Liha küpsusastmed

Lugesin paar päeva tagasi Mari-Liis Iloveri blogist Wellingtoni piruka tegemise juttu ja leidsin postituse lõpust veiseliha sisetemperatuurid, mis näitavad liha küpsusastet. Kuigi mõtlesin, et selle peab nüüd küll meelde jätma, siis olen kindel, et paari kuu pärast on mul need temperatuurid peast pühitud. Seetõttu salvestan need siis siia:

Küps (welldone) – pealt pruunistatud, seest läbinisti küps. Sisetemperatuur vähemalt +72°C.

Poolküps (medium) -pealt pruunistatud, seest pooltoores (roosakas). Sisetemperatuur +60-+65°C;

Pooltoores (rare) – pealt kergelt pruunistatud, seest toores (punane). Sisetemperatuur +50-+55°C.

Lisan siia ka linnuliha sisetemperatuuride vahemiku, mille osas sain just targemaks tänu minu eile saabunud uuele Itaalia köögi kokaraamatule – nimelt peaks linnuliha sisetemperatuur (linnuliha kõige paksemast kohast mõõdetuna) olema 75-80 kraadi.

Igatahes on selge, et pean oma ahju lihatermostaadi kasutusele võtma – ehk õnnestub siis liharoog selle parimal kujul 🙂

Crostata di Marmellata

Eelmisel nädalavahetusel Roomas tabas mind hommikusöögilauas äratundmisrõõm – buffee valikute seas oli minu vanaema moosipirukas 🙂 Mul ei olnud kuni eelmise nädalani aimugi, et selline moosipirukas ehk siis Crostata di Marmellata Itaalia päritolu võiks olla või et seda kooki leidub igas Itaalia endast lugupidavas kohvikus. Samuti ei olnud ma sellist moosipirukat vist juba 20 aastat söönud. Nii ma siis vihtusin kolm hommikut järjest moosikooki oma puuviljasalati, munapudru ja juustude kõrvale süüa ja isu selle ajaga otsa ei saanud. Kui ma veel laps olin, siis ka ema tegi moosipirukat kodus tihti, kuid pärmitaignaga. Itaalia moosikook on muretaigna põhjal ja maitseb sellisena väga hea. Kui pärmitaignaküpsetised kipuvad järgmisel päeval kõvaks minema, siis muretainas peaks oma võise ja pehme koostise säilitama kauemgi.

Kannatamatuna tellisin ma Itaaliast naastes endale Amazonist häid review‘sid saanud uue Itaalia kokaraamatu The Italian Cookery Course: 400 Authentic Regional Recipes and 40 Masterclasses on Technique (enne ikka lugesin sisukorra läbi ja veendusin, et Crostata retsept seal olemas oli) . Ja veelgi kannatamatuna ei jõudnud ma selle saabumist ära oodata ning proovisin kooki teha internetist leitud retsepti põhjal. Veidi küll retsepti muutsin ja ei teinud seda aprikoosimoosiga, vaid mustikamoosiga. Taignale lisasin veel 4 spl vett, sest muidu jäi see liiga sõmer ja ei seisnud koos.

Nii et minu tõlgendus Itaalia moosipiruka valmistamisest on järgmine:

Vaja läheb:

150g külma võid, tükeldatud

300g jahu

1 tl soola

130g suhkrut

2 munakollast

1 muna (määrimiseks)

1 sidruni riivitud koor

4 spl külma vett

800 g moosi

Sega külm või jahuga, kuni moodustub sõmer segu. Lisa suhkur ja sega veel veidi. Lisa sidruni riivitud sidrunikoor ning kaks munakollast ja sõtku. Lisa 4 spl külma vett (kui tainas püsib koos ka vähema veega, ei ole vaja nii palju panna). Jaga taignapall kaheks (üks koogi põhjaks ning teine kaunistustriipudeks) ning keera toidukilesse. Hoia vähemalt pool tundi taignapalle külmkapis.

