Teryaki seafilee nuudlite ja köögiviljadega

Ma ei ole tükk aega ühegi kodus tehtud toiduga nii rahul olnud. Ausalt. Kõik maitsenüansid kastmes olid paigas, seafilee õrn ja mahlane, porgandid-herned veidi krõmpsud ja jaapani tatra-rohelise tee nuudlid ka väägaaa head 🙂 Retsept jäi eile silma Mari-Liis Iloveri blogist ja meeldis mulle eriti, sest aasiapäraste koostisosadega oli jäädud põhjamaiselt sobivaisse piiridesse, s.t toidu valmistamine kilode kaupa purgikeste kojutoomist ei eeldanud. Retseptis toodud kogusest piisas täpselt meile kolmele – mitte midagi üle ei jäänud ja kõht sai täpselt nii täis, et üks kohvi ja tükk rabarberikooki ka veel peale mahtus.

teryaki_seafilee

 

Teriyaki seafilee

1 väiksem sea sisefilee, 400-500 g
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 küüslauguküüs
0,5 dl heledat sojakastet
0,5 dl mirinit
0,25 dl rafineerimata suhkrut

Kaste nuudlitele
3 sl heledat sojakastet
1 sl seesamiõli
1 tl riisiäädikat
1 tl rafineerimata suhkrut

Nuudlid köögiviljadega:
100 g nuudleid (kasutasin jaapanipäraseid tatra-rohelise tee nuudleid , aga võib kasutada ka muid mitte-riisi-nuudleid)
1 suurem porgand või 2 väiksemat
paarisentimeetrine jupp ingverit
1 küüslauguküüs
peotäis rohelisi peenikesi aedube (võib asendada suhkruhernestega, neid pole enne vokkimist tarvis läbi keeta, piisab keeva veega ülevalamisest ja otste äralõikamisest)
1 sl röstitud seesamiseemneid
hakitud rohelist sibulat
vokkimiseks õli (1-2 spl pähkliõli sobib hästi)

Lõunast ettevalmistamist alusta hommikul ja pane seafilee marinaadi. Sega kokku marinaad (teriyaki kaste). Riivi ingver ja küüslauguküüs, sega omavahel sojakastme, mirini ja suhkruga. Sega kuni suhkur on lahustunud. Puhasta filee kelmetest, tõsta kaussi või karpi, vala kaste peale ja lase vähemalt 2 tundi külmas maitsestuda. Keera liha vahepeal paar korda, et kõik küljed maitset saaksid.
Tõsta seejärel liha koos marinaadiga ahjuvormi ja küpseta 200 kraadi juures 30 minutit. Esimesed 15 minutit küpseta lahtiselt. Teriyaki kaste hakkab kuumuse mõjul paksemaks ja tumedamaks muutuma, pintselda sellega küpsemise ajal liha pealt mõned korrad. Kui 15 minutit möödas, keera liha ümber ja kata vorm fooliumiga. Küpseta lõpuni. Keera ahjukuumus kinni ja lase lihal kinnises ahjus 10-15 minutit seista.
Sega kokku nuudlite kaste. Keeda nuudlid vastavalt pakil olevale õpetusele. Loputa sõelal külma vee all ja jäta sõelal ootele.
Enne wokkimist
Valmista ette köögiviljad. Ribasta porgand. Haki ingver ja küüslauk peeneks. Lase potis vesi keema ja keeda ube 5 minutit, nii et nad jäävad kergelt krõmpsuks. Nõruta.
Kuumuta vokkpannil õli. Vala pannile porgand, ingver ja küüslauk ja voki paar minutit. Lisa nuudlid ja oad (või suhkruherned) ning kaste ja sega kõik vokkides läbi.
Serveerides tõsta kaussidesse nuudleid köögiviljadega, nendele sealihaviilud, millele nirista teriyaki kastet ahjuvormist.
Puista peale hakitud rohelist sibulat ja seesamiseemneid.
teryaki_seafilee_3

 

Hästi lihtne, kuid hea rabarberikook

Täna hommikul ei suutnud ma Nõmme turul rabarbereid nähes neid ostmata jätta. Seda hoolimata plaanist, et sellel kevadel ootan oma enda aia  rabarberite valmimise ära. Eile õhtul käisin neid oma rabarbereid vaatamas – alles 2cm pikkused on pisikesed, nii et koogi jaoks tuleks veel vähemalt kaks nädalat oodata.

rabarberikook_1

Seda rabarberikooki (retsept pärit Silja Luide raamatust “Magus kiusatus”) tegin ma päris tihti ka eelmisel aastal. Koogis vajalikud koostisosad on tavaliselt kodus olemas ja kook valmib tõesti vaid rabarberite lõikamise ja kokkusegamise vaevaga. Tulemus on lihtne, kuid hea.

