Kõik ei ole veel valmis. Kuidas saakski üks majake üldse valmis olla, kui pooled seinad puudu on :p Aga peaaegu lõpusirgel juba ja esimene külaliste võõrustamine minu töökaaslaste näol on ka tehtud. Olen ikka väga, väga õnnelik. Meie kuldlõikeline maja (see kuldlõige pärineb Raivo ideedevaramust muidugi) kukkus täpselt selline välja, nagu oma peas olin kokku leiutanud  ja vist isegi veel parem. Terrassi ehitasime suuremaks kui esialgu plaanisime ja suure majaga sarnase ilusa aiapiirde ka. Ma küll kujutan ette, et meie arhitekt Illimar Truverk ei ole karjuvas vaimustuses sellest stiilide tohuvabohust, kuid mulle meeldib. See olemine ja see fiiling ja see mugavus ja õhtune loojuv päike 🙂 Ja mälestus sellest, kuidas ma seisin sellel muruplatsil päikese käes eelmisel suvel, kui veel isegi täpsed mõtted enda peas ei olnud settinud ning unistasin selles kohast. Ja arutasime Raivoga, et peakski äkki ühe katusealuse juurde ehitama. Või kui me Raivo, Elise ja Katarinaga 2008. aastal just selle koha peal asetsenud väikeses kämpingumajas esimest korda Kaigu talu värskete omanikena ööbisime.

Praegu, ilma seinteta majas istudes, kus miski ei piira vaadet metsale ja põllule, on isegi oma visuaalsed eelised. Lihtsalt tahaks külma tuule eest sellel soojavaesel suvel peitu pugeda, kaminaga toa soojaks kütta ja siis lihtsalt nautida. Ausalt öeldes isegi ei tea, kuidas ma raatsin seda Kaigul olemise aega enam tulevikus rohimise/koristamise/kokkamise peale raisata 😉