Määri 26 cm diameetriga lahtikäiv koogivorm võiga. Rulli suurem taignapall umbes 0,5 cm paksuseks ning aseta koogivormi põhja. Lõika koogi ääred ühtlaseks ning tee kahvliga koogi põhja augud. Vala moos põhjale. Nüüd rulli õhukeseks väiksem taignapall ning lõika sellest 1 cm laiused ribad. Aseta ribad koogile ning määri lahtiklopitud munaga. Küpseta 180 kraadises ahjus 45 minutit.

 

 

 

IMG_0611.JPG

 

Tulemus: See kook tuli ülimagus, nii et üle ühe lusikatäie mina seda süüa ei suutnud. Eks siis paistab, kuidas õnnestub retsept minu järgmisel nädalal saabuva kokaraamatu järgi.

Rooma, oktoober 2014

Reisides tundub tihti uskumatu, kui palju jõuab paari päevaga. Laupäeval Vatican, Colosseum, Hispaania trepid ja Phanteon. Pühapäeval Ostia Antica ja veelkord Phanteon (laupäeva õhtul olid uksed juba kinni). Vahele lõunad, kohvid ja õhtusöögid. Ja Rooma parim jäätisekohvik, kus trügimine meenutas nõukogude aega ja jäätis oli peaaegu sama hea. Või no hea küll, maitsevalik oli üüratu ja super (sh Opera Italia, pistaatsia, Oreo (Kata!!), kohvi, Amaretto, karamelli, mustika jne), kuid nõukaaegsele Varblase jäätisekohviku plombiirile shokolaadipuruga jäi ikka alla. Minu meelest, ilmselt lapsepõlvenostalgia süü 🙂

Niisiis laupäeva hommikul suundusime oma rendiautoga otse Vaticani poole. Liiklus Roomas on hullupöörane ja kuigi minu jaoks oli ärevaks tegevaid olukordi rohkem kui vaja, siis itaallaste punase tule alt läbi ‘hiilimine’ ajas itsitama küll. Ega sellest ei ole ju siis midagi kui hästi aeglaselt sõita, ettevaatlikkust ühe itaallase jaoks on ju ikka rohkem kui küllalt. Seda enam, et selline käitumine tunduski hea praktika valdkonda kuuluvat ja punase tule taga seismine hakkas ka endale mõttetu ajaraiskamisena paistma.

Muidugi oli Vaticani jõudes parkimiskohtade leidmisega probleeme ning siin on Smart’i omamine tõesti ülimalt smart valik, sest hoolimata selle auto pisikesest pikkusest võib seda siin ka teega risti parkida. Lõpuks leidsime parkla, kus bussidele märgistatud kohale parkimine ainuvõimalik lahendus oli. Lükkasime paar eurosenti parkimisautomaati ja asetasime kviitungi autoaknale. Ilmselt poleks ka seda natukest vaja olnud, sest mõni tund hiljem tagasi jõudes ei olnud vist keegi meie auto ega selle korrektse parkimise vastu huvi tundnud. Veelgi enam, ka ülejäänud bussidele mõeldud ala oli selleks hetkeks sõiduautosid täis pargitud.

Vaticani muuseum on pilgeni täis kallist kunsti ja selle täisväärtuslikuks nautimiseks oleks vaja palju aega ja palju vähem teisi külastajaid. Või siis väga head ettekujutlusvõimet, et mõelda ennast tühjadesse koridoridesse, kus kiirel sammul lendab mustas pikas rüüs munk, palveraamat käes. Ateistina ei saa ma aga kõike seda hiilgust vaadates mööda kiriku ja usu silmakirjalikkusest moraalsete väärtuste ja kasina eluviisi propageerimisel. Kas siin ei ole vastuolu? Aga samas oleks ratsionaalse inimesena huvitav teada, millised näevad välja Vaticani tootlusarvutused? 15 km igal sammul kunsti, marmorit ja kulda. Meie maksime oma piletite eest 41 eurot inimese kohta, et seda kõike näha. 6 päeva nädalas ja külastajaid täis hoone.. Nii see rikkus vaid suurenebki.

