Abu Dhabi, oktoober 2015

Abu Dhabi reis oli Katarina haiguse tõttu kuni viimase hetkeni küsimärgi all – kas ikka saame minna, kas kurk läheb paremaks, ega mingit uut koledat sümptomit välja ei löö. Antibiootikumid ja maskid lennuki jaoks kotti kaasa pakitud, võtsime reisi ikka ette. Ja ma arvan, et see oli hea. Sügisest koolivaheaega külmas, niiskes ja pimedas Eestis veeta oleks olnud veel kurvem.

Me oleme Dubais mõned korrad käinud, kuid Abu Dhabis olime alles esimest korda. Kui ma maailmakaardil ringi vaatasin ja sellist kohta otsisin, kuhu sõitmine ei võtaks üle mõistuse palju aega ja kus oleks kindla peale soe, siis ega väga palju variante ei leidnudki. Kreeka, Hispaania ja Türgi on lähemal, kuid ilmad on seal oktoobris heitlikud. Egiptusesse ei tahtnud minna ja Tai või paradiisisaared jäävad ainult kuuepäevaseks reisiks liiga kaugeks. Nii tunduski Abu Dhabi hea kompromiss olema. Ja pean tunnistama, et kompromiss see oligi – päike, soojus, suhteliselt hea hotell ning võimalus ka Elise ja Karliga aega veeta olid kõik need positiivsed osad meie reisist. Mis mulle ei meeldinud, olid linnamüra, pidevalt üle pea lendavad helikopterid ja lennukid ning arusaamatu seisev meri, kuhu mind seekord hoolimata soojusest ei tõmmanud. Liiatigi ujusid seal ühel päeval mingid jubedad veel peal hõljuvad molluskid, mis nägid pigem välja nagu inimese siseelundid, mitte mereelukad. No ja ma ei ole siiani päris kindel, kas need ikka olid mereelukad :S

Ühe tõsisemat laadi kultuuritripi tegime ikka ka – seekord meie hotellist üle kanali paistvasse tutt-uude mošeesse. Sinna sõitmiseks kasutasime Uberit, mille osas Elise ja Karl aga väga halva teeninduse osaliseks said. Taksojuht ajas nad nimelt täiesti vales kohas autost välja, mille peale tekkis segadus mošee turvameestega, kes neid sellest kohast kiiresti lahkuda palus. Kuna kõnniteid mošee ümbruses ei olnud, ei jäänud Karlil ja Elisel muud üle kui uuesti takso võtta. Kogu selle jandi peale kulus lõppkokkuvõttes hunnik aega, sest lastel oli raha hotelli jäänud ja selleks, et taksole maksta, pidid nad kõigepealt hotelli raha järele sõitma. Telefoniühendus ja internet kadusid ka samal ajal müstiliselt ära ja olime paar tundi täiesti teadmatuses, miks meie pool perest äkki kuskile kadunud oli. No aga kõik see sekeldus oli ikka natuke  naljakas ka 🙂

Aga mošee ise oli väga ilus. Arhitektuuriliselt. Valge ja kuldne, mosaiikpõrandate ja käsitsi kootud tohutute suurte vaipadega. Ainult et selleks, et seda kõike näha, pidime me ennast mustadesse laenurüüdesse riietuma. Ma saan aru muidugi teise kultuuri austamisest ja sellest, et islami pühakodades peabki käituma nii, nagu kohalikud tavad nõuavad, kuid veidi oli ikka alandav ka. Meeste/naiste erinevus ja erinevad kehtivad reeglid selles kultuuris ilmselt jääbki mulle mõistetamatuks. Ja ega see riietus ainuke asi olnud, mis imelikke tundeid tekitas. Raivo tegi meist kahest mošees pilti, kuid selle pidi ta kohe juurde tulnud turvamehe käsul peatselt ära kustutama. Kohalikud tavad ei luba nimelt naisest mošees kinni võtta ja selliselt jäädvustatud pilt on keelatud. Ära kustutati pilt ka telefoni arhiivist, et mitte ühtegi jälge sellest valest sammust alles ei jääks. Ma ei ole südamepõhjani solvunud, saan aru ja aktsepteerin, kuid väga kaua seal viibida ikka ei tahtnud. Aga mošee ise oli sellest hoolimata tõesti täielik pärl!

Ühe hotellist väljasõidu tegime veel ja käisime Abu Dhabile ülaltpoolt pilku heitmas – Jumeirah Etihad Towers’is. Seal kõige kõrgemal, 74. korrusel, asub vaateplatvorm ja kohvik ‘High Tea’, kuhu, nagu ma aru sain, oli vaja kohad broneerida. Hiljem selgus muidugi, et ka ilma kohvikut külastamata võib vaateplatvormile minna ja pidime pikali kukkuma, kui aru saime, mida meie broneering tähendas – nimelt ilmatumalt palju erinevaid pisikesi kooke ja võileivakesi, soolaseid ja magusaid, serveerituna ainult meile, 12-l pisikesel vaagnal, mis oli omakorda sätitud kolmele erinevale tasapinnale. Neid ilusaid pisikesi nikerdisi vaadates sain ma aru, et ilmselt meeldib kohalikele roosa värv – praktiliselt kõik koogid olid roosad või punased, kaasa arvatud väike roosa shokolaadist kingake. Jõudsime nendest ära süüa umbes pooled ja tunda suuri süümepiinasid oma toiduga patustamise üle 🙂

Vaated sealt 74-lt korruselt olid toredad, kuid jällegi erinevad Londonis või New Yorkis nähtust – kuigi Abu Dhabi ei ole väike, siis kõik need pooleliolevad tehis-saarekesed tegid vaate kuidagi lagedaks. Jäi üle vaid ette kujutada, milline võiks vaade olla mõne aasta pärast, kui saarekesed hooneid või hotelle täis on ning praegu tühjana seisvatel sildadel autod kiiresti vuravad.

