Charlotte tort

Täna on emadepäev. Kui minu ema veel elas ja tavapäraselt toimekas oli, kuulus emadepäeva sisse alati emale küllaminek. Mummi valmistas alati hea lõuna ja koogi, nii et kodus jäi söögitegemine sellel päeval tihti tegemata. Üks kook, mida emale meeldis teha ja meile kõigile väga maitses, oli Charlotte. Minu jaoks oli see tollal liiga keeruline, et Charlotte tegemist kodus ette võtta. Või no olid siis muud toimetused olulisemad. Aga ema tegi Charlottet kohupiima-rullbiskviidi viiludega, mis oli täidetud millegi vahukooretarretise-laadsega. Igatahes maitses see ülihea ja üldse mitte liiga magus.

Ma ei ole ema retsepti leidnud ja minu Charlotte pärineb megapaksust kokaraamatust ‘The Silver Spoon’.

L1020163

Charlotte valmistamiseks on vaja teha biskviitpõhi ja vanilli-vahukoorekreem.

Biskviitpõhja tegemiseks läheb vaja:

– Võid, vormi määrimiseks
– 80 g sõelutud koogijahu
– 80 g sõelutud kartulijahu
– 6 munakollast, 6 munavalget
– 150 g peensuhkrut

Kuumuta ahi 180 kraadini. Määri 26-cm läbimõõduga lahtikäiv koogivorm võiga ja raputa kergelt üle jahuga. Vahusta munakollased heledaks vahuks. Vahusta munavalged teises kausis, kuna moodustuvad selged munavalge-tipud.  Sega munavalgevaht õrnalt vahustatud mnakollastega. Sõelu väikeste koguste kaupa juurde jahud, voldi suure lusikaga munavahu sisse. Vala segu koogivormi ja küpseta umbes 40 minutit. Võta ahjust välja ja lase vormis jahtuda. Seejärel kummuta biskviitpõhi küpsetuspaberiga kaetud töölauale.

Kreem:

– 4 lehte zelatiini
– 500 ml piima
– mõned tilgad vaniljeekstrakti või üks vanillikaun
– 6 munakollast
– 150 g peensuhkrut
– 100 ml vahukoort
– 200 g vaarikaid
– 100 g maasikalõike
– 100 g mustikaid

Pane zelatiinilehed väikses kausis veega paisuma. Kuumuta piim koos vaniljekauna või vaniljeekstraktiga keemiseni, eemalda tulelt. Eemalda vaniljekaun. Vahusta munakollased suhkruga teises väikses potis heledaks vahuks, sega väikse nirena juurde kuumutatud piim. Pigista zelatiin käte vahel kuivemaks, lisa muna-piimasegule. Kuumuta vaiksel tulel, kuni kreem muutub veidi paksemaks, umbes 15 minutit. Jälgi hoolega, et muna tükki ei läheks. Eemalda tulelt ja pane kreemipott jäävanni jahtuma.

Lõika biskviitpõhi horisontaalselt pooleks. Lõika ühest põhjast väiksem ümmargune ring ning aseta see umbes 2-liitrise ümara kausi põhja. Vooderda kausi ääred biskviidilõikudega.

Vahusta vahukoor ja sega see koos marjadega jahtunud vaniljekreemi hulka. Vala segu biskviidiga vooderdatud kaussi ning kata teisest biskviidipõhjast lõigatud suurema ringiga. Kata kauss toidukilega ning hoia külmikus 24 tundi.

Serveerimiseks kummuta tort kausist välja taldrikule.

 

L1020167

 

L1020165

Bali, aprill 2016

Meie Bali reis oli väga vahva. See väike saareke oma umbes 4 miljoni asukaga näitab ennast väga mitmest erinevast küljest. Hinduism, vanad templid, igasugused nikerdatud kujud, lopsakas loodus, soe vihm ja troopiline kliima, riisipõllud, kohviistandus, tervendajad, jooga ja väga sõbralikud inimesed – see on peamine, mis sellelt reisilt meelde jäi. Bali on tänapäeval ka väga vastuoluline – suhteliselt madal elatustase vaheldub luksuslike hotellidega, kus üks öö maksab kohaliku taksojuhi mitmekordse kuupalga. Niipalju, kui meid teenindanud taksojuhtidelt – hotellitöötajatelt uurisime, siis reisinud on väga vähesed. Keskmine palk lihtsalt sellist kulu ei võimalda. Paar hotellitöötajat olid aga leiba teeninud kruiisilaevadel ning seeläbi isegi  Euroopas ja Skandinaavias käinud.

