Tüdrukute trip Pariisi

Jaanuaris Terje ja Meriliniga lõunal käies tekkis mõte ette võtta üks tõeliselt naiselik nädalavahetus Pariisis. Mõte meeldis meile kõigile ja üsna kiiresti sai lennupiletid ja hotell broneeritud ja plaan paika. Märtsi viimasel, lihavõtte-nädalavahetuse laupäeva varahommikul siis läbi Riia Pariisi poole startisimegi. Minu esimene only-girls reis üldse.

Pool kümme hommikul Pariisi jõudes istusime otsekohe taksosse ja poole tunni pärast olime juba hotellis Rochester Champs Elysees. Hotelli vastuvõtt oli sõbralik ja hoolimata varasest kohalejõudmisest saime ühe meie kahest toast juba kätte. Korraks toas mahaistudes ja Google Map’s teekonda märkides me rohkem ei kannatanud ja suunasime sammud kuulsa makroonivalmistaja Laduree kohvikusse.

Kohvik oli täpselt nii ajaloohõnguline, kui ühelt 1862. aastal alguse saanud pagariärilt võiks oodata. Otse loomulikult oli kohvikus järjekord ja kõik tänavapoolses osas olevad lauad hommikusöögilistest täis. Meie aga hommikusööki ei soovinud (kell neli hommikul sõin jogurtit/võileiba veel kodus olles ja lennukis sai ka juustu/veini manustatud), nii et pärast pisikest ootamist lasime ennast suunata hoopis kohviku teises otsas asuvasse baari, kus tuliselt oodatud koogid/makroonid/kohv kiiremini kättesaadavad olid. Baarileti taha maha istudes leidsin menüüst St. Honore koogi ja makroonidest enam ei hoolinud. Ja see oli lihtsalt imehea! Profitroolid-karamell-lehttaingapõhi ja vahukoor – need kõik olid nii kerged, õhulised ja maitsvad, nii et nautisin iga suutäit.

Kohvi ja koogid söödud ning selle kõige eest hingehinda makstes oli meil täpselt 25 minutit aega, et jõuda meie lõunasöögikohta Eiffeli torni lähedal, restorani 20 Eiffel. Sinna me täpselt kella 12.00-ks ka jalutades jõudsime. Tegemist on lihtsa, kuid armsalt kohaliku hõnguga restoraniga. Valisin menüüst pardikoiva, mis jällegi oli imehea – pehme liha ja mõnusalt krõbedaks küpsetatud nahaga – täpselt nii, nagu üks Confit peab olema.

Pärast lõunat jalutasime Eiffeli torni alla. Vahepeal oli muidu pilvisesse taevasse päike ilmunud, nii et nautisime kevadist hõngu Eiffeli torni taustal 🙂 Hirm-pikkades järjekordades seista ei olnud isu ja ilmtingimata Eifelli torni tippu ka ei tahtnud sõita, nii et varsti seadsime sammud meie järgmise sihtkoha – D’Orsay muusemi poole. Tegemist on ühe maailma suurima kunstimuuseumiga Louvre kõrval, kus võib lõpmatuseni ilusaid ajaloolisi maale imetleda. Paar tundi seal veetsimegi ja sättisime siis sammud Champs Elysee poole tagasi, et anda endale enne õhtuseid üritusi korraks sega hotellis hinge tõmmata.

Õhtul ootas meid ees kauaoodatud Moulin Rouge kabaree, kuid enne seda oli meil õhtusöögiks broneeritud laud populaarsesse söögikohta La Cave Gourmande‘sse Montmartrel, mis asub kuulsast kabareest 15 minuti jalutuskäigu kaugusel. Kuna jõudsime siia plaanitust ca veerand tundi hiljem, siis läks söömisega kiireks. Piirdusime küll vaid eelroa ja magustoiduga (jälle magustoit!), kuid söögid ei jõudnud lauda nii kiiresti ja restoranipidaja/omanik oli selline prantsaslikult veidi uhke, nii et ei julgenudki väga tagant torkida :p Aga need  eelroad, mis me sõime, olid taaskord väga head. Terje ja Merilin võtsid lehttaignas küpsetatud kitsejuustu koos salatiga (mille headusest rääkisid veel Tallinnas tagasi olles) ja mina sõin graafilõhet. Viimane oli hea, kuid samas mitte midagi erakordset. Nalja sai aga magustoiduga. Meil minutid kulusid oodates ja närveerisime, et ei jõua Moulin Rouge’i kella üheksaks kohale. No ja siis toodi Merilinile ja Terjele nende magustoiduks tellitud profitroolid. Mis ei olnud lihtsalt 2-3 profitrooli, vaid hiiglaslik taldrikutäis magustoitu koos hiiglaslikult suure vahukooremäega. Merilin tõmbas seda nähes kopsud õhku täis ja ütles Terjele, et ‘noh, hakka sööma’! Ja nii nad siis vehkisid seda taldrikutäit magustoitu ülihelikiirusel süüa 🙂 Pärast naersime selle üle veel korduvalt.