IMG_0603.JPG

Hall of Constantine - Raphael Rooms

Hall of Constantine – Raphael Rooms

IMG_0551-1.JPG

Peale muuseumikülastust kõndisime Saint Peters Square‘l, mille avarus natuke ahistavate muuseumiruumide kõrval oli just see, mida vaja. Päike lõõskas küll täie hooga lagipähe, nii et pärast paari selfie ja panoraampiltide tegemist suunasime sammud jälle auto poole.

Saint Peters Square

Saint Peters Square

Asi, millest Itaaliasse minnes üle ega ümber ei saa, on pizza ja pasta. Laupäeval maandusime Hispaania treppide kõrval asuvas restoranis Ciampini, kus otse loomulikult oli söök lihtsalt imehea. Ma ei tea, kuidas nad täpselt seda teevad, kuid see oliiviõli-küüslaugu-pipra-soola-peterselli kooslus pastakastmetes on lihtsalt perfecto.

Mõtlesime lõunasöögi lõpetuseks veel kohvi, kooki ja jäätist tellida, kuni Elisel sai hajameelset teenindajat oodates ilmselgelt kannatus otsa. Naersime hiljem veel korduvalt tema siira, kuid veidi pahase ürg-eestlaslikult sõnastatud küsimuse peale ‘kaua me siin veel konutame‘ 🙂 Igatahes küsisime meid unustanud teenindajalt seepeale el konto‘t.

Eelmisel korral, 10 aastat tagasi, Raivoga Roomas olles lähenesime 1723-1725 aastatel ehitatud Hispaania treppidele (Spanish steps , kuulsad oma laiuse ja 138 astme poolest) altpoolt, nüüd aga ülevalt. Kui all kõnnid mööda Prada, Chanel’i ja Dior’i poodidest ääristatud tänavaid, siis ülevalt vaadates on see kõik justkui peo peal ja tüütu sigin-sagin tundub pigem romantilisena. Seda ‘päris’ romantikat segasid aga roosimüüjad, kes kõigepealt sulle vägisi punaseid roose ‘kingitusena’ pihku surusid ja siis järgi kõndima ja raha küsima hakkasid. Nii mina, Elise kui ka Katarina saime endaga vägisi antud roosi kaasas kanda, et need hiljem jälle veidi kibestunud roosimüüjale tagastada. Some business, hey? 🙂

Fontana della Barcaccia

Fontana della Barcaccia

Järgmise sihtkohana ootas meid ees Colosseum. See kaunis ja massiivne maailmaime kannab lisaks arhitektuurile minu jaoks eelkõige julma Vana-Rooma ajastu tähendust. Vaadates siit kaugelt kahe aastatuhande tagant tundub kogu see piiramatu tapmine ja gladiaatorite võitlus justkui kuri muinasjutt, kuid toona oligi kõik päris ja see ilus ehitis püstitati vaid selleks, et linnarahvas saaks tapatalgutele üheskoos kaasa elada. Kuivõrd valikuid tollases ühiskonnas oli vähe, siis ega vist protestimine julmuse vastu väga populaarne ei olnud. Pigem vastupidi, rahvas ilmselt nautis pompöösseid vaatemänge. Ja kõiki soovijad, nagu näiteks hauakaevajaid või endiseid gladiaatorid, etendusi vaatama ei lubatudki.

Colosseum

Colosseum

Colosseumi kõrval asuva Forumi külastamise ajal hakkasime tasapisi juba väsima. Forumi nõlvalt paistvad endise Rooma tähtsamate hoonete varemed ja templite valged sambad tekitasid küll isu lihtsalt istuda ja ennast endistesse aegadesse unistada, kuid varsti pöörasime kinganinad ikka auto poole ja sõitsime hotelli.

Meil oli esialgu plaanis pühapäeval Pompeisse sõita, kuid Jõudsime Elise eestvedamisel lõpuks ühisele järeldusele, et ei raatsi viite tundi ühest päevast autosõidule kulutada. Nii tegime kompromissi ja miksisime ühe teise väga olulise endise Rooma strateegilise tähtsusega eeslinna Ostia Antica varemete külastamise ülejäänud päeva veetmisega Rooma vanalinnas.