 

Four Seasons, Sayan

Öises pimeduses Ubudisse hotelli jõudes oli rõõm kohalejõudmise üle suur, kuid ilma kohvriteta selles lämmatavas palavuses olla keris positiivsust ikka kõvasti maha. Meie esimene päev mööduski seetõttu veidi murelikult, oodates infot oma pagasi kohta. Õnneks järgmisel hommikul jõudsid meie kohvrid ikka kohale ja nendega koos tuli välja ka ‘puhkusepäike’ 🙂

Four Seasons hotell Sayan’s on juba 19 aastat vana. Natuke andis see tunda ka, eriti sanitaartehnika osas. Samas, nagu Four Seasonsis ikka, basseiniga villad olid väga armsad ja privaatsed ja mugavad.

 

Hotell ise asub põhimõtteliselt keset dzunglit jõe ja riisipõldude ääres, kus looduse hääled on nii valjud, et peaaegu segavad und. Kliima on siin köögiviljade viljenemiseks ideaalne, nii et hotelli-alal on armsad peenrad, kus kasvab alates aaloest kuni baklazaanini kõik võimalik. Õitsevad põõsad, banaanipuud, kookospalmid, selle pildi tahaks mällu söövitada.

 

Four Seasonsi hommikusöögid olid head. Troopikale kohaselt palju puuvilju, jogurtid, omletid või mis iganes soov oli, seda ka sai. Eriti hea oli selles hotellis pakutud passion-fruit.  Raivo meelest nägi see küll väga mitteapetiitne välja ja tema ei olnud nõus seda vilja proovima. Aga armas hommikusöök oli koos ilusate vaadetega otse džunglile.

 

Ubud

Kuigi oleks võinud, siis Ubudis me palju aega ei veetnud. Puhkusepäevi on seekord napilt ja ei raatsinud nii palju hotellist väljuda. Ühel õhtul me siiski Ubudis õhtust sõime, restoranis Three Monkeys. Sealne õhtusöök oli lihtne, kuid täitsa hea. Pärast jalutasime Palace’sse kohalikku meeleolukat Legong tantsuetendust vaatama.

Kolme päeva jooksul jõudsime veel külastada Bali loomaaeda ja kohviistandust. Viimase kogemus oli päris tore – degusteerisime erinevaid kohvisorte, teed ja kakaod imelise vaatega riisipõllule. Istanduses kasutatakse erilist kohvibade valmistusprotsessi, mille tulemusel valmib maailma kalleim kohvi Kopi Luwak. Selle protsessi eripära seisneb selles, et oad läbivad kõigepealt toddy cat seedeelundkonna, peale mida alles hakatakse ubasid tradistioonilisel viisil kuivatama ja röstima. Selliste ubade kilohind on kuskil 280 euro kandis. Raatsisime paar tassi viie peale ikka degusteerida. Maitse oli mahe ja päris hea, kuigi miskipärast oli tassi põhjas paks puru, nagu tökat. Igatahes ostsin kaasa ka kaks 250-grammist ubade pakki. Jääb siis järgmisteks jõuludeks ja kõikidele kommenteerimiseks 🙂

 

Mulia Villas, Nusa Dua

Taksosõit Ubudist Nusa Duasse võttis umbes 1,5 tundi. Taksojuhi sõnul on Nusa Duas palju kuumem kui seda oli džunglis Ubudis, kuid mina vahet ei märganud. Pigem oli ikka ookeani ääres rohkem õhku. Sõidu ajal muutusid meie autost paistvad vaated kohalikest käsitööle pühendatud küladest rohkem linnalikuks. Liiklus on siin ikka väga kaootiline ja meie silmile ikka täiesti ‘turvamata’. Tänavatel oli lisaks autodele ja veokitele palju rollereid ja mootorrattaid, kes kõik justkui suures ühtlases tohuvabohus liikusid, kuid õnneks olid kiirused suhteliselt madalad. Meie kõrval sõitis vahepeal selline kastiga auto, mis vedas betoonposte, mille otsas omakorda istus kaks uljaspead :):

Mulia hotell koosneb põhimõtteliselt kahest eraldi alast: Mulia hotell ja The Mulia. Kui esimeses on hotellihooned tubadega, siis teises villad. Villade juurde omakorda kuuluvad butlerid, kes kliente nõustavad, nende jaoks jaoks söögikohti broneerivad ja kui soovi on, siis ka toas oleva Jacuzzi veega täidavad. Meile pakuti abi ka kohvrite lahtipakkimiseks, kuid seda otsustasime ikka ise teha, ei tahtnud kedagi oma privaattsooni lasta :p

Mulia kuurort on hiiglaslik. Jala siin naljalt selle 30-kraadise palavusega ei liigu. Kõik tehnika on top-notch ja nii villad, restoranid kui basseinialad disainitud. Hotell on ainult mõni aasta vana, nii et kõik on veel uus ja rikkumata. Rannas olevad päikesetoolid on väga pehmed ja mugavad, põhimõtteliselt nagu voodid.