Moulin Rouge’s olin varem käinud, kuid sellest on juba 20 aastat möödas. Suurt tookordsest ei mäleta, kuid tundus, et saal oli nüüd inimesi rohkem täis tuubitud. Sisuliselt istusid kõik külg-külje kõrval ja mingit liikumisruumi ei olnud. Hoolimata meie hilisest kohalejõudmisest paigutati meid täitsa o.k lauda saali keskele . Nägime etendust hästi ja nautisime.  Seekord oli tegemist tsirkuselaadse kavaga, kus lisaks traditsioonilisele kabareele koos paljude poolpaljaste naistega olid laval klounid, kõhurääkija ja rulluisutajad, kes tegid uskumatuid trikke väga väikesel põrandapinnal. No ja siis veel suur akvaarium madudega, kus ujus lisaks nendele suurtele ja paksudele roomajatele ka noor naine. Maod üritasid vahepeal akvaariumist välja rahva hulka põgeneda, kuid tüdruk sai neil ikka sabast kinni. Vahepeal tundus, et viimasel hetkel :p

Vimased pool tundi Moulin Rouge’s olime pikast päevast juba nii väsinud, et unistasime ainult hotellivoodist. Õnneks oli kabaree ees hulk taksosid, nii et sinna jõudmisega läks lihtsasti. Igatahes olime väga rahul meie esimese Pariisi-päevaga ja klõpasime mälestuseks selle päeva viimase ‘teletupsu-pildi’ 🙂

Järgmisel hommikul, pühapäeval, sõime minu algatusel hommikusööki hotellis, mis küll, peab ütlema, midagi erilist ei olnud. Küll aga saime söödud kiiresti ja kõhud täis ka, nii et seadsime sammud kiiresti meie selle päeva põhiatraktsiooni – Versailles’i lossi poole. Versailles’i sõitsime rongiga. Rongijaam oli rõske ja minu meelest halvas korras – kuskilt lagedest tilkus läbi ja üldse oli kuidagi tühi ja kõle. Võrreldes Londoni rongijaamadega tundus, et need vist ei ole Pariisis väga populaarsed. Või siis, kes teab, on süüdi viimase aja ISIS’e terrorirünnakud, mis paneb inimesi rahvarohkeid kohti lihtsalt vältima. Nii nagu me Merilini algatusel ei sõitnud kordagi metrooga, vaid käisime jala või siis võtsime takso.

Igatahes, hoolimata väikesest segadusest väljumisaegadega, saime lõpuks ikka rongile ja Versailles’i poole teele. Sõit võttis ca 35-40 minutit ja olimegi kohal. Lossi juurde jõudes tabas meid tõeline ehmatus – nii pikka järjekorda polnud osanud ette kujutada. Saba lookles lossiesisel väljakul ussina edasi-tagasi umbes 5-6 korda, enne kui katuse alla jõudis. Ega meil muud teha ei jäänud, kui ise ka sellest osa võtta. Siiski, tuleb pattu tunnistada, poole järjekorra peal leidsime võimaluse ennast ettepoole smuugeldada koos mingi jaapanlaste grupiga. No taha ei julgenud pärast seda sammu enam vaadata ja leppisime jaapanlaste kergete naerupursetega meie aadressil. Aga vähemalt olime kokku hoidnud hulga aega. No teiste arvelt ja polnud ilus, kuid olen juba oma südametunnistuselt hurjutada saanud, nii et rahu sellega 🙂

Versailles’i loss oli seest isegi väiksem kui oskasin arvata. Paljud ruumid on ilmselt turistidele suletud ka. Ilus oli, kuid siiski, kuidagi suursugusem mälestus on mul nii Talvepaleest Peterburis kui ka Buckingham Palace’st Londonis.  Lossi aed oli küll ilus ja võisime ette kujutada, kui suursugune see võiks olla suvel kõikide nende lillede ja töötavate purskkaevudega. Nüüd kevadel oli kõik siiski veel veidi hall ja külm.

