Rullbiskviit kohupiima ja maasikatega

Tegin eelmisel nädalal Saaremaal olles esimest korda elus rullbiskviiti. Retsept oli Lia Virkuse kokaraamatus ja tundus kiire, lihtne ja hea – täpselt selline, nagu mul eelmisel laupäeval ajapuuduses vaja oli. Biskviit kerkis hästi kohevaks ja lõpptulemus oli väga hea. Kook kadus hoobilt sööjate kõhtudesse ja järgmiseks päevaks ei jäänud midagi.

Täna oli ees ootamas naabritele külla minek ja kiire koogiabi jälle vajalik. Hommik võttis mind aga halva üllatusega vastu – täiesti valesti oli meeles, et Lia Virkuse kokaraamatu teine eksemplar on mul kodus olemas. Muidugi seda polnud, olin selle juba jõulude ajal kingikotti pakkinud. Haarasin siis internetist rullbiskviidi retsepti ja küpsetasin selle järgi hommikul biskviidi valmis. No ja muidugi polnud see SEE. Peale ahjust väljavõtmist vajus biskviit lössi – ei teagi, kas asi oli täna kasutatud kartulitärklises või minu übermoodsas ahjus, igatahes lõpptulemus polnud see õige. Ja ka pärast kohupiima lisamist jäi tulemus ikkagi kuidagi kuiv, mitte mahlane ja pontsakas, nagu see oli eelmisel nädalal. Alloleval pildil on minu tänane tulemus.

20140724-182810-66490914.jpg

Niisiis – endale õpetuseks – vahel võiks retsepti meelde jätta, et teinekord ikka hea kohe peast võtta oleks. Aineid ju palju polegi, kuid ei suutnud kuidagi meenutada suhkru ja jahu täpset kogust. Õhtul oma biskviiditegemise muret õhtusöögi lauas kurtes sain aga Mari-Liis Iloverilt hea soovituse tema ämma kogemustepagasist – hea biskviidi valmistamiseks on vaja võtta võtta proportsionaalsetes osades mune, suhkrut ja jahu. Näiteks siis kolm muna, kolm supilusikat suhkrut ja kolm supilusikat jahu. Rullbiskviidi jaoks võiks kasutada ainult jahu, kuid kui tordipõhja teha, siis võiks jahu/kartulijahu võtta pooleks. Seda peab proovima 🙂

Pasta Carbonara

Kui tahta midagi head ja kiiret, sooja ja kõhtutäitvat ning vilistada kaloritele ja rasvadele, siis pasta Carbonara on just üks sellistest toitudest. Ainuke asi, mis Kitchen Aidi puudumisel ehk veidi aega võtab, on parmesani riivimine, kuid juustu võib ju ka riivituna osta, kuigi sellega kaotab minu meelest veidi värske parmesani maitsest.

20140721-214829-78509892.jpg

Pasta Carbonara on üks sellistest toitudest, kus võib ‘silma järgi’ koostisosasid kasutada, ebaõnnestunud on see toit minul vist ainult ühel korral, kus ma unustasin võid vahukoorele lisada.

Aga kahele inimesele söömiseks läheb vaja järgmist:
– head Itaalia pasta tagliatellet, umbes kuus pastapesa
– kaks suurt munakollast
– 200 g vahukoort
– 2 spl võid
– u. 70 g riivitud parmesani, sellest osa pealeraputamiseks
– 4 viilu Prosciuttot

Aja vesi koos kolme teelusikatäie soolaga suures potis keema. Lisa pastapesad ja keeda pakil toodud õpetuse järgi. Lõika prosciutto viiludeks ning prae pannil kuni kogu rasv on kadunud ja singitükid hakkavad veidi pruunistuma. Kuumuta vahukoor ja või kuni keemiseni, tõsta tulelt. Kui vahukoor on veidi jahtunud, vispelda juurde munad (kui vedelik on liiga kuum, võib muna tükki minna). Sega juurde pool riivitud juustust. Lisa keedetud pasta prosciuttole ja sega juurde vahukoore-muna-juustusegu. Kuumuta veidi ja sega juurde veel parmesani. Ongi valmis! Söö kohe, sest pasta on hea ainult kuumalt!

Maasika magustoit

Ma ei saa vist kunagi isu täis Eesti maasikatega valmistatud vahukoore-kohupiimamagustoidust. Söön seda igal suvel alates esimeste maasikate müüki tulemisest kuni viimasteni juuli lõpus välja pea iga päev. Vahel teen seda kannatamatusest ka talvistest Hispaania maasikatest, kuid see pole ikka üldse see õige. Isegi kui tundub, et nüüd on isu täis, siis kolme-nelja päeva pärast on ikka uus laar külmkapis ootamas. Nii hommikuse pudru kui ka õhtuse jogurti asemel, rääkimata suvise grilliõhtu magustoidust – lihtsamat ja maitsvamat magustoitu annab otsida. Ja suvel peabki ju kõik lihtne olema!

20140721-220708-79628228.jpg

Minu maitse järgi tehtud magustoidus on umbes pool kilo Eesti maasikaid, 400g vahustatud vahukoort ja 400g vaniljekohupiima (hea oleks mahe variant, s.t ikka selle õige vaniljega). Maasikad poolitan tavaliselt või lõikan neljaks ja segan vahukoore ja kohupiimaga. Ja nii lihtne ongi!

Meie pühapäeva pannkoogid

Meie pere kõige maitsvamad pannkoogid on õhukesed, võis praetud ülepannikoogid. Sellised pannkoogid on minu lapsepõlvemälestustes ja retsepti autoriks on minu isa. Kui ma laps olin, mõõdeti aineid klaasiga, täpseid gramme ja liitreid polnud kuskil kirjas. Isa ütles ikka, et pane kaks muna ja poolteist klaasi jahu. No ja eks ma siis lisasin piima, suhkrut ja soola tunde järgi. Meie peres praeti pannkooke alati võiga, mitte õliga. Ja söödi ikka moosiga, mitte hapukoore või kodujuustuga. Minu jaoks on see nii jäänud tänaseni, kuid kui sööjaid laua taga rohkem, siis võib igal taldrikul erinevaid lisandeid näha 🙂

Nüüd aga retseptist – nagu öeldud, siis gramme ja liitreid ei oska ma siiani kirja panna. Kui neljale sööjale kooke küpsetada, siis peaks jaguma umbes liitrist keefiritaolise paksusega pannkoogitaignast (ca 14 kooki), mille saan nii: vahustan kaks suurt muna poole tl soola ja kahe supilusikatäie suhkruga; lisan umbes tassitäie jahu ja piima ning segan mikseriga seni, kuni jahutükke enam taignas ei ole. Üks nipp, mille olen õppinud kuskilt prantsuse kokaraamatust: taigna peaks eelmisel õhtul valmis tegema ja hoidma üleöö külmkapis. Kui nii toimida, saab lahti õhumullidest, mis vahustamise käigus on taigna sisse tekkinud ning küpsetamine on hoopis mugavam ja õhukeste kookide ringikeeramine pannil lihtsam. No ja muidugi on hommikul unise peaga väga mugav võtta külmkapist valmis tainas ja kohe asja juurde asuda 🙂

Eriline suvine luksus on korjata pannkookidele metsast metsmaasikaid ja teha kiiret toormoosi (loe: segada suhkur ja marjad puulusikaga). Täpselt selliseid pannkooke saime nautida eile 🙂

20140721-204936-74976961.jpg