Hommiku- ja õhtusöögid on head, kuigi Balil olles me ühtegi väga suurt toiduelamust saanud ei ole. Ka hommikusöögimahlad ei ole vist värskelt pressitud või siis on neid lahjendatud, igatahes erinevad on need Mulias küll Four Seasonsis pakutust. Söögikohtade puuduseks on minu meelest, et need on enamuses hoones sees ja minu meelest on seal liiga külm, et ennast mugavalt tunda. Tahaks ju igal söögikorral nautida pigem ookeanivaadet, mitte niipalju suurepäraselt disainitud sisekujundust.

Basseini- ja merevesi on soe, ilmselt umbes 30 kraadi või isegi rohkem. Mulle selline sobib. Basseinis asuv baar ja vaikselt mängiv lounge-muusika tekitavad chilli tunde.

Meie villas oli hästi mõnus suur vannituba Jacuzzi vanniga, mõnusalt suure dushi ja jaapani wc-pottidega. Vannitoatarbed olid samuti väga head, sellised, mida isegi igapäevaselt võiks kasutada. Elutoa osa koos pehmete diivanite ja patjadega oli samuti ‘nagu päris’. Väga mõnus ja suur puuviljavaagen kuhjas puuviljadega samuti. Ainuke mure oli, et kuna kõht oli kogu aeg täis, siis ei jaksanud neid puuvilju väga palju süüa :p

 

 

 

Spaakogemus Uluwatus, Bvlgari hotellis

Kuna Bali juba selline tervise taastamise, joogatamise ja spaade osas tuntud koht on, siis otsustasin kuulda võtta Annaliisa soovitusi ja broneerida üks näohoolitsus Bvlgari hotelli spaas. Tripadvisoris ei olegi Bvlgari hotell nii palju tärne saanud kui Four Seasons Sayan või Mulia Villas, kus me pesitsesime, kuigi minu meelest asjatult. Võib-olla on puuduseks kaugus teistest küladest, võib-olla ka mitte nii maksimaalselt hea köök, kuid nii palju kui ma seda hotelli seestpoolt tänu spaa külastamisele nägin, siis vaated ja heaolu selles hotellis on lihtsalt imeline. Väike, armas, eraldatud, ‘balilik’, väga armsa teenindusega tõeline relax-sihtkoht. Vaated ookeanile olid imelised – villad kalju servadel, otse merele, segamatult. Nii, nagu oli meil ka Four Seasons hotellides Seychellidel ja Koh-Samuis. Selles hotellis ööbides saaks nautida imelist päikeseloojangut igal õhtul otse oma terrassil.

Samuti oli kalju servale ehitatud spaa-tuba. Mulle meeldis väga. Vaikne tuuleke puhus, palav ei olnud ja terapist oli imeline. 90 minutiline hoolitsusprogramm lendas linnulennul ja tundus, nagu oleksin maailma tipus täitsa üksi, kuid siiski turvaliselt ja hoolitsetult. Pärast hoolitsust sain nautida imelist ookeanivaadet, kõrvale kohalikku teed ja küpsiseid. Mida veel tahta. Üldse ei tahtnud sealt lahkuda.

 

Potato Head, Seminyak

Annaliisa soovitusel suundusime ühel õhtul Seminyak’i Potato Head Beach Club’i sööma. Nusa Duast kulus sinna taksoga jõudmiseks umbes tund. Seminyak on hoopis teistsugune linnake, kui olime seda siiani Nusa Dua’s ja Ubud’s näinud. Väiksed poekesed, noored inimesed, isegi paar kaubanduskeskust jäi silma. Pool tunnikest vaatasime enne Potato Head’i minemist ühel poekeste tänaval ringi ja enamiku aja sellest  veetsime Free People poes, kust väljusime lõpuks päris mitme kleidi ja topiga. Kuidagi fun oli seal 🙂 Meeste peale oli ka mõeldud ja täpselt riietuskabiini ette oli väike pingike pandud, nii et saime kõikidele oma ostudele meeste kinnitused ka :p

Potato Head’i jõudes kiskus suu naerule, sest päris sellist Beach Club’i ei osanudki ette kujutada. Rahvast oli ülipalju ja kuna restorani kohad olin enne kinni pannud, siis lasime ennast kohe lauda juhatada. Sinna ei raatsinudki aga istuma jääda, sest ümbrus vajas uudistamist. See tunne seal oli, nagu oleks Las Vegase basseinipeol – rahvas basseinis, rannas, lounge-toolidel tundis ennast väga mõnusalt. Lahe muusika mängis ja üleüldse oli kõik väga chill. Täpselt selline koht, kus oleks võinud 20 aastat tagasi hommikuni sõpradega aega veeta. Kõige selle juurde ülisoe öine õhk ja väga mõnus teenindus. Igatahes väga lahe õhtu oli!