Vaja läheb:
100 g võid
120 g suhkrut
2 muna
120 g kartulijahu
2 sl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
0,5 tl jahvatatud kardemoni
500-600 g tükeldatud rabarbereid
2-3 sl pruuni suhkrut

Vahusta toasoe või ja suhkur. Lisa vahustades ükshaaval toasoojad munad. Sega kokku tärklis, jahu, küpsetuspulber ja kardemon ning lisa võivahule. Laota tainas võitatud ja jahuga ülepuistatud koogivormi (20*30 läbimõõt on paras) ning pane peale rabarberitükid. Tainast jääb vormi põhja hästi õhuke kiht, mis tärklise, muna ja küpsetuspulbri tõttu kerkib küpsedes hästi kohevaks.

Puista peale pruuni suhkrut ja küpseta 200 kraadi juures umbes 25 minutit, kuni kook on pealt kuldpruun. Sõelu koogile enne serveerimist tuhksuhkrut. Koogi kõrvale sobib pakkuda vaniljeplombiiri.

Enne ahju pistmist

Enne ahju pistmist

25 minuti pärast

25 minuti pärast


rabarberikook

Coq au Vin

Kirjutasin oma eelmise toidu-teemalise postituse 24. veebruaril, s.t peaaegu 2 kuud tagasi. Aeg lendab kiiresti ja ilmselt siis on kõik nädalavahetused olnud muid toimetusi täis, nii et midagi huvitavat ei ole pliidile sattunud. Aastaaruannete lõpetamised, reis, üks nädalavahetus Londonis ja sauna remondi ettevalmistusööd on ka võtnud kogu aja, kuni märkasin, et eelmisel nädalavahetusel tehtud (järjekordne) hakklihakaste ja kartulipudru jäi kappi seisma ja läks lõpuks Huberti toidulauale. Nii ei lähe teps mitte ja otsustasin tänasel laupäeval ennast kätte võtta ja miskiti huvitavamat valmistada.

Coq au Vin ehk kanapada veinikastmes on prantsuse köögi valdkonda kuuluv eelmise sajandi algusest pärinev toit, mis millegipärast sobib minu meelest kevadesse. Seda võib-olla tema kõrvale sobivate värsket laadi lisandite tõttu.

Coq au Vin

Coq au Vin tegemiseks läheb vaja:
50 ml toiduõli
1 kg kanakintse
150g shalottsibulaid
üks küüslaugupea
300g pruune shampinjone
1 pudel punast veini (näiteks Pinot Noir)
100g võid
50g nisujahu
mõned oksad tüümiani
4 loorberilehte
2tl soola
värskelt jahvatatud musta pipart

Prae kanakintse õlis ja tõsta kaussi. Lisa pannile lootsikuteks lõigatud sibul ja tükeldatud küüslauk ning prae keskmisel kuumusel veidi. Tõsta kanakintsud potti tagasi ja vala peale punane vein. Lisa loorberileht, sool ja pipar ning hauta madalal kuumusel 1,5 tundi.

Pruunista vahepeal seened kuival pannil. Näpi jahu ja või purutaoliseks massiks. Kui kana on 1,5 tundi haudunud, lisa seened ja jahu-või segu potti ning hauta veel 15 minutit. Kontrolli maitset ja vajadusel lisa pipart või soola.

