika-beseerull


Beseerull on kook, mille tegemist ei ole ma pikka aega ette julgenud võtta. Alati on tundunud see piisavalt keeruline ja pigem päris-kondiitrite pärusmaa. Eile aga otsustasin oma hirmud purustada ja tõesti – kui ma oleks vaid teadnud, kui lihtne see on, siis oleks see beseerull minu enimküpsetatud kookide hulgas juba ammu.

Retsept on pärit minu ühe lemmik-kondiitri Kertu Lukase raamatust ‘Suhkruingli magusad lauad’ ja sobib suviste kookide hulka nagu valatud. Eriline luksus on aga kooki teha maakodus vaarikate valmimise ajal, kus saad besee ahjus küpsemise ajal minna ja korjata värskeid vaarikaid otse põõsastelt. Muidugi sobivad siia igasugused värsked marjad, kuid vaarikad minu meelest kõige paremini. Kook valmib 45 minutiga, kuid õhtuseks külalistele pakkumiseks võiks selle juba hommikupoole valmis teha, sest kook peaks vähemalt paar tundi enne serveerimist külmkapis seisma.

(allolevast kogusest piisab kuuele kuni seitsmele)

Besee:
4 munavalget
225 g suhkrut
1 sl valge veini äädikat
1 sl maisitärklist

Täidis:
225 g mascarponet
2 sl tuhksuhkrut
1/2 laimi riivitud koor ja mahl
2 cl rummi
vaniljesiirupit
150 ml vahukoort
200 g värskeid marju

Kuumuta ahi 160 kraadini. Vahusta munavalged ja lisa järk-järgult suhkur. Kui tekkinud on tugev vaht (selline, et kaussi ümberpöörates munavalgevaht kausist välja ei kuku), lisa äädikas ja maisitärklis. Määri küpsetuspaber kergelt õlida ja jaga tainas ühtlaselt 30*35 cm suurusele ahjuplaadile. Küpseta 25-30 minutit või niikaua, kuni besee hakkab pealt kergelt pruuniks minema. Lase 5 minutit jahtuda ja kalluta siis ahjuplaadilt teistpidi veidi suuremale alusele. Lase täielikult jahtuda.

Vahusta kergelt mascarpone, lisa tuhksuhkur, laimimahl ja -koor, rumm ja vaniljesiirup. Vahusta vahukoor ning sega mascarpone-kreemi hulka. Määri beseele, jättes 2cm rulli välimisest servast ilma kreemita. Pane kreemile värsked marjad ja keera siis besee hästi ettevaatlikult rulli. Hoia paar tundi külmkapis, lõika viiludeks ja raputa kaunistuseks peale tuhksuhkrut.