Ostia Antica on 4 saj. e.m.a Tiberi jõe suudmesse rajatud Rooma sadamalinn. Minu jaoks eriti huvitavaks tegi selle külastuse eelnevalt vaadatud video, kus virtuaalselt rekonstrueeriti olemasolevatele müüridele hoonete tegelik välimus linna hiilgeajal. Mitmekorrulised majad, sadamahooned, kaid, amfiteater, saunad ja basseinid – tollane linn ei erinenud tänapäevasest kuigi palju, kõik funktsioonid olid olemas, lihtsalt veidi kunstilisemas ja värvilisemas vomis.

Ostia Antica peatänaval

Ostia Antica peatänaval

No kaks tuhat aastat tagasi võis ju naine Osticas näha täpselt samasugune välja, nagu Elise siin :)

No kaks tuhat aastat tagasi võis ju naine Osticas näha täpselt samasugune välja, nagu Elise siin 🙂

Vann Ostica Anticas

Vann Ostica Anticas

Ühis-wc Ostia Anticas

Ühis-wc Ostia Anticas

Kõhud tühjad, sõitsime Rooma kesklinna tagasi ja otsisime Pantheoni lähedal söögikoha. Pettuma jälle ei pidanud ja meie pastad-ravioolid-lasagned kadusid taldrikutelt kiiresti 🙂 Kahjuks aga jäin hätta oma pasta juurde kuuluva vähi lõikumisega. Kartes, et mõni sõrg peagi teise laua otsa või naaberlauda lendab, loobusin katsetamisest ja loovutasin oma vähisõrad Raivole, kes kiirelt nende hea sisu kätte sai ja pintslisse pistis. Vot nii..

Lõuna Pantheoni lähedal

Oi kui hea, aga vähki ei osanud ma küll süüa

Oi kui hea, aga vähki ei osanud ma küll süüa

Pühapäeva pealelõuna veetsime Pantheoni ümbruses. Midagi müstilist on selles kaks tuhat aastat tagasi ehitatud hiiglaslikus hoones, mis on erinevalt teistest samavanustest ehitistest ka pidevalt kasutuses olnud. Arheoloogide sõnul on hoone küll mitu korda hävinud ja siis jälle veidi erinevalt üles ehitatud, kuid muutumatuna on püsinud fassaad, mis just oma marmorsammastega võlubki. Lisaks muidugi Pantheoni kuplile, mis on samuti aegade jooksul muutumatuna püsinud. Imelik on mõelda, et Pantheon ehitati omal ajal maalilisse maakohta, kuid nüüd ümbritsevad teda mitu meetrit kõrgemal asuval maapinnal Rooma vanalinna majad ja idüllilised tänavad. Kõik see kultuurikiht, mida kõike on see näinud..

Pantheon õhtul

Pantheon õhtul

Pantheon

Pantheon

Pantheoni lähedal on üks Rooma parimaid jäätisekohvikuid Giolitti, kuhu sisenedes tuleb kõigepealt jäätise eest maksta (väike kahe palliga vahvlitops 2,50 eurot) ja saadud tšeki ettenäitamisel saad ka jäätise. Jäätise valimine kohviku esmakordsel külastamisel on aga keeruline, sest leti ees trügib hunnik inimesi, kellest läbi näha ei ole võimalik. Kui siis lõpuks järjekord sinuni jõuab, tuleb tellimus teha kiiresti, sest selja taga on juba uued kannatamatud. Nii siis valisimegi Elisega paremalt-vasakult isuäratavamaid valikuid ja viis Rooma parimat jäätist oligi käes. Veidi naljakas oli, kuidas müüjad jäätist vahvlitopsidesse ‘plätserdasid’. Ei midagi esteetilist ega ilusat olnud selles. Ei mingeid ilusaid ‘pallikesi’, jäätis lihtsalt topiti jõuga topsidesse. Ajaks, kui ma uksest välja sain, sulas see juba mööda käsi 🙂 Aga hea oli 🙂

Koogid Ci Gustas

Koogid Giolittis

 