Coq au Vin kõrvale sobivad hästi värsked kartulid ja roheline salat ning kuna laual olid eile mulle suure tunnustuste puhul kingitud (just nagu Monet’ maalilt pärit) väga-väga ilusad lilled, siis täna otsustasin nende kõrvale magustoiduks väikese õuna-ploomi koogi ka ikka ahju visata 😉

Õuna-ploomi kook

Õuna-ploomi kook

 

 

Sauna remont

Unistada mulle meeldib. Vōin aastaid unistada tulevastest reisidest, jōuludest,  lusast suvest, uutest lille- või köögiviljapeenardest vōi sellest, milliseks ma kujundaksin oma kodu, kui saaksin selle otsast uuesti üles ehitada. Kōik sedasorti unistused ei pea täituma, kuid mõnedel on kalduvus, õnneks, ka reaalsuseks saada. Kaks aastat tagasi vōtsime ette põhjaliku kodu ümberehituse majapidamisruumi, köögi ja auto varjualuse osas ja olen ka täna väga õnnelik ja rahul tehtu üle. Stress oli muidugi suur – elada pea kuu aega ilma köögita oli ikka liig, mis liig. Mitte ainult see, et ei saanud kodus süüa teha, vaid ka tolm ja segadus, mis selle kõigega kaasnes, oli lihtsalt muserdav. Samas  kui tulemus pakub rahulolu ja rõõmu paljudeks järgmisteks aastateks, siis lühiajaline ebamugavus tasub ju ära.

Loodan väga, et meie eile alanud sauna remont õnnestub samuti ja paberil planeeritu saab ilusaks reaalsuseks. Ainult vannitoa pesemistingimustega hakkamasaamine on jälle tülikas, kuid iga päev viib mind uuenenud saunale ju lähemale, nii et ega muud polegi, kui mulle palju jõudu soovida. Ühel päeval saan ehk jälle kuuma leiliruumi astuda ja rahulolevalt naeratada ja nii ka järgmised 15 aastat 🙂

 

Meie dushiruum-saun enne remonti

 

Leiliruum enne remonti

Väike visioon

 

Ühe laupäevahommiku kritseldus – veidi täpsem visioon

 

Remondi teine päev

 

 

 

Esimesed kevadised toimetused õues

Möödunud laupäeval oli lihtsalt imeline ilm. Ilmaennustus lubas 16 kraadi sooja ja päikest juba nädala keskel, nii et ootasin nädalavahetust kannatamatult ja toimetusi hoolikalt planeerides. Reede õhtul aias tiiru tehes motivatsioon veidi kadus, sest peenrad ja kogu olemine õues tundus ikka väga räsitud ja talvest veel kõle. No aga nagu alati, lohutasin end mõttega, et kõike ja korraga ei pea ju tegema.

Hommikul Hansaplantist võõrasemad ja muld ostetud, saime Katarina abiga lilled üsna kiiresti potti. Edasi külvasime herneid ja hakkasin otsast köögiviljapeenart korrastama. Pean ütlema, et (maasikataimed välja arvatud) tänu sügisel tehtud koristustööle läks peenra korrastamine päris kiiresti ja väikseid rabarberinupse nähes tõusis tuju. Maasikatelt said ka lõpuks kuivanud lehed ära lõigatud, kuigi paras jantimine oli ikka sellega. Ma ei ole siiani aru saanud, kas peaksin maasikataimedelt lehed sügisel ära lõikama või mitte. Raamatud räägivad ainult kuivanud lehtede eemaldamisest, kuid minu meelest kuivavad kõik vanad lehed kevadeks ikkagi. Nii et ei tea ja ilmselt tuleb veel tarkust koguda.

Päris korralik tegemine oli ka lillepeenardega. Hubert oli endale terrassiäärsesse peenrasse mõnusa suurte aukudega pesa meisterdanud, nii et see nägi välja nagu künklik jalge alla tallatud ja songitud põld, mitte õitsvate põõsastega ilupeenar. Natuke proovisin labidaga päästa, kuid kahtlane tunne on, kas sealt midagi ilusat enam tuleb.

Kogu sellele rassimisele pani ilusa punkti võimalus terrassil päikese käes istuda, tehtut nautida ja unistada – juba kahe kuu pärast on siin kõik roheline ja lilli täis. Ohhh, ilus ikka see ootamise aeg, hoolimata nohust, mille ilusast nädalavahetusest sain 🙂

Seekord sai esimesed võõrasemad rõdukastidesse istutatud juba 11. aprillil

Maasikapeenra kuivanud lehed valmistavad veidi muret – kas peaks sügisel äkki kõik lehed ära lõikama, kevadeks kuivavad nad nagunii..

Minu ilusad kollased krookused, mis ma eelmisel sügisel mulda pistsin

Roosid sellel suhteliselt soojal talvel peaaegu kahjustada ei saanudki ja tulbid on ka juba korralikud lehed kasvatanud