Minu kindel soov oli näha Marie Antoinette majakest, kuhu jõudmiseks võtsime ette veel üsna pika jalutuskäigu läbi lossi aia ja viimasel jupil ka jalgrattasõidu. Jällegi pean ütlema, et see kõik, mida nägime, ei tundunud üldse nii suursugune. Muidugi, tänapäevaste harjumustega võrreldes on ka Marie Antoinette pisikese maja näol tegemist Eesti mõistes ehk karjamõisaga. Lihtsalt, filmide ja eelarvamuste põhjal ootasin midagi luksuslikumat.

See, et me Pariisi tagasi oma broneeritud söögikohta Au Bougnat’i Notre Dame juures täpselt broneeritud ajal, kell 15:00 jõudsime,  on muidugi fenomenaalne. Eks meil oli vedamist ka, et tagasitulles kohe rongile saime, kuid samas jõudsime ka Versailles kõik ära näha, mida soovisime. Igatahes täpselt me kohale jõudsime ja selle pisikese restorani näol oli taas tegemist väga armsa väikese prantsasliku kohaga, kus ka toit imemaitsev oli. Kuna õhtuks oli meil pühapäeval planeeritud Viljari algatusel väga luksuslik õhtusöök, siis piirdusime kergemate toitudega ja magustoitu! ei söönud. Aga minu risotto pestokastme ja tiigerkrevettidega oli imehea. Terje ja Merilin sõid ravioole, mis samuti ainult kiidusõnu teenisid.

Pärast lõunat jalutasime läbi Notre Dame kirikust. Kunagi 20 aastat tagasi ronisime Raivoga ka tornide tippu, kuid tookord ei olnud nii pikkasid sabasid. Kiriku sees oli aga suursugune, nagu ikka. Väga ilus.

Enne hotelli minemist käisime veel läbi Le Conciergerie keskaegsest vanglast, kus ka Marie Antoinette oma surmanuhtlust ootas. Karm ikka see vanglate värk. Samas võrreldes tavaliste kongidega oli Marie Antoinette kamber luksuslik oma laua, tapeedi ja vaibaga. Aga lihtsalt väga õudne ette kujutada kogu seda ahastust.

Luksuslik õhtusöök ootas meid restoranis Le Keller, mis asub Champs Elysees Plaza hotellis. Kohalejõudmise hetkest alates oli tunda selle restorani luksuslikku hõngu. Alates shampusest ja eelroogadest kuni magustoitudeni oli kõik lihtsalt imeline ja väga maitsev. Samuti nagu oli imeline meie arve – 360 eurot kulus kolme peale. Seega vist kalleim õhtusöök, mis minu elus üldse olnud on, kuid samas vist ka üks parimaid.

Pühapäeva ööl vastu esmaspäeva magasin välja kogu oma kahe päeva väsimuse ja esmaspäev, meie viimane päev Pariisis, võis jälle hommikusäras alata. Viimast väljendit kasutada ei ole vist küll kohane, sest esmaspäev tervitas meid vihma, tuule ja äikesega. Hommikusöök väga lahedas hommikusöögikohvikus Le Pain Quoitidien Charron, söödud, suundusime (seekord vihmase ilma tõttu taksoga) Louvre‘sse, kuhu sissesaamiseks tuli taaskord sabas seista ja oodata. Midagi ülihullu küll ei olnud ja pärast mõnda aega Itaalia kunstnike saalis edasi-tagasi uitamist leidsime üles ka Mona Lisa maali. Mulle isiklikult meeldib Louvre muuseum ikkagi rohkem kui D’Orsay. Peamiselt oma hea liigendatuse ja erinevate kunstisuundade tõttu. Samas, olles Louvres nüüd vist juba neli korda käinud, ma järgmised 10 aastat skipin seda muuseumi ja leian Pariisist mõne väiksema ja vähem rahvarohkema kunstimuuseumi 🙂

Meie viimane ‘peatuskoht’ Pariisis oli Galeries Lafayette, minu lemmik-kaubamaja 🙂 Teades, kuivõrd selles kaubamajas on võimalik ‘pea kaotada’, siis tegin oma ‘plaani’ juba enne ära ja kulutasin kaks tundi peamiselt Satellite ehteleti ja pesuosakonna riiulite ees.

Igatahes, väga lahe tüdrukute trip oli meil ja tagasiteel unistasime juba järgmisest reisist, mille ette võtame 🙂