 

 

 

 

 

 

 

Elise sünnipäevaüllatus

Elise sünnipäeva lähenedes mõtlesime, et teeks seekord tavaliste kingituste asemel Elisele sünnipäevaks reisiüllatuse. Alguses käis peas nädalavahetuseks Raymond Blanci kokakooli kursustele registreerida, kuid tasapisi keeras idee Pariisi sõitmise ja siis, pärast Raivoga mõtete jagamist, hoopis Rooma peale. Mõeldud-tehtud. Mis seal siis ikka, asusin otsima sobivaid lennupileteid ning TripAdvisorist hotellide review’sid lugema. Viimane ei olnudki aga nii lihtne kui arvasin ja seda lihtsal põhjusel – selgus, et Itaalias on tegemist veel turismi kõrghooajaga ning hotellide valikud vähenesid booking-com’s silmnähtavalt. Teades aga, et hotellid eraldavad vaid teatud arvu tube müügiportaalidele, siis otsustasin ühte hotelli e-kirja saata ja täpsemini uurida saadavuse ja hindade kohta. Sellise süütu mõtte teostamine viis aga kogu sünnipäevaüllatuse vägagi küsitavaks. Nimelt, minu hea ja usaldusväärne TripIt äpp korjas ISE minu meilivahetusest üles kirjavahetuse hotelliga ja genereeris ISE mulle uue reisi kuupäevadel, mille kohta hotelli päringu saatsin. Lisaks, täiesti müstiliselt, määras TripIt reisi korraldajaks (ehk siis selleks isikuks, kellel on kõik õigused TripIt’s reise muuta ja ette valmistada) Elise. Ja siis, otse loomulikult, saatis ISE Elisele e-maili, et näed, siin on sinu planeeritud ööbimine Roomas nendel ja nendel kuupäevadel ja sellises hotellis :p Mille peale Elise saatis mulle muidugi e-maili ja küsis, et what’s up 🙂 🙂 Hallooo, kuidas see võimalik on – isegi üllatust ei ole võimalik tänapäevases tehnoloogiamaailmas enam teha!! Ja ma arvan, et minu hägused kommentaarid, et ah, ma siin niisama surfan, ei tea, mis see TripIt toimetab, ei kostunud just väga usutavalt :p

No kõik lõppes ikkagi enam-vähem ilusasti ja Elise sünnipäevaõhtul olime ilma tema (täpse) teadmiseta Londonis restoranis Fera teda õhtusöögile ootamas ja kui ei muud, siis täpsed plaanid saime ikka siis avada 🙂

Restorani valis meile seekord Karl ja mulle väga meeldis see koht ja miljöö. Enne meie tellitud sööke pakuti lausa kaks ‘koka üllatust’, mis mõlemad olid väääga head. Minu eelroaks olid grillitud kammkarbid, millest paremaid ma ei ole saanud (kui, siis ainult Heimar Kuuskleri kokakoolitusel) ja tõesti maitsesid ülihõrgud. Oma tellitud pardipraega ma nii väga rahul ei olnud, ei tea, kas oli kokk liha kuidagi valesti lõiganud, oli see liiga vähe küpsenud (no täitsa toores oli tõesti), kuid ei saanud ma seda noaga lõigatud ega ka kõike ära söödud. Aga muidu oli täitsa nagu filmis 🙂

kurgikrõps ohtusöök

PS. Seekord ei saa mainimata jätta ka meie Londoni hotelli, kus ühe öö ööbisime. Ma julgeks öelda, et tegemist oli ühe armsaima ja parimat hommikusööki pakkunud hotelliga, kus Londonis olles ööbinud oleme –  Corinthia Hotel London asub Embankment metroojaama kõrval ja umbes 25 minuti jalgsitee kaugusel Sohost ja Regent Street’st. Väga harva saan hommikusöögiks värsket porgandimahla, kuid seal oli see olemas ning ka vannituba koos oma väikeste tarvikutega oli üliarmas 🙂

London_tuba London_hot

 

Corienthal_lobby

London_hommikusöök