Lõppkokkuvõtteks oli seekord meie reis minu meelest selles mõttes hästi sätitud, et kodust sõitsime ära pühapäeval ja tagasi olime järgmise laupäeva hilisõhtul. Nii jäi ära kogu tavapärane tööpäeva-lõpu pakkimisstress ja tagasi tulles jõudsin kohvrist kõik mustad riided ära pesta. Ja viis tervet päeva Abu Dhabis veeta oli täiesti paras küll!

Meie hotell - Shangri-La Qaryat Al Beri

Meie hotell – Shangri-La Qaryat Al Beri

Grand Mosque ja Katarina

Tutt-uued koraanid

Hotellis enne õhtusööki

Hotellis enne õhtusööki

 

Abu_Dhabi_Katarina

Meie 16-aastane Katarina

Elise

Ja meie 25-aastane Elise

Elise_me_Abu_Dhabi

 

Keerulised ajad

Viimasest postitusest on nüüd jupp aega möödas. Vahel veeretab elu ette keerulisi sündmusi ja kõige kõrvalt ei ole leidnud jõudu pliidiäärseid toimetusi üles kribada. Kohe pärast oma 84-ndat sünnipäeva, septembri teisel nädalal, kukkus ema hooldekodus ja murdis puusaluu. Esialgne info arstilt ja Pärnu haigla õdedelt oli ehmatav – arvati, et voodist ta enam ei tõuse ja kui ma ema vaatamas käisin, ei tundnud ta mind ära. Seda seekord küll, õnneks, tänu tugevatele rahustitele, mida talle antud oldi. Paari nädala pärast õnnestus ema Tallinnasse Järve hooldekodusse toimetada ja seal ta nüüd on. Dementsus on üsna kiirelt süvenenud ja väga kurb on seda kõike näha. Mõtisklen tihti, kas ja miks see elusügis ikka nii peab olema – kogu elu, pere, lapsed, lapselapsed ununenud, inimväärikas olemine ära võetud, tooli külge kinni seotud. Küll aga küsib ema alati, kui teda külastan, et kas ta saaks minuga koju tulla ja et ta ei taha midagi muud, kui ainult minuga koos olla. See, et ma ei saa ega ei suuda seda tema ainsana järelejäänud soovi täita, paneb rinnust valusasti kokku tõmbama. See soov on ju siiras ja mõistan seda. Ma tahaks täpselt sama, kui oleksin tema asemel.

No ja siis septembri lõpus jäi Katarina haigeks. Esimesed haiguse päevad ei olnud tavalisest viirushaigusest üldse erinevad – kurk veidi valus, palavik, kuid mitte ka üleliia kõrge. Kui palavik ka veel neljandal päeval ikka tõusis, läksime arsti juurde ja kehvad vereproovid olid väga ehmatavad – maksanäitajad korrast ära, raud arsti sõnul olematu. Antibiootikumid ei olnud pühapäevaks midagi paremaks teinud ja esmaspäeval olime jälle arstil – nüüd olid vereproovid veel halvemad ja teisipäeval otsustas arsti Katarina haiglasse saata. Haiglas selgus kolmapäevaks see, mida isegi olin googeldades kahtlustanud – Katarinal on mononukleoos. Mononukleoosi põhjustab Epstein-Barr viirus, mis on maailmas kõige levinum viirus üldse – 90% täiskasvanuteks on seda viirust põdenud ning saavutanud seeläbi immuunsuse. Seda enam oli minu jaoks üllatav, et esimest korda sellest haigusest üldse kuulsin. Mononukleoosi põdemine võttis lõppkokkuvõttes kolm nädalat. Kolm nädalat koolist puudumist, kolm nädalat muretsemist, haigla ja arstide vahet jooksmist. Ma tean, et see ei ole kõige hullem asi maailmas, kuid piisavalt hull minu jaoks. Ja, arvestades veel kogu selle haiguse tõttu nõrgenenud immuunsust ja pikka taastumisaega, tuleb meil veel sellega mõnda aega elada.

Täna on sügisese koolivaheaja viimane päev ja homme läheb Katarina jälle kooli. Selle viimase nädala veetsime koos Elise ja Karliga Abu Dhabis – ammutasime päikesest D-vitamiini ning nautisime kuuma ilma. Lennukis sai Katarina küll endale piisknakkuste kaitseks maski ette ning seda erilist kohtlemist tundus ta pigem nautivat. Samas võtsime seekord väga rahulikult, istusime peamiselt varjus, magasime palju, sõime ja ringi sõitmisega ennast väga ei väsitanud.